Esmaspäev, märts 12, 2018

Kuidas me natside tuumapommi pihta panime

Ega teie muidugi oma vedamisest aru ei saa, aga tegelikult pääsesite üle noatera, kuna reede õhtul saadeti neli amatööri ajas tagasi, et varastada natside tuumapomm ning maailm hävingust päästa. (Mis mõttes, kas natsidel oli tuumapomm? See on ju sama rumal küsimus kui "Kas Hitler elab siiani Argentiinas või kas Antarktikal on natside baas?").

Ehk siis taaskord suundusime Escaperi lahkel kutsel põgenemistuppa proovima nende hiljuti avatud natside salapunkrit, legendiks: Kevad 1945. Tüüringi liidumaa, Saksamaa. Liitlaste vaevaline luuretöö on viimaks vilja kandnud. Natside salajase maa-aluse punkri ja tuumapommi Wunderwaffe asukoht on kindlaks määratud. Tuleb otsustavalt ja kiiresti tegutseda. Eesootava erioperatsiooni käigus tuleb relvalaadungi kasti peitununa pääseda punkrisse ning transportida Wunderwaffe sealt ohutult välja. Operatsiooniks ettenähtud 60 minuti jooksul tuleb anda endast kõik, sest kaalul on Euroopa tulevik.

Kõigepealt leidsimegi end, kotid peas, mingisugusest puidust kastist. Naisi pani esmalt muretsema see, et siit võib ju pinnu sõrme saada, mehed seevastu alustasid vapramalt ning murdsid pinde trotsides kastist välja. Edasi hakkas ka "nõrgem sugu" soostereotüüpe murdma, aga algus oli jah kahjuks nõnda klišeelik....

Ümbrus oli üsna heidutav (ok, olenevalt maailmavaatest, mõnele ilmselt hoopiski peibutav) - kõikjal punased plagud haakristidega ning kõlaritest kostmas füüreri hääl. Sellest hoolimata tuli pea selge hoida, sest nurgas tiksus aegreleega pomm ning sellest tuli ometi lahti saada. Jõuga polnud midagi peale hakata, tuli katsuda nõuga, sest iga takistuse jaoks pidi kusagil võti leiduma. Ütleme nii, et lukke oli igasuguseid. Enda uhkuseks võin öelda, et just mina suutsin hakkama saada Enigma lahtimuukimisega (mitte Poola matemaatikud ega Turing, ärge uskuge kõike, mida internetis kirjutakse). Hitleri ja tema käsilaste röökimine muutis täppisteaduse tegemise üsna keerukaks, tekkis tahtmine kähvata, et kas saab vaikust või mitte, aga kuidagi tulime toime.

Kõige haledamad olime pealtkuulamisega, ilmselt oli natside propaganda meid mõjutanud - ei suutnud enam kaardil Saksamaad Poolast eristada (mis vahet seal, eks) ning raadioaparatuuril õigeid nuppe leida ning pidime peastaabist abi küsima. Seejärel tuli missiooni kõige ohtlikum osa, nimelt tuumalõhkepea sisestamine pommi, muidu oleksime ju lihtsalt tühja kesta "kahjutuks teinud". Üks meie hulgast ohverdas end ja tegi seda paljakäsi, hiljem ta küll jõi rockiklubis ohtralt alkoholi ravieesmärgil peale, eks näis nüüd. Lõpuks saime pommikese kenasti tunnelisse ning raudteedpidi Saksamaalt liitlaste territooriumile toimetatud. Katastroofist jäi puudu täpselt kaks minutit. "2 minutes to midnight" ütleb ju ka praegu Maailmalõpukell, nii et kõik õige.

Mulle tundus, võib-olla tekkinud kogemuse tõttu, et natside punker oli üks loogilisemaid põgenemistube, kus käidud. Ühe korra küll ilmnes ülesannete lahendamise järjekorras segadus, kuid üldiselt sai päris hästi pihta, mida järgmiseks teha vaja ja kust selle kohta infot otsida. See ilmselt ongi nende mängude juures kõige huvitavam - kui juba tead, mida pead tegema, aga lihtsalt ei saa hakkama, tekib frustratsioon. Eelmine kord kerkis meil ka küsimus, et kuidas ometi lapsed, keda põgenemistubades alati näha on, seal hakkama saavad, siis seekord oli meeles selle kohta ka küsida. Ega nad ei saavatki enamasti, neile pakub lihtsalt lõbu mängida - vot sellest faasist olen mina küll kahjuks välja kasvanud.

Mis aga on oluline, et edukalt põgenemistubades hakkama saada? Esiteks kindlasti kogemus, aga see ei pea üldse suur olema, oma esimeses põgenemistoas on kindlasti kõige keerukam. Teiseks oskus märgata detaile (arvutimänguritel enamasti hästi arenenud). Tehniline taiplikkus mingil tasemel. Loogilist mõtlemist on alati vaja. Vähem läheb vaja kujutlusvõimet, ma ei ole kunagi midagi saavutanud mõttega, et "kuhu mina selle asja peidaksin", see millegipärast ei tööta. Ajataju ilmselt ka, oskust arvestada sellega, et mõnikord on targem abi küsida, kui kuskil arutult aega raisata.

Huvitav, miks militaar- ja eriti natsirekvisiidid nii lahedad tunduvad? Neid mängus jagus. Lisaks andsid laheduspunkte raudtee ja radioaktiivse aine hoidla.




5 kommentaari:

  1. Täiesti tobe, isegi teemaväline, kuid ...

    Sinu kirjeldust lugedes kujutasin ennast olukorda ja ...

    Huvitav, kas Hitleri kõned on kaitstud autoriõigusega ...

    Ei sobi ma vist sinna Escaperisse ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Autoriõigused kehtivad reeglina 70 aastat surmajärgselt, ametliku käsitluse järgi poleks Hitleril enam midagi kaevata.

      Kustuta
  2. Äge, ma pole elus üheski sellises käinud, olen kade ja sina oled tubli.

    Aga seda Enigmat mulle just näidati. Uhkusega. "Näete, meie nunnu, sellega me kaitsesime sõja ajal oma saladusi. See siin on tavaline, see on siin allveelaeva variant.."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma usun, et see Enigma, millega ma hakkama sain, erines sellest sulle näidatust nagu öö ja päev :)

      Kustuta
    2. Enigma on üldiselt hästi defineeritud karbitoode: https://en.wikipedia.org/wiki/Enigma_machine. Mina nägin siis neid sõjaväestatud versioone, millest poolakad enam läbi ei hammustanud.

      Kustuta