Rõve teema

Hoiatan, et kui te parajasti sööte, siis võib järgnev teilt söögiisu viia, aga ma tegelikult olen vaid sõnumitooja. Nimelt on viimasel ajal paar blogijat kirjutanud mulle üsna võõrast keskkonnast, spordisaalist nimelt ja kuna ma sellest mitte midagi ei tea, siis kipun ikka kohe arvamust avaldama.

Tegelikult asi nii hull ei ole, mulle tuli lihtsalt pähe kaks asja kokku viia. Aga selleni me veel jõuame. Spordisaalist on bloginud nii Katerina kui ka Kristallkuul ja mõlemad selles võtmes siis, kuidas mõned inimesed end seal ebameeldivalt ülal peavad. Kristallkuulil on härra Saunapaks, kes otse lavalt higisena basseini pommi hüppab ja Katerina räägib sellest, kuidas keegi puhastamata jõumasina ja alukate puuduliku kasutamise tulemusena endale sooleparasiidid sai. Täiega rõve, eks! 

Lihtsalt selle peale meenus see hiljutine draama kellegi sportliku naisterahvaga, kelle poolpalja keha peale väidetavad puritaanid (ja paksud ning endaga mitte rahul olevad inimesed) pahandasid. Teadagi ju, et hea vormi hoidmisel on tõhusaks abiliseks paeluss...Nali naljaks, aga tegelikult ka, ma olen alati mõelnud kas need stringid seal SPAs vähe ebahügieeniline värk pole? No ei ole ju kõik saunalavad seal desinfitseeriva kuumusega ja rätti ei vaevu ka kõik kanni alla panema. (Austria tekstiilivabades saunades on rätikutevirn uste juures ja ju oleks kummaline neid mitte kasutada.) 

Ma tean, ma olengi keskmiselt pipram eit igasugu kehalisuse osas, aga ma ei usu, et olen ainuke, kellel igasuguses vormis võõrast paljast ihu nähes on esimene küsimus hügieenis, mitte aga võrdlus enda parameetritega. 

Juba ema hoiatas, et paljastest naistest hoia heaga eemale - ta polevat nii hirmsat vaatepilti kui Pärnu naiste paradiisis iial näinud. Mitte vormis kehade kontsentratsiooni tõttu siis. Seal olla osa daame verine lapp jalgevahel päikest võtnud. Ehk siis inimeste arusaamad hügieenist on kahtlaselt erinevad. Ja palun, kui keegi freebleedingu pooldaja siin on, siis jah, mu meelest see ei ole okei. 

Tööpäev ehk minu kannatused

Õnnepalu on oma tööpäeva juba kuulsaks kirjutanud ning valgekraed saavad šokeeritult lugeda, kuidas see füüsilise töö tegemine siis päriselt välja näeb. Ma hüppan ka siis sellele vankrile. Minu füüsilise töö päev kestis küll vaid poolteist tundi, aga kõik me teame, kuidas aeg tööl venib, seega kärab küll. 

Talgud toimusid. Ilmataat halastas. No kuidas võtta eks, st ilm oli alguses parem kui lubati ja töödega sai täiesti pihta hakata. Üks kavalam oli küll viilid ka kaasa võtnud, et soovijad viilida saaks, aga paraku on ainus viil, mida ma kasutanud olen, küüneviil. L. kargas muidugi kohe puuriida kallale, mulle tundus see puuhalgude ühest kohast teise kandmine üsna mõistliku tegevusena kuni meenus, et riitade vahele armastavad pugeda ämblikud. Leidsin kusagilt reha ja toetusin sellele. Kuna keegi otseseid töökäske ei jaganud, läksin vaatama, mida teised inimesed rehaga ette võtavad. Selgus, et tuli ülelennanud hanede kakat, lambapabulaid ja eelmise aasta heina kokku riisuda. Esimesed kaks, ok, aga see viimane tundus mulle imelik - just nii ilus ju teine seal aia ääres, aga no kui kõik teised inimesed otsustavad, et see peab kaduma, ju siis peab. Ma ei tea, kas ma olen tõesti kuidagi erakordne koba või satuvad mulle kõige kehvemad töövahendid, aga no kui teiste reha roobitses heina kenadesse kuhjadesse, siis minu oma kogus seda vaid oma harude vahele. Õudselt piinlik. Peamine mure oli muidugi, et võõrast reha ära ei murraks, sest mul on kombeks töövahenditega jõuliselt ümber käia. Ikka täie jõuga tuleb riisuda, nii et käed valusad! Isegi L. pani eemalt tähele, et ma olla ikka "tööd murdnud". No vot ei oska mõõdukalt. Pilt ka, zoomige näoilmet, kohe on näha, et inimene kannatab jõuliselt!

