kolmapäev, aprill 25, 2018

Räpane ja haisev

Tänu Mae haaravale tutvustusele asusin ka ise lugema H. Pärdi "Eesti argielu" ja ütleme nii, et kohati on see minusugusele empaat-esteedile ikka karastav lugemine. No eile näiteks panin raamatu ikka korraks käest, sest süda läks pahaks ja suhu tuli s*** maitse (see tädi, kes end vetsus näpuga pühkis ja osatas, et muid vahendeid kasutavad pirtspersed).

Lugeda saate ise ka, ega see mingi šokiraamat ei ole, mind pani ta aga mõnesid asju ümber hindama. Näiteks olen ma alati arvanud, et vastikustunne räpasuse, haisude jms osas on instinkt. Olen justkui kuulnud, et rasedatel areneb tugevam lõhnataju välja just sel põhjusel, et endale mitte midagi roiskunut sisse süüa (ilmselgelt teavad ka instinktid, et naine ilma lapseta pole midagi väärt?), mõtlesin, et küllap see on muudelgi nii. Kuigi jah, olen imestanud, kuidas inimesed istuvad bussis mõne haisukoti kõrval nii et silm ka ei pilgu, mina samal ajal tunnen, kuidas sissehingamine tapab ja silmist jookseb vett. Ju olen hoopis mina erandlik. Või on inimesi nii 50-50 - ühed, keda räpasus häirib ja teised, keda mitte. Eks oli ju seal Pärdi raamatus samuti enam-vähem samast ajaperioodist erinevaid näiteid. Siiski, see mismoodi elati taludes, tundub (vist) praeguse aja inimestele ikka absoluutselt talumatu. Ja see muutus on toimunud ju nii lühikese ajaga! Hämmastav.

Teine asi, mida ümber hindama asusin oli karjamentaliteet. Eks see nimi peaks juba vihje andma, aga mulle millegipärast tundus, et see "kõik peavad olema ühesugused" on kuidagi nõukaaja ja vahistamishirmuga seotud. Külaühiskonnas oli see tendents aga vaat et tugevamgi ning raamatus lisatakse, et homogeensus (võõras vs oma) on just hõimuühiskondadele omane. Loogiline muidugi. Ma ise ilmselt nii kaugele ei mõelnud lihtsalt. Libahundi Tiina ometigi!

Huvitav on mõelda, kui palju meie juurtest avaldub siiski ka tänapäeva inimestes ja kui palju me sellest hoolimata muutunud oleme. No ja see ka, et ega see evolutsioon pole sirgjooneline olnud ju. Antiikaaja termid vs must keskaeg. Kuhu need inimlikud omadused (puhtusepidamine praeguse aja normide järgi oleks justkui üldinimlik) kadusid nii? Huvitav märkus raamatus on see, et kui muslimid Euroopasse tungisid, siis nendel oli kombeks end (usulistel põhjustel) sageli pesta, kuna aga kristlased vastandusid muslimitele, leidsid nad, et ka see pesemise komme on neile võõras ja vaenulik, seega õige kristlane oli toona vastukaaluks võimalikult räpane. Pigem siis kultuuriline fenomen kui mingi üldinimlik loomadest eristumine. No mõelge, kuidas seda loomadest erinemist puhtuse puhul just eriti toonitatakse - "must nagu siga", "tuba must nagu laut", kuigi tegelikult suur osa loomi hoolitseb vägagi enda ja oma ümbruse puhtuse eest. Muuseas, omal ajal olla sead "hoolitsenud" välikäimlate puhastamise eest (jälle see okserefleks annab endast märku...)  - äkki peetakse neid seetõttu räpasteks loomadeks? Iseenesest siga ju must loom pole. Et siis jälle meie vs nemad suhtumine inimese poolt: meie hõim - inimesed, teised hõimud - loomad, mitte aga otseselt loomariigist eristumise mõttes vahetegemine.

Ega puhtuse pidamise peamiseks motivaatoriks olevat ju ka olnud teiste hukkamõist, mitte mingid objektiivsed põhjused. Kui räpasus peaks taas moodi tulema, küll me siis kõik pesemise kenasti ka ära unustame ja kuulutame, et see ongi inimese loomulik olek ja instinkt, pesemine on loomuvastane. Inimene tundub olevat rohkem kultuuriline konstruktsioon kui mingi ühesuunalise bioloogilise evolutsiooni tulemus. Ei arene me sihiteadlikult paremaks, targemaks, puhtamaks. (Ma saan täiesti aru, et ilmselt on enamik inimesi ammu selle peale tulnud, ma lihtsalt enda jaoks sõnastasin ära...)

