Muinasjuttudes on ihned inimesed tavaliselt need naerualused, sellised, kes surevad oma kullahunnikute otsa. Ihnusega käib enamasti käsikäes ka ahnus.
Meil nüüd räägitakse, et inimesed olevat tänu masule hakanud poes rohkem hinnasilte vaatama ja kokku hoidma. Ei ole ju mingit kindlat piiri kokkuhoidlikkuse ja ihnsuse vahel ning mina pean inimest, kes pigem kasutab oma asju lõpuni mõistlikumaks kui seda, kes iga kuu uue trendi järele jookseb. Eks kindlasti tundub taaskasutus ja roheline eluviis mõnele mõttetu ihnsusena. Sellistele, kes peavad kalleid asju ja nende olemaolu eksponeerimist prestiižseks.
Mina olen näiteks ihne. Mu jaoks on kõige odavama pakkumise leidmine nagu omaette väljakutse, ma ei jookse küll odavaimat asja otsides tervet linna läbi aga toidupoes valin tavaliselt allahinnatud toote. Seda küll mööndustega - säilitusaineid täis väljamaa jogurtit või aedvilja käsi ikkagi ostma ei tõuse ja nende asjade puhul, millelt kestmist eeldan, ka odavaima variandi teed ei lähe. Pealegi on toiduainete puhul allahindlus tavaliselt iga kord erineval tootel, mis muudab ka valiku mitmekesisemaks. Mõni muidugi eelistab ühte marki ja sellisel juhul on ka hinnatõus rohkem märgatav. Aga et hindade võrdlemine kuidagi alandav oleks, seda ma küll ei tunne, pigem on alandav olla see, kes kõige eest kullahinda on nõus maksma.
Riidekaupa ja muud kestvat ostes on tihti samuti, et kallis hind ei tähenda kvaliteeti. Staarid ikka armastavad rääkida kui tähtsad on kallid ja kvaliteetsed päikeseprillid, mille pealt kokku hoida ei tasu. Eirasin ka siis ükskord fakti, et mul on kombeks prille ära kaotada ja neile peale istuda ning ostsin 50% allahindlusega ühed Armanid. Hoidsin neid nagu silmatera. Paar kuud pidasid vastu, siis tuli sang lahti, see liimiti paranduses küll tagasi, lisades juurde, et see ongi ainuke võimalus neid parandada. Nii kuu möödudes lagunesid prillid lõplikult ära. Peale seda ostan prille Selverist (neil on muuseas nõutavad UV märgid peal, optikapoest soetatud Armanidel polnud) ja need on kõvasti kauem kestnud.
Tundub, et tasubki eelistada keskmise hinnataseme tooteid, sest odav on enamasti ka kehv ja kallis lihtsalt ülehinnatud.
Teine asi on inimesed, kellel on pidev vajadus midagi osta. Mul üks tuttav tunnistab endal sellist hälvet. Kuna tal raha eriti ei ole, siis kondabki mööda kaltsukaid ja muudkui ostleb. Kuhu ta need hilbud kõik mahutab, ma ei tea.
Mulle meeldib rohkem võimalus omada kui tegelik omamine. Rahahunnikut on kuidagi lootusrikkam vaadata kui hunnikut kaltse, kosmeetikat või nipsasjakesi. Loomulikult ma ei salga, et esineb minulgi päevi, mil hilbud poes sosistavad, et osta mind ja enamasti jään ma neid kuulama aga võin käsi südamel öelda, et mul ei ole ühtegi riideeset, mille ostmise põhjust hiljem kodus mõistatan ja ootan Buduaari turgu, et see kasudega maha parseldada.
Vanaema mäletamist mööda oli ka mu emapoolne vanaisa kole ihne mees olnud: kui teised kaardimängus ennast paljaks olid mänginud, alles siis võttis tema pahase podina saatel oma punnis rahakoti välja.
Huvitav, millist tüüpi inimesi on ühiskonnas rohkem? Eilsest Postimehest võib lugeda, et Statistikaameti leibkondade uuringu kohaselt omab vaid 64% inimestest mingeid sääste (seal on küll toodud, et ilmselt kõik inimesed ei osanud n pensionikontot säästuks pidada). Ok, paljude palgad tõesti ei võimaldagi mingit säästmist aga kui palju on neid, kes lihtsalt peavad loomulikuks hetkes elamist? Kahtlustan, et nooremate inimeste hulgas päris paljud. Elatakse oma võimaluste piires viimase piiri peal või üle selle. Üheks tunnuseks sellest pean mina näiteks seda oma maja kultust. Kasvõi keset põldu, keset vett ja kohutavate kommunaalmaksudega aga oma maja peab eestlasel olema. Mina kuulun selle õnnetu kümnendiku hulka, kes peab hakkama saama vähem kui 15 ruutmeetriga inimese kohta. Vähemalt ei pea ma muru niitma, lund lükkama ning kommunaalmaksudega maadlema. Maja omamist pean ma võimalikuks vaid tõsise rikkuse korral ja siis ka koduabilise olemasolul. Mujal maailmas on see muide väga tavaline, mitte mingi luksus või laiskuse tundemärk, niimoodi tagatakse suurem tööhõive. Meie siin armastame kõik ise rügada. Või vähemalt näidata, et armastame.
Tegin täna ühe investeerimisotsuse ja seepärast jahungi. Eks püüan end veenda, et tegu oli õige otsusega.
Noh, noorematel on veel see teema, et ei ole mida koguda. Mina näiteks käin tööl täpselt nii vähe kui võimalik, et kooli jaoks rohkem aega jääks, mis tähendab, et kuu sissetulek, on 300-400 eurot. Koolikaaslaste jutust olen aru saanud, et see on üsna hea, paljud käivad poole kohaga miinimumpalgaga tööl või ei teeni üldse (st vanemad toetavad). Magister lõpetatakse ju teoreetiliselt alles 24.aastaselt, mis tähendab, et alles selles vanuses hakatakse tavaliselt alles mõtlema, et võiks midagi ka alles jääda.
VastaKustutaKooli ajal on jah loogiline, et midagi koguda eriti ei saa. Mul vedas ja vanemad toetasid sellel ajal aga eks seal ole see miinus, et igasugused väljaminekud tuli nendega kooskõlastada.
VastaKustutaKui mina ülikoolis käisin oli veel 4+2 süsteem ja magistrisse ma ei läinud puht majanduslikel kaalutlustel. Millegipärast olid sel erialal, mida õppida tahtsin, ette nähtud loengud iga päev 8-14ni. Kuidagi imelik tundus jälle vanemate rahakotile loota, pealegi olin vahepeal juba töötanud aga selle koormuse juures poleks seda enam teha saanud.
Aga niipalju kui ma mõnest Petrone Prindi "Minu ..." raamatust lugenud olen, on meil veel päris inimlik süsteem võrreldes n Itaaliaga, kus eeldataksegi, et sa toetud ka täiskasvanuna oma vanematele ja raha hakkad teenima heal juhul alles keskeas.
Kuu sissetulek 400 eurot on tõesti päris ok, arvestades, et mõned peavad täiskohaga töötades sellest ka peret ülal pidama.