Mingi hetk tuli mõte, et pabulaid saaks kätega paremini kätte. Mõeldud-tehtud. Ei saanud, kükitada ja pidevalt tõusta oli äärmiselt tüütu, peod mahutasid palju vähem kakat kui arvasin. Hiljem kui mu nägu juba igalt poolt valutas (ilmselt tuulest hangitud närvipõletik), hakkasin mõtlema, kas ma ometi nende guaanoste kinnastega suud ei puudutanud ja kes need sümptomid ei viita mitte linnugripile nagu loogiline oleks. Nii ma siis riisusin seal. Põnev oli vaadata, kuidas teised inimesed tegutsesid. Oli väga virku ja oli selliseid, kes kaugusesse vaadates rehale toetusid. Neid viimaseid ma kadestasin, mina ei julgenud isegi telefonist kella vaadata. Mõni käis üldse niisama ringi - küll on julged inimesed! Julguse puudumise tõttu jäin ilma lambapügamisest, mida oleks võinud vaatama minna, aga kus siis mina, tööeesrindlane, eks. Tööpõld laiutas ees lõputu, mõeldagi ei tahtnud, kuni järsku üks virk proua, kelle tublidust ma hardalt jälgisin, põrutas, et ega me ju lõppu niikuinii ei jõua, jätame ääred tegemata üldse! Mul jäi suisa suu lahti - ei peagi lõpuni tegema? Ma poleks selle peale tulnudki! Ühel hetkel hakkas rühmamisest hoolimata kõle ja ka taevaluugid avanesid. Märkasin, et L. oli joogipunkti juurde läinud ja mõtlesin, et kui tema julgeb, lähen, kurat, mina ka! Seal kohtasime korraldusliku poole eest hoolitsejat, kes lahkesti supile ja kringlile kutsus. Juba?! Ilm olla kole ja juba tehtud ka palju. Ei peagi täpselt kellani tegema? 

Võtsime kumbki kaks tükki kringlit, me tavaliselt üldse magusat ei himusta.

Õhtul käed valutasid nagu tahaks küljest kukkuda. L. küsis mingeid tobedaid küsimusi, et kas ma olin kogu aeg ühes asendis ja kas ma ikka poolt ka vahetasin jne. Oleks tahtnud karjuda, et mind ei instrueeritud! Aga noh, nii loll ma ka päris ei ole, vahetasin jah poolt ja kätt, aga ikkagi. 

Mis järeldused me teeme? Negatiivse poole pealt: töö teeb paksuks ja vigaseks. Positiivset: tööd ei pea ühe korraga lõpuni tegema ja töö võib ootamatult ära lõppeda. 
 

Tööpõlguri päevaraamat

Nädalavahetuseks kutsuti talgutele. Ma suppi ja kringlit võtaks küll, aga oma vabast ajast tööd teha? No ei. Andke andeks. Ei lind ega loom endiselt. Eks tuleb siis supi ja kringlita läbi ajada. 

Mikro pidi minuga intervjuu tegema enesepildist. Minu omast siis tema vanuses. Kõigepealt muidugi avaldasin talle nipi, et kui tulevikus mingeid intervjuusid tuleb teha anonüümsete tegelastega, siis lihtsalt kasuta oma aju. Mis te arvate, et ma käisin ülikoolis mingit paarikümmet inimest tülitamas oma intervjuusooviga või? Kas mu lemmikmeelelahutus enda peas pole mitte kujuteldavad vestlused kujuteldavate isikutega? Muidugi ma mõtlesin need inimesed välja, mõni oli hästi stereotüüpne, teine jälle langes kastist välja - palju põnevam oli, kui pärisinimesi intervjueerida. Lõputöö jaoks mõni lausa andis loa, et mõtelgu ma ise talle sõnad suhu, ei tema oska :) Jaajaa, kõik kvalitatiivsed uuringud on maru usaldusväärsed. Võib muidugi olla, et ma olin ainus mädapaise selline, iial ei või teada. 

No igatahes tuli Mikroga ka juttu sellest, et mis emmele tema vanuses meeldis ja mis mitte. Selgus, et me ühtekad. Ega mina ka oma ema iial näiteks riisumas ei ole näinud. Tegelikult oli mu vanemate puuduv töökasvatus mu edasise edu pant. Ema ei lasknud mul end töödes segada (ajad köögi sassi, koorid liiga aeglaselt kartuleid jms) ja isa halastas, sest "tööd pead ju kogu ülejäänud elu tegema". Vot ei ole pidanud, sest ei oska ja ega keegi väga ei sunni ka, kui vabatahtlikult käsi külge ei pane. Ahjaa, üks asi küll, mille kohta Mikro samuti käsi laiutas, et miks inimesed ometigi nii ei tee nagu meie. See värk, kuidas paljudel on kodus mingi nõudepesugraafik. Miks te igaüks ise oma nõusid ära ei pese? Ja ühisnõud peseb see, kes viimasena käppis või kes parajasti need ära määris (ahjaa, enamikul siis peseks vist ikka ainult ema neid ühisnõusid?) Mul on kusjuures vastik võõraid nõusid pesta. Nagu Mikro ütles - enda peale ilastada on ok, aga kui keegi teine seda teeb, siis iuuu! Ja nõud peaks ju tingimata kohe peale söömist ära pesema, sest pärast on veel ilgem. Aga no ju siis maitse asi.

