Hüvasti, Stephen King!

Ühel päeval mõtlesin ma, et peaks Stephen Kingi lugemise ette võtma, sest avastasin oma üllatuseks, et paljud väga head filmid on tema raamatute põhjal ekraniseeritud. Enne Kingi sattus mulle aga kätte T. Glavinic´i "Öötöö". Esimesel ööl peale selle lugemist ei julgenud ma wc-sse minna ja magasin nii, et mingi kehaosa puutus pidevalt vastu L.-i. Teisel ööl oli juba veidi parem, aga ikkagi peab Kingi lugemise tervislikel põhjustel ilmselt edasi lükkama.
Aga "Öötööst" siis. Ettevaatust, võib sisaldada spoilereid! Ei ole üldse mingi õudukas. Ühel päeval ärkab üks mees üles ja avastab, et ta on siia maailma täiesti üksi jäänud. No nii nagu Palle lasteraamatus. Internet on maas, telekast tuleb sahin ja telefoni keegi võta, kuigi levivõrk ja elekter on täiesti olemas. Kogu raamat kirjeldabki lihtsalt seda, mida mees sellises olukorras teeb. Tegelikult ei juhtu mitte midagi. Või juhtub ikka? Raamatu lõpp on selles osas masendav, et ikka ju loodad, et...Aga noh, eks sellega on ilmselt samamoodi, et inimesed lihtsalt otsivad elust õiglust ja mõtet, mida seal tegelikult ei ole, sest nii oleks meile lihtsam ja meeldivam. Eile just jagas skeptik.ee oma "vaimustust" Nõid-Nastja järjekordse üllitise üle, kes väidab, et "inimesed ei satu allakukkuvatesse lennukitesse juhuslikult". Mõtlesin isegi seda jagada koos kellegi mõtlemisvõimelise inimese kommentaariga, kes toob välja levinud mõtlemisvea, et inimesed soovivad näha õiglust ja loogilisust seal, kus seda ei ole, aga mõtlesin ümber, sest inglitesseuskujaid ei pööra mu meelest mitte miski ümber. Kui inimene reaalsust kardab, siis ei saa mingisugune loogika teda sellele otsa vaatama sundida.
Reaalsusest palju hullem paik asub aga inimese peas. "Öötöö" peategelane jääb oma peas asuva maailmaga üksinda/kahekesi. Kui palju on inimesi, kes ei suuda sellist olukorda hetkekski taluda - pidev seltsi otsimine, kõrvaklappidest tümaka kuulamine või teleka vahtimine peavad peas oleva tegelase summutama. Mida teha, kui avastad, et mitte kedagi ei ole ega tule ning päike loojub siiski vääramatult? Täielikus vaikuses, sest ka loomad, linnud ja putukadki on kuhugi kadunud, hakkab tunduma, et keegi nagu kusagil ikkagi vaataks su üle. Peeglisse julged vaadata? Seljaga ukse poole olla? Pimedas välja minna? Magama jääda? Peategelane on julge. Eks isegi mõtleks, et näe, kui tore, saad poeriiulist kõiki asju tasuta võtta, punase tulega üle tee minna ja teiste kodudesse sisse kiigata, aga kas ma päriselt üldse uksest välja julgeks minna?
Raamat keskendubki inimese psüühika vaatlemisele säärases äärmuslikus olukorras. Minu jaoks on huvitav see, kuidas autor toob välja nii mõnedki mind ennast väga huvitavad probleemid. Näiteks see sama minu põhiline õudusunenägu mingi koletu teo toimepanemisest:
"Ent kõige enam šokeeris teda asjaolu, et temaga oli juhtunud midagi pöördumatut. Teatud asjad ei saa enam iial olema nii nagu varem. Põhimõtteliselt unistas sellest iga inimene, igaüks tahtis teha midagi pöördumatut. Seepärast tunti soovi lükata süütu inimene läheneva metroorongi ette. Seepärast nähti vaimusilmas, kuidas 180-se tunnikiirusega tehakse autoga järsk pööre. Seepärast kujutati sõpru külastades ette, kuidas nende koer kuuendalt korruselt alla visata. Selleks ei pidanud olema ei mõrvar ega enesetapja. Kõigest inimene."