6 kommentaari:

  1. Puhtus on tsivilisatsiooni "pahe", mida haritumaks, seda rohkem rõhutati vajalikkust. Aga miks see meid shokeerib, see on muidugi huvitav. Enamikul on ju siiski vanavanemad veel elus ja neid lugusid peredes ikka räägitakse.

    Külaühiskonna mentaliteet on praegu ka täiesti olemas. Nn "omad ja võõrad" kontekstist, mitte nii hullult eristudes vast aga eksisteerib. Jube raske on täiskasvanuna kuskile kolides sisse elada, sulanduda. Päris lõpuni omaks ei võeta, sest ikka on keegi, kes ei oska sind "koju ajada". Kõige turvalisem on olla ühiskonnas, kus kõik teavad sinu vanemaid, vanavanemaid jne, siis sa oled oma. Linnas on elu teine muidugi aga maal on see väga oluline, usalduse koha pealt eriti.

    Ma elan 10a praeguses väikealevis ja sealt on mu isapoolsed vanavanemad osaliselt pärit. Nime st teatakse aga ma pole seal koolis käinud ja sündinud ning ma tajun seda ilmselt elu lõpuni. Mingi vahe on sees ja seda on raske sõnadesse panna. Mul on tuttavaid, ma jutustan paljudega, mind teatakse aga ma pole 100% kohalik. Eelistatakse neid, kellega on sama minevik. AGA, mis on naljakas, on see, et tegelikult sama fenomen kehtib ka siis kiu sa oled kuskilt ära kolinud aga ikka veel suhtled sealse kogukonnaga. Siis sa pole enam oma :D Seda ma tajun ka kui oma vanas kodukohas käin (ma olen seal isegi aktiivsem kui praeguses paigas aga ikkagi).

    Õnneks see külakuuluvus ei ole tänapäeval enam nii määrav aga tundlikum natuur ilmset ei tunneks end hästi. Sõbrad on mul hoopis teiselt pinnalt elu jooksul tekkinud, nii et mind üldiselt ei häiri. Vahel muigama paneb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See külakogukonna teemaga olen ka otsapidi kokku puutunud, mina vist tõesti ei kannataks seda välja. Samas ega varasemal ajal linnas eramajade rajoonis oli üsna sarnane lugu, elati ju ikka põlvkonniti samas majas, mille vanaisa kunagi linna tulles oli ehitanud jne. Nüüdseks on see küll kaduma hakanud, sest noored müüvad majad maha ja uued elanikud tulevad asemele.

      Kustuta
  2. "mustast keskajast" rääkides - vbla oleneb kohast, aga üldiselt oli Euroopas keskaeg vähemalt uusajast puhtam (olid avalikud linnasaunad näiteks). Uusaeg sündis katkude hirmus; kuna ei teatud, mis täpselt nakkust kannab, kahtlustati vett ja pesemise kuulsus halvenes - õigemini, puhtusepidamisel rõhuti rohkem särgi kui ihu pesemisele ja vahetati särki. Kui aristokraatial puuderdamiskomme tuli, tuli osa mustust ka puudrit maha võttes maha, selline kuivpesu siis justkui.

    (ja kuigi vesi otseselt katku ei levitanud, oli neil umbusuks põhjust, sest mingit mikrobioloogilist reostust seal ikka oli, kui mõelda tollase reoveesüsteemi või selle puudumise peale.)

    Meie maainimeste komme iga nädal saunas käia võis mingil perioodil hoopis uskumatu pesemisfriiklusena silma paista. Maainimeste värk, leidub ka puhast vett, mitte nagu linnas, kus vesi võeti tavaliselt läbi linna voolavast jõest, kuhu voolas ka seda ja teist sisse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, need teemad olid ka kõik raamatus sees, lisaks ka näiteks see, et külmades piirkondades (eskimod, inuitid) mustusekiht reaalselt kaitseski nahka külma eest.

      Kustuta
  3. aa ja ma kahtlen, kas umbusk pesemise vastu pidi tingimata olema just moslemitele vastandumises. ma olen lugenud palju varasemast ajast, kuidas Inglismaal valitsema asunud viikingid põhjustasid kohalikes oma metroseksuaalsete kommetega ninakirtsutamist: iga päev kammivad! ja iga nädal pesevad isegi pead! ja sellised pipsutajad meeldivad veel meie naistele!

    moslemid kirtsutasid viikingite pesemiskommete peale samuti nina, aga teisel põhjusel: nende arust oli rõve, et viikingid käivad vannis, tähendab, istuvad mustas vees.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh, need moslemid olidki seal kirjas ainult ühe näitena, mitte peamise põhjusena, muid näiteid oli ka.

      Kustuta