See lasteaiateemaline artikkel sai eile nii suure hulga kommentaare, et kõiki ma ei viitsinud läbi lugedagi kuna antud teema kohta on igal inimesel sõltuvalt oma kogemustest väga erinev arusaam. Ok, mõni arusaam on siiski esiletõstetavalt erandlik (et mitte öelda rumal): minu lapsel on lasteaias igav, lasteaias peaks olema arvutid, et lapsed maast madalast tehnikaga kursis oleks (milleks loovus, eks? kui on igav, siis andke aga valmis meelelahutus ette ja laps on rahul).
Minu laps käib küll lastehoius, mitte päris sõimes - omavahelise naljana saame nüüd öelda, et kui paha laps oled, paneme su munitsipaallasteaeda! (veelkord, see oli nali ja me ei räägi lapsega tõsimeeli niimoodi). Sellest hoolimata olen kuulnud kõvasti kriitikat, et panin lapse enne 3-aastaseks saamist kollektiivi. Muuseas, ma olin ka ise varem väga suur lasteaedade vastane - kolme aasta tagune postitus siin aga elu teeb omad korrektiivid nagu öeldakse. Loomulikult olin minagi kindel, et jään lapsega kolmeks aastaks koju - see on ju võrreldes muude riikidega väga suur võimalus aga tegelikus elus tuli välja, et ma ei ole ikka üldse seda tüüpi inimene. Eriti huvitav on lugeda kommentaare, kus kaevatakse selle üle, et kodus töötamise võimaluse korral pole lasteaedu vaja - olete te proovinud alla 3-aastase kõrvalt tööle keskenduda? Üldiselt on valik siiski üks või teine, kahte korraga korralikult kuidagi ei saa. Seega olid mul olemas kõik võimalused, et kolmeks aastaks koju jääda aga ma ostustasin "rongaemaduse" kasuks? Välismaalasest kolleeg naeris selle üle - mujal maailmas on hea kui ema aastase lapsega veel kodus on. Aga sellest ma olen ma üldjoontes juba kirjutanud...(Hea lugeda, kuidas ma alles selle aasta märtsis teisel seisukohal olin kui praegu...)
Miks ma siis nüüd lapse ikkagi lastehoidu panin? Ma arvan, et selle otsuse juures tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast - minu laps näiteks nutab minuga kahekesi kodus olles palju rohkem kui lastehoius tegevuses olles. Talle meeldib seltskond aga mina saan talle ilusa ilma puhul pakkuda vaid tunnikest mänguväljakul, ülejäänud aja peab ta kannatama arvuti taga istuvat ema, kes temaga tegeleda ei jõua. Lastehoidu maha jäädes ei ole ta siiamaani veel kordagi nutnud ja esimesel nädalal kui me ta poole pealt koju viisime sai ta päris pahaseks ja üritas minu eest voodi alla peitu pugeda. Antud hetkel olen ma veendunud, et tegin õige valiku. Eks muidugi ole miinuseid ka: lastehoius on tavaliselt kohal küll alla 10 lapse, kuid sellegipoolest on näha, et kasvatajal on keeruline neil kõigil kogu aeg silma peal hoida (munitsipaallasteaia sõimeosas võib muuseas nimekirjas olla kuni 21 last ja sealjuures on (vist) 2 kasvatajat). Ehk siis, mida väiksem kollektiiv seda parem.
Samas on lastehoius ka üks minu lapse eakaaslane, kes juba umbes kuu aega on ainult nutnud oma ema järele. Eks ta hakkab nüüd vaikselt "kohanema" (pigem alla andma...) aga seda on siiski valus vaadata, keegi ei tea ju, et see mahajäetuse tunne talle eluks ajaks traumat ei jäta. Samuti on raske teistel, sest kasvataja peab nutjaga ju kogu aeg tegelema. Sellisel juhul usun, et võimaluse korral ei peaks sellist last lastehoidu viima, kes emast eralduma ei nõustu. Ma ei usu, et tegemist oleks "memmekaga" nagu mõned kommenteerijad selliste laste kohta arvasid - kõik lapsed arenevad erinevalt. Inimese psüühika on selline õrn asi, et keegi ei tea, mis kellelgi trauma võib tekitada - sõdurireeglite järgi kasvatamine (jäta laps maha nutma, ta peab kohanema) kindlasti kõigile ei sobi. Ekstraverdile sobib ilmselt kollektiiv rohkem kui introverdile ning eeskujuks ei saa võtta ka seda nagu mõni kommenteerija arvas - mina vihkasin lasteaeda, oma last ma sinna ei panna, küllap tema vihkab ka. Teine asi on muidugi rahaline võimalus valida.
