teisipäev, aprill 12, 2011

Koolist ja elukoolist

Oma trajektoorilt kõrvale eksides juhtub alati midagi: jäin enda bussist maha ja kuna meie linnas tähendab see vähemalt pooletunnist ooteaega, läksin ühte teise peatusse ja sõitsin mulle täiesti võõra bussiga võõral trajektooril. Buss oli täis bomže, kes mu päikeseprillide üle naersid. Sõitsin läbi kevadpäikselise aguli ja järsku torkas pähe, et kui kõik läheb nii nagu loodetud ja me kolime ära, ei ole enam mingit lootust, et mu laps läheb samasse kooli, kus mina ja mu ema käisime. Uskumatult kurb oli, olin justkui sellega alateadlikult arvestanud. Jah, ka meie praeguses elukohas poleks see olnud piirkonnakool aga oleksime lihtsalt nn sauna-registreerimise teinud mu vanematekoju. Kujutasin ette, kuidas ma saan talle nurgataguseid näidata ja teatud õpetajate eest hoiatada (õpetajad on ju meie koolides teatavasti igavesed) ning lastevanemate koosolekul nostalgiat tunda. Minu ja mu põhikooli pinginaabri vanemad olid näiteks omaaegsed klassikaaslased ja see vist ongi see "oma kooli vaim", mida hoida püütakse. Kui tõenäoline on aga tänapäeval, et inimesed elavad aastaid samas piirkonnas ja mitmed põlvkonnad õpivad samas koolis? Pealegi ei tea ju üldse, mis tulevikus harjunud koolivõrgust saab, iga aasta ähvardatakse uusi koole kinni panna ja viimase teadaande kohaselt eraldatakse mingil ajal kõik Tartu koolid eraldi põhikoolideks ja gümnaasiumideks. Eks ilmselt demograafiline olukord sunnib, kuigi enamik koole sõdib vastu ilmselt just sellest nostalgiast lähtuvalt. Mul on ka kahju aga loogiline on see, et alati vanamoodi edasi minna ei saa.

Paar päeva tagasi sain raamatukogust teate, et minu tellitud raamat on harukogusse kohale jõudnud. Tavaline asi, aga harukordne oli see, et seda raamatut ma tellinud ei olnud. Raamatukogutädi ka ei osanud müsteeriumi seletada aga kuna raamat ise oli huvitav, siis otsustasin ta võtta. Tegemist oli Mirjam Peili raamatuga "Meie kodude kraam", mis tutvustab kunstiajaloolase pilgu läbi eestiaegseid asju. Kurb oli vaadata - kui ilus oli tollane disain ja peened kombed ning sinna juurde lugeda pea iga eduka ärimehe, poepidaja ja andeka inimese kohta "viidi Siberisse, suri vangilaagris." Milline oleks tulevik olnud siis kui okupatsiooni ei oleks tulnud? Kuidas suutsid inimesed peale kõige selle hävitamist üldse edasi eksisteerida? Mis tunne võis olla tulla asumiselt tagasi ja eest leida hävitatud kodud ning kultuur? Mis tunne oli sundida end olukorraga kohanduma? Heljo Männi mälestusraamatut lugedes märkasin kui paljude tolleaegsete kultuuriinimeste elu lõppes enesetapuga. Pole ime. Kuidas jätta see kõik minevikku ja leppida ning mitte mõelda, et "krdi venelased, hävitasid kõik mis meil head ja ilusat oli?"
Teine mõte, mis tekkis oli see, kui palju tublimad olid tollased inimesed. Heegeldada valmis laia voodi päevatekk või kardinad. Selle kõrvalt teha süüa, pesta pesu - seda kõike ilma igasuguste abivahenditeta ja ei olnud, et nad poleks palgatööl ka veel käinud. Kas ma oleks sel ajal elades ka nii tubli olnud või pean tänama õnne, et moodsal ajal elan, sest muidu oleksin oma laiskuse ja käpardlusega paaria? On see ikka progress kui me ilma elektrita täiesti hädas oleme ja midagi oma kätega valmistada ei oska?

2 kommentaari:

  1. Eh Marca-Marca, tänapäeval on paaria see, kes oma kätega midagi valmistada oskab - ta on ju vaene, kel lihtsalt ei ole raha vajalikku teenusena tarbida :)

    VastaKustuta
  2. Kõlab karmilt aga samas meenub klassiõde, kes käsitöötunnis käratas, et ei kavatse iialgi nii vaeseks jääda, et peab endale ise aluspesu selga õmblema.
    Teistpidi ähvardatakse igasugu katastroofidega peale mida vaid seesugused isetegijad ellu jäävadki.

    VastaKustuta