Ma ei kujutanud ette, et see tunne võiks olla niivõrd üldinimlik. Ma küll nimetasin seda õudusunenäoks endal, kuid tegelikult seondub selliste momentidega midagi...no ma ei tea..silmiavavat...tohutut vabanemistunnet tekitavat...erutavat. Näiteks ma mäletan siiamaani momenti, millal ma otsustasin, et nüüd tõusen püsti ja lähen ütlen, et lõpetan enda üle kaheksa aasta kestnud suhte ära. Kogu elu muutus, kõik oli enne- ja pärast seda hetke. Ma mäletan, mis lugu sel hetkel telekast tuli. Ei saanud enam öelda, et atšurr, teeme nüüd nii, et seda ei olnud (mitte et ma mingitel nõrkushetkedel hiljem ei mõelnud, et oleks ikka võinud veel asja naljaks pöörata).
Teine teema, mida raamatus puudutatakse on elutee küsimus:
"Ent teiste asjade kohta oleks ta soovinud selgeltnägija ennustust. Millal oli ta elu suurimas ohus, ilma et ta ise oleks teadnud? Ja vastus oleks võinud olla umbes selline: 23. novembril 1987, kaitsmata elektrikilp, tänu juhusele mitte avatud. Või: 4. juuni 1992, äärepealt oleks öelnud midagi agressiivset ülbele mehele baaris, viha lõpuks alla surutud, muidu oleks löömingus surma saanud. Teda oleksid huvitanud ka tühisemad asjad: millise ameti oleks ta pidanud valima, et rikkaks saada? Milline naine oleks millal ja kus olnud kohe nõus temaga kaasa tulema? Kas ta oli kohanud Mariet juba enne nende esimest teadlikku kokkusaamist, ilma et oleks mäletanud? Või kas leidus kuskil maailmas ehk siiski naine, kes otsis täpselt sellist meest nagu tema? Vastus: Esther Kraut Amsterdamist, sellelt-  ja-sellelt tänavalt, ta oleks sind näinud ja sulle kohe kaela langenud."
No on ju hea raamat? Ma olen nii palju sellele mõelnud - et kas ja kui ja. Ükskord mul õnnestus veel oma eksiga koos olles temast niimoodi linnas mööda kõndida, et ta mind ei märganud ega tundnud, sest mul oli sel päeval uus mantel seljas. See oli selline võimas filmilik moment - kas niimoodi kõnniksime me üksteisest mööda kui me üldse teineteist ei tunneks? Kas ma oleksin sel päeval kui mu eks Rakveres töölähetuses oli, temaga kohtunud sel juhul, kui ma lapsena sinnakanti kolinud oleks nagu äärepealt oleks juhtunud? Või me ei oleks sel juhul ealeski tuttavaks saanud? Ilmselt ei oleks. Kusagil ei ole kedagi sulle määratut. Su ümber on lihtsalt miljoneid võimalusi. Üks võimalus neist on kindlasti ka surm järgmise nurga taga. Sa ei saa iialgi oma teed jälitada ja näha, milline võimalus kusagil pesitses.
"Surra vanalt või noorena. Ta oli sageli mõelnud, milline traagika peitub varajases surmas. Kuid teatud moel traagika leevendus, mida rohkem aega möödus. Kaks meest, sündinud 1900. Esimene langes Esimeses maailmasõjas. Teine elas kauem, sai kahekümneseks, kolmekümneseks, viiekümneseks, kaheksakümneseks. Aastal 2000 oli ka tema surnud. Ja siis ei mänginud enam mingit rolli see, et vanem mees oli näinud palju rohkem suvesid kui noorelt surnud mees, et ta oli kogenud nii mõndagi, mida noor mees ei kogenud, kuna sai Vene, Prantsuse või Saksa kuuliga pihta. Sest nüüd see kõik enam ei lugenud. Kõik kevadpäevad, päikesetõusud, peod, armusuhted, talvemaastikud - need olid kadunud. Kõik oli kadunud."
Sellistes mõtisklustes ongi selle raamatu võlu.