Lastesõimed, st. alla 3a laste hoiukohad tekkisid vajadusest emad tööga hõlmata. Praegu võiksid need olla riikliku abina vaesunud inimeste laste jaoks.
VastaKustutalastesõime paneku osas ei saa tugineda üksnes rahva, üldsuse arvamusele. Ammu juba on teaduslikult tõestatud, et lapse (nii vaimsele kui ka fyysilisele ja sotsiaalsele)arengule kollektiivne hoiupaik kasuks ei tule, veelgi enam - on pigem kahjulik. ja sugugi mitte sealsete töötajate või hygieeni seisukohalt.
Sõime-varianti peaksid inimesed tõesti kasutama häda sunnil, ainulrt siis, kui kodus on täiesti võimatu olukord.
täpsustan: uuringud on tehtud päev otsa riiklikus lastesõimes kasvanute kohta (kunagi olid olemas koguni ööpäevased sõimerühmad, lapsed pääsesid koju nädalavahetuseks ja hakkasid vanemaid võõristama).
VastaKustutaMõneks tunniks päevahoidu antud laste kohta pole mul andmeid, vbl polegi uuritud, loogiliselt võttes ei tohiks see loomult ekstravertsele sugugi halb olla.
ja veel : ainult nutu järgi ei saa ka alati yhest järeldust teha. väga sygavalt haavunud/õnnetu laps ei nuta.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaÖöpäevased sõimerühmad on loomulikult äärmus ja iga vähegi mõtlev inimene peaks aru saama, et see ei saa lapsele kuidagi hästi mõjuda. Samas on võimalus lapsega 3nda eluaastani kodus olla olemas vaid vähestes riikides ja sedagi alles viimasel ajal. Ilmselt mõjutavad seda lastesõime mõju ka muud faktorid - mõned vanemad ei tegele ju lapsega ka sel ajal kui nad temaga füüsiliselt koos on.
VastaKustutaMinu laps lastehoius naerab - loodetavasti ei ole ta nii sarkastiline, et oma haavumist naeru taha peita.
Ma ka eile lugesin seda artiklit ja kommentaare ja seal on ikka igasuguseid kanaemasid ka sõna võtmas, kes "memmekaid" kasvatavad. Ma ei ütle, t last peab peksma ja väntsutama ja sõimama, et oled "sõdur" ja mehed ei nuta jne, aga no mingid piirid peaks ikka olema. Ei ole minu arust normaalne kui lapsi 7aastaseni a la tissi otsas hoitakse ja siis ka kodust välja ei taheta saata...et oota ma tulen ka, olen kaasas...kui sa valmis oled üksi jääma, eks sa saada siis mind ära. No kurat, kõlab ikka täishuumorina. Ma arvan, et paljud lapsed tõesti kasutavad töinamist terroriseerimisvahendina, kuid see on ilmselt neile sisse harjutatud pikema aja vältel ja ühe päevaga muidugi ei ole võimalik välja harjutada. Ju töinamine töötab igal muulgi alal mitte ainult lasteaia puhul. Need psüühilise trauma all kannatajad, kes lasteaiaga mingilgi juhul ära ei suuda harjuda, sest iseloom on selline, no ma pakun, et siuksed on tõsises vähemuses.
VastaKustutaMa käisin lasteaias. Sõimerühma kohta mul hetkel andmed puuduvad, kuna ma kuulun selliste normaalsete inimloomade hulka, kelle varaseimad mälupildid algavad 3aastaseks saamisest peale. Imaloomad, kes mäletavad oma elu ja olu enne 3aastaseks saamist on ka ikka tõsises vähemuses, ma pakun. Meile Ülikoolis õpetati, et polegi selliseid...võta siis kinni.
