Minu aasta 2014 muusikas

Peaks ka mingisuguse aasta kokkuvõtte tegema. Ühtegi väga head ideed pähe ei tulnud, seega loogiliselt võttes tuleks mul ritta panna aasta parimad plaadid või siis loetud raamatud. Viimastega on see lugu, et kui Esterit uuendati ei pidanud ma vajalikuks oma laenutuste ajalugu salvestada ja ega seal vist kuupäevaliselt see salvestunudki. Mälu ei tasu teatavasti usaldada, seega jääb raamatute top ära. Spotifys olen õnneks oma playlisti salvestanud kõik uuemad plaadid, mis meeldinud on ning seal on kuupäevad juures. Seega 2014 parimad plaadid by marca on siin:
10. Garbage "Girls Talk" - tegemist on singliga, kus peal 2 lugu - nimilugu koostöös Brody Dallega ja "Time Will Destroy Everything". Oleks täismõõdus plaat, oleks ka kõrgem koht, sest need 2 lugu on väga head.
8.-9. Winny Puhh "Kes küsib?" - ainus kodumaine plaat tabelis. Maru äge plaat, eriti kui vahelehelt sõnu lugeda, sest niisama kuulates neist ju Winny Puhhi puhul aru ei saa. Ülejäänud kodumaised uued plaadid, mida kuulama sattusin ei olnud nii muljetavaldavad, aga kuna ma kodumaisest kraamist kuulan ainult enda lemmikuid, siis ma neid plaate siin üles lugema ei hakka, sest tegelikult on nad ju siiski mu lemmikute tehtud :) Välismaised saavad küll tabeli lõpus oma kriitika kätte.
8.-9. Lily Alles "Sheezus" - "Hard Out Here" on lemmik sellelt plaadilt + veel 6 head lugu. Ülejäänu siiski mitte nii hea. Varasemad Lily plaadid on alati 100% pärlid olnud. Video loole "Our Time" on siiski täielik meistriteos:

