pühapäev, aprill 01, 2018

Seltsimees laps

Käisin siis ka eile kinos, vahetult kirjutada ei saanud, sest pea valutas sellest nutmisest. Mu kõrval istus üks suur vana mees, kes ka kahtlaselt kõõksatas vahepeal ja selle koha peal, kus väike Leelo sinimustvalge medali endale kaela jätab, kui Varik majja astub, ohkas ta lausa kuuldavalt. Teisel pool istus üks kohalik macho, kes ka kahtlaselt tihti ninaga tõmbas, aga ma viisakusest ei vaadanud, kas tal oli lihtsalt nohu või tõesti on ka tema sisimas tundeinimene. Ehk siis jah, käisin üksinda kinos ja vahelduseks oli päris hea teada, et ma polegi ainus piripill.

Aga filmist siis. Ma ilmselt muidu ei kirjutaks, aga Indigoaalane tahtis teada. Huvitav, et meil on sama lähtepunkt - raamatud loetud, aga aastaid tagasi, ent minu jaoks varjutas see fakt filmi päris kõvasti. Raamat oli lihtsalt nii palju parem. Ma saan aru, et filmis ei saagi edasi anda kogu seda nüansirohkust, väikesi sündmusi, kuid ma küsiks ka pigem nii nagu filmi lavastajalt juba on küsitud: "Kuidas sul õnnestus nii naljakast raamatust nii tõsine film teha?". Mitte et raamat ei oleks ju ka tegelikult naer läbi pisarate olnud, aga sealses tekstis oli seda soojust minu jaoks rohkem. Iseasi nüüd muidugi palju seda enda mälu usaldada saab, äkki lihtsalt "siis oli rohi rohelisem" efekt.

Mis veel? Helena Maria Reisner mängib ikka ülihästi, aga Tambet Tuisk Leelo isa rollis oli minu jaoks veidi kentsakas. Eks ikka sellepärast, et raamatut lugedes kujutasin ma isa hoopis teistsugusena ette. Tuisk seostub mulle siiski hoopis enam negatiivsete tegelaskujudega. Kusjuures ise ta ütleb Sirbi intervjuus, et "Tahakski soovitada, et vaadake kõigepealt ära „Mina olin siin“ ja siis tulge vaatama „Seltsimees last“." Just see "Rass-Rass - pederast!" ei tahagi mul meelest minna. Puhtalt minu probleem muidugi.

Lähtun nüüd teemadest, mida Indigoaalane puudutas. Pioneerid - minu jaoks seostub pioneerinostalgiaga kõik suur ja võimas, "Seltsimees lapse" maakooli pioneerisalgakeses minu jaoks midagi sellist paeluvat ei olnud. Samas ega nõuka-aeg ei olnud ju mingi pikk ühtne periood, viiekümnendad on mulle ju tegelikult võõrad, sellest ajast ei tea ma midagi, raamatute põhjal oli tollane aeg kõvasti karmim kui hilisem "sula" periood, millega minu vanemate pioneerilood alguse said.
Kuna mul käis laps seda filmi klassiga vaatamas, siis oskan nimetada ka kohad, mis talle selgusetuks jäid ja minupoolset selgitust vajasid - Einole pakkide saatmise teema ja see, kuidas Leelo ema lõpuks ikkagi koju sai (Stalini surm nimetatakse filmis ära, aga temale ei öelnud see "kood" midagi).