Tööintervjuul käisin ka. Olla pea seitsekümmend kandidaati kohale olnud, ma olla üks kõvemaid, kuigi ma konkreetselt seal kasutuses olevat programmi näinudki polnud. Valiti muidugi selline, kes oli ja ma ei kurda. Sest mul oli juba hirm, et pean suve tööl veetma. Mis sest, et ma olin juba laskmata karu nahka (ehk tulevast töötasu) paigutama hakanud :) Intervjueerijad olid kõik toredad, mul oli lausa vastik neile valetada, aga no peab ju, nii need asjad käivad, sa ei saa vastata küsimusele: "Mis su silmad särama paneb?", et džinn toonikuga. Vehkisin seal siis kätega, seletasin, rebisin kildu ja samal ajal teine mina pööritas õla peal silmi, et mida paganat sa lollakas teed? Kui küsitakse, kuidas tööpingeid maandad, vasta ausalt ära, et tööpinged sinu valikutesse ei sobi, mitte ära jahu midagi loodusest ja perekonnarüpest. 

Ma ei kirjutanud ju nii kuu aega blogi ka, sest see kandideerimine pani mulle sihukese pinge peale! Pinge, et mõelda, mis siis kõik muutub kui. Aga ei muutugi, nagu tavaliselt.  

  

Inimesed

Üldiselt olen ma seisukohal, et inimene  -  see on probleem. Aga mõnikord viskab elu pärle ka minusuguse paadunud pessimisti ette.

Tulin raamatukogust. Märgiline - raamatukogu ON koht, kus suurem võimalus omamoodi imelikke kohata. Ma tavaliselt inimesi ei jälgi, aga miski lifti astuvas meesterahvas tekitab minus soovi talle järele vaadata. Ei midagi erilist, tüüpiline Tartu boheemivälimusega mees iseenesest. Aga tema pöörab samuti pead, naeratab ja teretab. "Oh issand, millesse ma end jälle seganud olen" - on esimene emotsioon, aga siis mees täpsustab: "Sa käisid seal koolis, selles klassis, eks?" No jumal küll, käisin jah, aga kes sina oled? Nägu nagu oleks kuidagi tuttav? Räägime siis veidi juttu, jutt jookseb, jutu käigus mainib mees veel täiesti juhuslikult fakti, kuidas Oleviste kirik oli kunagi pikalt maailma kõrgeim ehitis ja mismõttes inimesed väidavad, et neile ei meeldi Tallinn? Just, nagu minu mõtted! Ma ise olen ka sedasama mõelnud! Põhimõtteliselt oleks võinud veel pikalt rääkida, täitsa minu moodi inimene ju, aga vist oleks veidi imelik olnud. Lõpuks sain teada ka mehe nime ja selle, et tema käis minust paar aastat allpool - ega nooremad ju ei jäägi nii hästi meelde. Samas mingi tuttavlikkus ju oli, mis sundis mind peatuma. Igatahes olin nii rõõmus, et kuskil on veel minu moodi imelikke, kes mäletavad kedagi kolmekümne aasta tagusest ajast. Ei, me ei vahetanud mingeid kontakte ega midagi, miks oleks pidanud?

Kirsiks tordil lähen peale seda kohtumist kaubamajja ja eskalaatoril sõidab mulle vastu mu keskkooliaegne pinginaaber. Mind märgates pöörab pilgu kähku mujale. Issand, keda sa petad, ma ju nägin, et sa nägid ja tundsid ära ka. Istu sisse oma "tere", tõesti. Irvitan omaette. On inimesi ja siis on hoopis teistsuguseid inimesi. 

Mõtlen, kuidas mõne inimese lihtsalt tunned ära. Need on need, kellega sa mitte kunagi ei aja viisakusvestlust: "Oi, tere, pole ammu näinud, kuidas läheb, kus töötad, mis teed?". Nendele võid kümne aasta jooksul korra kuskil otsa joosta ja jätkata vestlust sealt, kus see kunagi pooleli jäi või rääkida üldse täiesti suvalisel teemal, mitte mingit kohmetust ei teki ja samas sa ei pruugi isegi teada vastuseid neile viisakusvestluse "olulistele küsimustele". Ja millegipärast ei tule nendega jutuks ka see "peaks kunagi pikemalt kokku saama", mis nende viisakusvestluste puhul sageli tuleb ja millest te mõlemad teate, et see on puhas jama.

Küll on hea, et elu vahel ikka meelde tuletab, et teistsuguseid inimesi on ka. Neid on vähe, aga nad on olemas ja see teeb südame soojaks.