Mulle lasteaias meeldis. Olin seal hea meelega, mängisin teistega ega jonninud. Kindlasti ma alguses mõne pisara lasin, aga ma ei leia selles ka midagi imelikku olevat, alguses ikka vaja harjuda. Küll aga oli minuski pisut terroristi, ma mäletan, et mingis vanuses proovisin, kui õige saaks nii, et MINA olen nii kõva mees, et magama ei pea ja mangusin emalt tõendit selle kohta, et olen magamisest vabastatud, ning kujutagem ette, läbi läks! Praegu on küll piinlik mõelda, et mis eriprintsess mina siis olin, et mulle teised reeglid kehtisid... Kõik on ikka selles kinni, kuivõrd vanemad ümber näpu oled keeranud ja kuivõrd seda teha lastakse. Eilsete kommentsite põhjal tuleb välja, et korralikult lastakse.
Andke mulle ka linki sellele artiklile, tahaksin ka lugeda.
VastaKustutaAga iseenesest - see, et kogu maailmas midagi tehakse, ei tähenda veel, et see hea on. Kogu maailmas tarbivad naised teemanteid, kuigi teavad, et neil on vere hind. Kogu maailmas ostetakse võimalikult odavaid riideid, kuigi teatakse, et tõenäoliselt tehakse neid asju meie mõistes ebainimlikes tingimustes ja ebainimliku palga eest. Kogu maailmas on (tavainimeste) laste heaolu väheoluline. Kui me aga vaatame, kuidas on kasvatatud võimuloleva kliki lapsi, märkame ka seal teatud seaduspärasusi üle kogu maailma. Üks neist on see, et lasteaias need lapsed ei käi. Jaapani printsess võib küll teiste lastega koos esimesse klassi minna, aga lasteaias ta ei käinud, sest vanematel oli nii teadmisi kui võimalusi, et teda sinna mitte panna.
Lingid on tegelikult blogis olemas, need roosad sõnad aga võib-olla need ei paista tõesti välja või kui sa mingi programmiga loed, siis neid ei näita. Link on muidu selline http://www.tarbija24.ee/?id=309088.
VastaKustutaNeed rikkama klassi lapsed jah lasteaias ei käi aga samas on neil kõigil lapsehoidjad. Mind paneb sageli muigama Hollywoodi staaride hala teemal "lastega on nii raske" - ei usu kuidagi, et nad sama palju panustavad kui tavainimesed. Eks lapsehoidja puhul jää muidugi ära see stress suurest seltskonnast aga lähedus vanemaga võib täpselt samamoodi kaduma minna. Ja lasteaeda mittepanemise taga võib olla ka lihtsalt suhtumine, et minu laps pööbliga ei suhtle - selline arusaam oli näiteks ühe mu klassikaaslase taksojuhist isal...
Põhiteema on minu jaoks ikkagi selles, et nii väike laps vajab personaalset tegelemist, seetõttu on lapsehoidja tunduvalt parem variant. Olen ise olnud 1-2 aastase poisi hoidja (praegu on tal teine hoidja, ei läinud lasteaeda) ja ma nägin pidevalt, kuidas ta arenes, aga ka seda kui palju tähelepanu talle kulus. Okei, oleks tal olnud näiteks 1-2 õde-venda/niisama teist last, oleks asi olnud veel normaalne, aga üle selle oleks tegu olnud lihtsalt karjatamisega.
VastaKustutaNeed staarid, kelle lastekasvatamisele rohkem tähelepanu pööratakse, vist võtavad eraldi aega lastega suhtlemiseks. Muidu on jah Heidi Klum ja Zeal ainsad erandid, kes mulle pähe tulevad, kellel lastehoidjat ei ole, sest nad on otsustanud oma lapsi ise kasvatada.
irw@Zeal - Seal muidugi, ma ei tea, millise organiga ma eile mõtlesin.
VastaKustuta