Ahistamisest...ja saarmast

Rents siin rääkis natuke ahistamisteemadel ja ma oleks ka tahtnud esimese hooga imestada, kuidas mind keegi kunagi ahistanud ei ole (no välja arvatud need (pool)asotsiaalsed olendid, kellel on vaba voli kõike ja kõiki kommenteerida, aga nemadki on enamasti viisakuse piiridesse jäänud), aga siis tuli paar asja ikka meelde.
Kõigepealt alles mõni aasta tagasi katsus keegi mees klubis mu tissi. Täiesti ootamatult rabas mind niimoodi, mõtlesin, et nüüd peaks vist see koht tulema, kus ma tüübile kõrvakiilu annan, aga kuna tüüp oli niivõrd paks, kole ja purjus, mõtlesin, et las tallegi jääb mõni rõõm siin elus. Pealegi tajusin, et kui mina siin ärplema hakkan, võidakse hoopis mulle turvamees kutsuda ja asi polnud seda väärt.
Ainuke minu hinnangul tõsisem intsident juhtus ajal, mil ma olin 16. Läksin ma siis mingile tollal populaarsele diskobändide suvetuurile Lauluväljakule. Ma ei tea, kellega ma sinna sattusin, aga mingi hetk olin igatahes üksi ja hakkas igav. Sel hetkel hõikas keegi noormees mind eemalt. "Oi, äkki juhtub midagi põnevat!" nagu ikka teismeline mõtleb, läksin siis kutsuja juurde. Ei olnud põnev, labane "õu, keppi tahad vä?" kõlas hoopis. Siinkohal tuleb mängu see, et mina olen üks lõvikonservi söönud hiir, kes sellises olukorras selga keerata ei mõista, vaid oma au kaitsma asub (sest In Every Generation There Is A Chosen One, ja mina olen Buffy, vähemalt oma peas). Mul oli kaasas vihmavari, suskasin sellega kepivenda rindu ja käratasin: "Ma kepin sind ennast sellega!" Millegipärast ei võtnud tüüp mu musta huumorit omaks ja murdis vaese vihmavarju pooleks. Lõugas veel, et "kuradi lits" ja muud sellist. Ma oleksin hea meelega jäänud sinna veel vaidlema selle üle, kas ma ikka olen lits, aga tüübi kõrval muidu vakka püsinud sõber ütles mulle, et ma jalga laseksin, sest muidu võib ta sõber mulle midagi halba teha. Ainult selle sõbra tõttu ma sealt jalga lasin, sest adrenaliin oli ju juba veres, aga tundus, et sõbral on tõesti tõsi taga ja mu "vestluskaaslane" võibki vägivaldne hull olla. Komberdasin sealt siis oma kontsadel (jah, loomulikult olin ma litsakalt riides, ime siis, et selliseid ei tülitata, eks) minema nii kiiresti kui sain, adrenaliini lahtudes jõudis reaalsus pärale koos hirmuga ning nii peaaegu jooksin kogu tee selja taha vahtides Tähtverest Tammelinna. Igavene pärdik, ta murdis mu ema vihmavarju pooleks, mille olin ema tagant salaja võtnud! Viskasin kasutu sirmi kodu lähedal põõsasse. Jälgede peitmiseks, noh. Huvitav oli see, et tol hetkel ma enam-vähem tundsin end ise ründajana - no pidin ma teda siis surkama! Tema oli normaalne, mina olin see paha, kes ilusti käituda ei osanud.
Hiljem nägin tüüpi linna peal ja näitasin oma tollasele boyfriendile. Too teadis kutti küll, olevat Kommertskoolis käinud ja temaga koos judotrennis, kus alati kõige kehvem olnud ja teistelt pähe saanud. Praegu jooksevad näojooned silme ees laiali, aga kui pilti näeks, siis ilmselt tunneks ära. Huvitav, kuidas tema seda intsidenti mäletab, kui üldse? Või see tema sõber?

Teine teema otsa, mis kohe kuidagi ei haaku, aga on ometi vältimatu kirja panna, puudutab hoopiski rahumeelsemat fauna-esindajat. Esimene kord elus, kui ma kahetsen, et mul nutitelefoni või muud korralikku pildistavat asja pole, räägivad siin Tartu Postimehes mingist mõttetust valgest pardist, mina aga nägin Emajões hoopiski põnevamat looma, minu hinnangul saarmat! Päise päeva ajal ja otse Kaarsilla all! Päriselt! Ma tean jah, et picture, or it didn´t happen, aga nii oli. Kõigepealt kuulsin silda ületades mingit tugevat kriiksuvat heli, sellise metalse kõlaga nagu roostes aiaväravast võiks eeldada (netis kuskil saarmahääle näidet silma-kõrva ei hakanud kahjuks). Vaatasin siis jõele, kust heli pärit näis olevat ning otse minu all oli jõe selle koha vist ainuke lahvandus, mille ääre peal paistis mingi loom. Kõigepealt vaatasin, et taksikoer on vette kukkunud, aga siis sain aru, et tollel tüübil seal all on hoopiski päris mõnus olemine, sukeldus seal jää alla, nii et ainult seljakumerus näha oli. Pikk sale saba oli taga. Üks mees vaatas ka minuga samaaegselt, aga ka temal polnud fotokat käepärast, et leidu Postimehesse saata. Ja väga hea, et polnud, muidu tulevadki igasugu "loomaarmastajad" metslooma rahu rikkuma. Igatahes väga vinge, ma polnud saarmat varem oma elus näinudki.