esmaspäev, jaanuar 18, 2016

Laura Barnett. Meie võimalikud elud.

Selle raamatu idee tundus mulle põnev. Kolm võimalikku stsenaariumi eluks, mis sõltuvad ühest sündmusest. Sama ideed kasutab ka film "Liblika efekt", mis mulle kunagi päris meeldis. Ma ei tea, kas raamatutes on seda võtet varem kasutatud, mina vist kohanud ei ole (mingeid alternatiivseid lõppe on olnud küll, aga kogu raamatut läbiva joonena ei tule ette). Selleks on ilmselt ka päris hea põhjus - nimelt on seesuguselt ülesehitatud lugu päris keeruline jälgida. See häda kimbutab ka Barnetti raamatut - alguses peab ikka hoolega jälgima, et mis variandis nüüd missugused sündmused juhtuvad. Õnneks on lood vähemalt kronoloogilises järjekorras ning kindlas järjekorras teineteise suhtes. Siiski tahaks vahepeal endale mingisuguse skeemi joonistada. Kui ühe hingetõmbega läbi lugeda, siis on ilmselt lihtsam, kuid vähemalt alguses ei köitnud raamat mind piisavalt, et seda käest ära poleks saanud panna. 340 lehekülge ühe jutiga on tegelikult päris kunsttükk ka. Raamatu lõpupoole läheb lugude eristamine juba lihtsamaks, tekkinud on mitmeid kõrvaltegelasi ja see hõlbustab lugemist. Õnneks ei ole Barnett vähemalt paari hüpoteetilistele järglastele ja armukestele samu nimesid pannud.
Ütleme nii, et algus mul väga ei sujunud. Ma vist ei arvanud, et see raamat selline naistekas on. Meenutas "Nukkude orgu", kuid vähema tumeda elemendita. "Nukkude orus" sa tead ette, et kõik läheb lõpuks halvasti (ilma seriaali nägematagi), siin aga oli oht, et läheb päris läilaks kätte. Õnneks ei läinud. Vähemalt mitte talumatult.
Nende alternatiivsete lugude juures on üldiselt kaks võimalikku stsenaariumit - inimesed, kes su elus rolli mängivad, satuvad su ellu igal juhul, või siis juhuse tahtel saad sa igas variandis erinevad inimesed. Barnett kasutab esimest varianti (romantilise loo jaoks ainuvõimalik ju ka) ning ka ma ise uskusin varem seda. Et on inimesed, kellega sa justkui pead kokku saama. Mida vanemaks ma sain, seda skeptilisemaks ma selle teooria suhtes muutusin. Noh, üldiselt leiame ju "enda teise poole" kusagilt enda ümbert, vähe on neid, kelle väljavalitu kusagil teisel pool maakera elutseb. Kui inimesed oleks maailma peale laiali pillutatud, oleks ju palju tõenäolisem, et iga eestlase tõeline armastus otsib teda Indias, Hiinas või Indoneesias. Kui tõenäoline see on, et sa teda oma tutvusringkonnas kohtad? Ok, võib-olla on siis inimeste elu lihtsamaks tehtud sellega, et igast inimesest ca 150 kilomeetri raadiuses peaks see "tõeline väljavalitu" asuma, mis on muidugi äärmiselt ebareaalne, aga isegi kui see nii oleks, siis minu vaatluste põhjal on neid "õigeid" inimestel ikka mitu. No see tähelepanek, et inimese erinevad elukaaslased on tavaliselt mingis osas sarnased. Inimesed ei otsi mitte konkreetset indiviidi endale teiseks pooleks, vaid mingeid omadusi. Barnett seda asja nii ei näe. Romantilise loo kohaselt on tema tegelastel armastus esimesest silmapilgust või siis vähemalt vastastikune arusaamatu tõmme, mis aastatega ei lahtu ning mis eluteele sattunud vintsutustest ja teistest armastustest üle suudab olla. Muudmoodi ju lugu ei tee. Njah, tore on, aga mind see väga kaasa elama ei pane. Just seesuguse konstrueerituse tõttu ei oska ma end tegelastega samastada ning nende lood ei lähe mulle väga korda. No nagu vaataks kõrvalt Õnne 13 või Kodu keset linna (vabandust, ei ole uuemate seriaalidega kursis) - keegi ei nuta ju sügavalt sealsete tegelaste elu keerdkäikude pärast. Vist?
Barnett ei kujuta vähemalt seda, et mõni valitud variant teisest parem oleks. Lõpp tuleb igal juhul ühesugune. Ta ei mängi variandiga "kui ta ainult ei oleks seda sammu teinud, elaks nad õnnelikult kuni surmani". Mis õnneks muudab raamatu veidi vähem tüüpiliseks romantiliseks muinasjutuks. Lisaks romantikale on raamatus siiski esindatud ka eneseteostuse teema, mis on osaliselt mõjusamgi kui vaid tegelaste armuliinide jälgimine ning ses osas on kenasti sisse jäetud ka juhuse roll. Ühed valikud, mida me elus teeme, mõjutavad kõiki teisi. Ning andest üksi ei piisa, et edukas olla.
Kokkuvõttes armastusromaan, aga lisanditega.

Kommentaare ei ole: