Käsitööõpetajal oli siiski õigus

Kui ta ähvardas mind sellega, et tulevikus jään ilma käsitööoskuseta jänni oma laste aitamisel (käsitöösaaga ). Täna nõuti lastehoius, et tittedel oleksid kindad nööriga kaela pandud - emmed (võrdõiguslikkuse koha pealt oleks pidanud protesteeerima), õmmelge aga kinnastele nöör taha. Hiljaaegu sain suure hädaga hakkama oma uuele kleidile ärakukkunud pärli tagasiõmblemisega (ma juba poes mõtlesin, et selle kleidiga juhtub kindlasti nii, et need kleidi ägedaks tegevad jubinad kukuvad sealt esimese kasutusega küljest ära - esimene pärl kukkus juba enne kasutamist ja tänase esimese kasutuskorraga on ka üks kristall puudu, mida ma üles ei leia ja mille asemel nüüd rinna ees tühi auk naerab aga see kleit maksis nii kuradi palju, et ma tõesti kõigest hingest üritan teda parandada. On see normaalne - osta kolekallis peene firma kleit usaldusväärsest poest ja seda kohe kodus parandama hakata, see on teine teema.). Aga lastehoius peab kõigeks käsitööga vähegi seonduvaks valmis olema, sest nad täiesti tõsimeeli eeldavad, et lapsevanemad tegelevad kodus nii õmblus- kui ka puutööga. Lastevanemate koosolekul küll ühtegi vabatahtlikku kätt ei tõusnud kammikoti, nukuriiete, kiige ja kastiauto valmistamiseks aga ilmselt nad teevad individuaalset kihutustööd, sest kammikoti pidi keegi esmaspäevaks ikkagi valmis tegema. Ja sügisnäitus - tooge aga kohale lapsega koos valmistatud hoidiseid ja muid korjatud sügisande! Eks peab siis ökopoodi minema ja vaatama mõne kõige kergemini eemaldatava sildiga hoidise...Ei, tegelikult ma üldse ei mõtle, et see kõik halb oleks, lihtsalt mina olen selline soperdis, kes millegagi hakkama ei saa. Pahatihti ongi täiskasvanud võõrdunud sellest isetegemise maailmast, mis lapsepõlves täiesti loomulik elu koostisosa oli. Tõrudest ja kastanitest loomad, kartulitrükk ja guaššvärvid. Tegelikult on ju väga tore, et see läbi laste uuesti meelde tuletatakse. Plastiliini oli muuseas täitsa mõnus üle nii 20 aasta käes hoida.