Igatahes on Lily Allen popmuusika poole pealt kõige ägedam tüdruk.
5.-7. Sam Smith "In the Lonely Hour" - nii, siit alates siis plaadid, mis on algusest lõpuni 100% pärleid täis. Sam Smith, no tule taevas appi, mis muusikat ma kuulan! Mingeid nõretavaid ballaade. Muuseas, mulle meeldis kahe esimese plaadi James Blunt ka...Nüüd on ta liiga kiireks ja lõbusaks läinud. Btw -  kas kellelegi veel tundub, et James Blunt on ilma meigita Marilyn Manson? No täpselt ühte nägu ju! Aga jah, Sam Smith on mu meelest võrratu. Ilus on ta ka (enamik ilmselt ei nõustu siin), aga loomulikult taakord gay, kontrollisin Wikipediast järele...Sam Smith on mu meelest meessoost Lana Del Rey. Ma ei teagi, miks mulle nende muusika NIII meeldib. See meenutab pigem mingisugust filmimuusikast kui klassikalist poppi.
5.-7. Leonard Cohen "Popular Problems" - veel ballaade, veel...Oi, mulle meeldib see (vana)mees! Kui mul poeg oleks sündinud, siis lisaks Holdenile oli teine mu nimevalik Leonard (kuigi tekkis kahtlus, et inimesed peaks mu inspiratsiooniks pigem Di Capriot kui Cohenit). Leonard on hetkel 80-aastane, aga plaate tuleb tal ikka nagu Vändrast saelaudu ning samuti tuuritab ta ringi. Eelmisel aastal käis ta Soomes ja siis hoiatati, et minge vaadake, võib viimaseks ülesastumiseks jäädagi. "Popular Problems" on kõvem plaat kui eelmine, loodame, et tal jõudu ikka jätkub.
5.-7. Brody Dalle "Diploid Love" - tüdruk, kellel on üks kõige ägedamaid lauluhääli üldse. Ülimalt ilus on ta ka. Laulnud kahes üliägedas bändis The Distillers ja Spinnerette, nüüd omanimeline album. Väga äge plaat on!
3.-4. Foo Fighters "Sonic Highways" -  FF pole küll kunagi ühegi plaadiga ebaõnnestunud, aga see uus jääb kummitama kohe esimesest kuulamiskorrast alates. Kõigest 8 lugu (üks topeltlugu), aga kõik omaette väga head. Hetkelemmik on plaadi viimane ja pikim lugu "I am a River".
3.-4. The Smashing Pumpkins "Monuments to an Elegy" - verivärske, 8. detsembril ilmavalgust näinud üllitis. Minu arvates parem kui eelmine, mõtlikum "Oceania". Courtney Love olevat öelnud, et Billy Corgan lõpetas hittide kirjutamise siis, kui ta lõpetas temast laulude kirjutamise (nad on kunagi paar olnud, enne Kurt Cobaini). Sel aastal leppisid Courtney ja Billy lõpuks ometi ära nagu ka Courtney ja Dave Grohl. Nii tore! Ja Billy kirjutab taas hitte.
2. Courtney Love "You Know My Name/Wedding Day" - The Queen of Rock. Mis sest, et kõigest topeltsingel. Ülikõva tagasitulek. Lugusid saab kuulata ja minu arvamusest täpsemalt lugeda siit.
1. Lana Del Rey "Ultraviolence" - see plaat valiti aasta parimaks ka nii mõnegi välismaise kriitiku poolt. Lana läheb järgmisel aastal koos Courtneyga tuurile. Õnneks ainult USA-s, muidu..ma ei tea, mida ma ära teeks. Ta on ise täiuslik, ta muusika on täiuslik. Ma ei oska midagi muud öelda. Ma loodan, et ta ennast ära ei tapa, sest on öelnud, et tahaks juba surnud olla.
Üks võrratu video ka temalt. Isegi mina, kes vanu mehi väga ei fänna, leian, et vot see vanamees, kes selles videos ringi sõidab on üliäge. Tegemist on Mark Mahoneyga, kes päriselus ongi üks väga äge tattoo-kunstnikust vanamees:

Ja nüüd siis lubatud mitte nii head albumid, mida ma ootasin ja mis pettumuse valmistasid.
Slipknot "5: The Gray Chapter" - tegelikult polegi siin suurt pettumust, sest Slipknot on minu jaoks alati selline bänd olnud, kelle mõni lugu on nii hea, et nutt tuleb peale ning ülejäänud panevad õlgu kehitama. Viimase plaadi pealt leidsin kahjuks vaid ühe loo, mis mulle väga meeldib. "The Devil in I".
The Pretty Reckless "Going to Hell" - nende esimene plaat oli 100% pärl, samuti kõik eelnenud singlid. Taylor Momsen on ilus, äge ja kifti häälega. Üle pika aja üks huvitavaid naisi rockmuusikas. Aga see uus plaat. Plaadi nimilugu on ainuke meeldejääv pala. Ülejäänud on puhas tapeet. Jube kahju!
The Birthday Massacre "Superstition" -  tegelikult on nad kogu aeg sellised olnud. Teistest erinevad aga iseenesest igas loos ühesugused. Uuel plaadil ei erista ma enam erinevaid lugusid. Äkki olen lihtsalt liiga palju neid kuulanud.
Nicki Minaj "The Pinkprint" - jah, ma olengi selline, kellel Slipnkot ja Nicki Minaj ühes reas. Nicki on äge. Tema esimesed mixtaped olid üle prahi. "Pink Friday" oli ka äge. Üleeelmise aasta "Roman Reloaded" oli aga täielik jama. No see oli see aeg kui meie Kerli kah depressiooni aeti ja tränale tausta laulma pandi. Nickiga tehti ka nii. Nicki on isegi mõnes loos nüüd end koguda suutnud, aga üldiselt pole tast enam palju järel. Mulle meeldib ta miimika, ta peaks näidelda oskama. Ja mul on suva, kas tal on tagumikuimplantaat või mitte.