Venelased - vot see on natuke keeruline. Mulle tundus filmi algul, et mu ees istuvad kaks vanemaealist naist räägivad omavahel vene keeles. Peale filmi kuulsin, et ikka eesti keeles, tundsin millegipärast kergendust. Mu ema ja vanaema pidasid kõiki venelasi ja slaavilikku halvaks ja seda avalikult. Vanaema mees, emaisa sai Siberist tagasi samuti koos Stalini surmaga ja ega sellega tagakiusamine ju ei lõppenud. Kui mõni venelane millegi positiivsega hakkama sai, siis nenditi, et jah, mõni võib ju olla, aga see on vaid erand. Samas mu vanavanaema, tsaariaja laps, rääkis venelastest hästi, sest ta venna pruut olnud venelanna, imeilus lahke blond naine. Nagu ikka põhinevad kõik meie järeldused suurtel üldistustel isiklike kogemuste pinnalt...Mina kartsin seepärast lapsena venelasi väga, igasugu hirmujuttudele vanemalt põlvkonnalt lisandusid taasiseseisvumisele eelnenud pinge ja oht, et linna saadetakse vene tangid. "Vene sõdurile ei tohi kunagi silma vaadata, siis ta laseb su maha!" rääkisid suuremad tüdrukud teadjalt. Hiljem, venelastega päriselt kokku puutudes sain aru, et inimesed nagu teisedki, nende maailmapilt on neile samuti rinnapiimaga sisse kasvatatud, eks nad sageli veidi teise "mentaliteediga" on, aga mis parata. Eesti venelase nahas olla ei tahaks, raske oleks. Seepärast mind vast natuke ehmatabki see "tiblatamine" - liigse empaatia probleem.

Filmi kontekstis võib ju veel küsida, et kas vene rahvus tegi kellegi "tiblaks"? Kuritegeliku režiimiga jooksis kaasa ju ka osa eestlasi - Paul Varik ei olnud venelane.  Kommunistlik režiim (ka Hiinas, Kambodžas) hävitas kõige rohkem oma rahvast, natsid seevastu aga teisi. Miks ei arvata, et sakslased kui rahvus on üdini halb? Saksamaa tunnistas tehtud vigu, venelased pole seda kunagi teinud. Veel olen kuulnud, et pahad polnud mitte päris-venelased, vaid need igasugu "kitseni***jad", kes steppidest siia saadeti ning kes kultuuri näinud polnud. Võta siis kinni.
Ehk siis ma ei usu, et mingi rahvus on halb. Asi on Venemaas, mitte venelastes. Kas nii saab olla?
Tulles aga praeguse aja konteksti, ma ei poolda kindlasti kõigile kodakondsuse andmist, vene keelt teiseks riigikeeleks vms. Ma usun, et ilma Vene propagandamasinata oleks ehk veidi lihtsamalt läinud, aga praegu on meil tegelikult suur seltskond identiteedita rahvast. Venemaal ei oota neid tegelikult keegi, sealset olukorda teades ei soovigi nad sinna, kuid nad ei tunne ka mingit seost Eesti Vabariigiga, sest neile on kogu aeg pähe taotud, et see on mingi ajutine moodustis, kus nende kui suurrahva õigusi ahistatakse. Ma ei oska muud teha, kui kaasa tunda. Jah, need impeeriumimeelsed sõjaväepensionärid surevad maha, aga mida võtta ette idast tuleva propagandaga? Ma ei tea, mis tundega vaataks filmi eesti-vene laps, kas ta tunneks kaasa eestlastele või hoopis trotsi oma rahvuse pahadena kujutamise pärast? Kas mu meelest oleks pidanud olema "poliitiliselt korrektne"? Ei, elu ongi keeruline, kui asja mõistusega võtta, peaks sellest solvumisest üle saama.

8 kommentaari:

  1. See vene teema. Siin oleks niiii palju kommenteerida, aga ehk on parem, kui ei hakka?

    Seepärast vaid: sõbranna tuli hommikul külla - sel puhul, et mu naine ja laps ja sõbranna sõbranna ja muu grupp jõudsid täna hommikul suusamatkalt tagasi. Kõik nad olid täiesti... eufoorias või ekstaasis oma matkast. Ja siis see sõbranna tõi kaasa marlivärske pasha. ÜLIHÕRK. Sulab suus, kohupiimane, mandline, selline... imeline. Nii et kui kunagi saad, proovi pasha ikka ära, äkki meeldib sulle ka. (Pashavõimelise sõbranna pead ise hankima.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mulle räägiti kodus tõesti, et pasha on üks mõttetu ja läila venkude söök. Meenub American History X, kus ei lubatud makarone süüa, sest see on üks pagana kilide toit :)
      Ja Vennaskonna "Õhtud Moskva lähistel" on rõve lömitamine venkude ees.

      Kustuta
  2. Sakslastest - neil rahvastel, kes sõja ajal nende vägivallaga rohkem kokku puutusid, pidi ka neisse veel tänapäevani pika hambaga suhtumine olema. Prahas oli kunagi Iiri tantsu suvekool, üks sakslane mainis, et ta ei julge oma autot Tšehhis väga avalikku kohta seisma jätta, sest saksa numbrimärgiga masinaga võib asju juhtuda. Huvitav oli, et ta ei võtnud seda kuidagi solvunult, vaid ajaloolise paratamatusena, "minu rahval on selline minevik, nüüd võidakse mulle kätte maksta".

    Taanlastel pidi kah sakslaste suhtes mingi hoiak olema, igatahes mäletan hääletamisest, kuidas üks Taani autojuht pidas vajalikuks mulle mitu korda rõhutada, et _tegelikult_ on täitsa toredaid sakslasi olemas ja tema neisse halvasti ei suhtu...

    VastaKustuta
  3. Tänan, et kirjutasid :)

    Aga sellest ma kül aru ei saanud , Kaur, miks pasha venelastega seostub? See on õigeusu värk ja omal ajal oli pool Lõuna Eestit ja saared õigeusklikud. Kes diis kohupiima ja keeksi ei armasta :)

    VastaKustuta
  4. Sest seondub? Loe mis allikat tahad - kõik mainivad ta vene päritolu. Marca vanemad arvasid ilmselgelt ka nii.

    See saarte ja Lõuna-Eesti õigeusk. Ma olen aru saanud, et ühel hetkel löödi tsaaririigi käsul ja rahadega need piirkonnad õigeusu kirikuid (kui ehitisi) täis, või meelitati inimesi õigeusu kogudusse miskite lubadustega üle. Aga ega see rahvast sisuliselt õigeusklikuks ei teinud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lääne-Eestis lubati usuvahetuse eest maad (anti vist ka). Kagu-Eestis on teine lugu, seal on sellel sügavamad juured ja üldse on sellel seal oma isikupärane vorm.

      Kustuta
    2. Minu teada pakuti soovijatele võimalust saada maad Venemaa väheasustatud piirkondades. Eelduseks oli õigeusu vastu võtmine. Paljud (viletsamalt elavad) Lõuna-Eesti ja saarte elanikud lootsid paremale järjele saada, ise peremehed olla. Aga neid minejaid ja uusmaasaajaid ei olnud siiski kuigi palju - täpseid põhjuseid enam ei mäleta, vist ei tahetud ikkagi kodukandist väga kaugele rännata ja teiseks ei olnud usuvahetajatele see maasaamine vist ka alati kindel. Setudel on õigeusuga pikemaajalised ja teistsugused suhted, see usuvahetus puudutas rohkem mitte-setusid Võrumaast Pärnumaani välja ja saarte elanikke. Alguse sai see üleminek sellest, et tsaaril oli (nagu ikka) vaja riigile raha leida ja inimesi suure Venemaa peale ühtlasemalt ära jagada, et ka inimvaesemad piirkonnad riigile midagi sisse tooks. Ja siis tuldigi sellise kavala plaani peale, et kui lubada inimestele maad, siis lähevad inimesed vabatahtlikult, ei pea küüditama ja tüli tekitama. Teiseks oli õigeusu kirik riigiga otseselt seotud, erinevalt luteri usust, seega sai ka sealtkaudu riigi rahamajandust korraldada ning mida suurem kiriku liikmete hulk, seda parem loomulikult.

      Kas see oli täpselt nii või teisiti, võin eksida, mälu on heitlik. Otsisin kirjalikku allikat, aga esimese hooga sellist ei leidnudki, mis neid sündmusi ja tagamaid põhjaikumalt kirjeldaks. Kust ma ise selle infokillu noppisin, ei mäleta.

      Kustuta
    3. Midagi leidsin:
      https://uidotruija.wordpress.com/2012/06/#Esimene%20peat%C3%BCkk.%20Eestlaste%20v%C3%A4ljar%C3%A4nne%20P%C3%B5hja-Kaukaasiasse.

      Kustuta