kolmapäev, august 29, 2018

Kõik inimesed on ilusad ja head, aga noored on hukas

Ebameeldiva inimtüübi kirjeldus: sa kohtad teda elus esimest korda ja ta tuleb sinuga vennastuma  õestuma sõnadega: "Meie, naised ju oleme/teeme/mõtleme niimoodi!" Esiteks, te ei näi mulle olevat tuttav inimene. Ma ei ole teiega käinud koos karjas jne (Winny Puhh, Usinad külalised). Mulle tundub, et seesuguse käitumise taga on tegelikult ebakindlus, soov endale seltskonnas liitlane leida, kasvõi kohe esimese silmapaistva tunnuse järgi - kah emane! Aga kahjuks I press trigga, I don't press people button (Robyn, Cobrastyle). Selles inimeste nupu pressimises olen ma kohe väga kehv käsi kahjuks. Minu meelest seda annabki ainult pressida, mitte sujuvalt vajutada, sest kõik on siiski indiviidid. Ma ei ole müügimees, kelle jaoks "kõik on ühtemoodi äraräägitavad". Kõik võivad olla äraräägitavad, aga kindlasti mitte ühtemoodi. 

Ja kõigi nende "inimeste-inimeste" jutud sellest, kuidas oma tahtmise saamiseks tuleb suhteid hoida, jutuajamisi siluda, teiste emotsioone peegeldada, asjaga kaasa minna, siis läheb kõik hästi, sujuvalt, tuled elust läbi nagu nuga sulavõist. Ma ju võin seda teha, aga minu jaoks on see halva mängu juures hea näo tegemine, enda maha salgamine, valetamine - miks ma naeratan, kui sisimas tahaks (r)öökida?! Mõelda vaid, hoidsin konflikti ära, talitsesin ennast, olin hiiglama tubli ja aktsepteeritav, aga siis lähen koju ja tunnen ennast sama kehvasti, sest tegelikult oleks tahtnud kõik näkku paisata, saast jääb ikka sisse vinduma. Kõige mõistlikum on üldse sellistest olukordadest hoiduda, aga kui sõnnik ikka otse õuele tuuakse, siis pole mu meelest mõtet seda lilledega katma hakata, sest "nii on viisakas". On ju küllalt selliseid "hea sõna võidab võõra väe"-jutlustajaid, kes kogu elu seljataga teisi kritiseerivad, sest no näkku öelda ju ei saa, aga hirmsasti kripeldab see koorem ning lõpuks ongi kõik teised juba ette idioodid, sest vahet ju pole, suheldes tuleb niikuinii mask ees hoida. Sageli nad ongi suhtlemises osavad, nad meeldivad inimestele, sest on sellised sõbralikud ja armsad, ideaalsed müügimehed, nad ei märka su vigu, nad vajutavad ainult neid nuppe, mis sinus positiivseid emotsioone välja kutsuvad. Aga mul on ikka ja alati selliseid kohates karvane tunne, et nad teesklevad, lähevad lõpuks koju, viskavad maski maha ja kiruvad kõike ning kõiki. Nagu see tore kolleeg, kes su artikli alla vastikut isiklikku laadi laimu kirjutas, ilmselt oli teil mõlemal ebamugav, kui tõde välja tuli (selliseid juhtumeid on mitmeid olnud, mitte minul siis).

Üldse on ju palju lihtsam inimestest eemale hoida, kui neile kõigile pugeda?! 

No aga mõnikord teeb otseütlemine ka tuska. Näiteks ortodontia puhul. Eks selle vajadust saab mitmetmoodi esitada, mind ähvardati muuseas ka sellega, et alumised hambad viilivad ülemised läbi ja need murduvad lõpuks ära, aga enamjaolt keskendutakse siiski esteetikale. Tahad ilusaks saada või mitte!? Kas see motiveerib puberteeti, kes niigi ennast halvasti tunneb? Mul tekkis küll pigem trots - ega junni ikka läikima ei löö ju, piinake mind palju tahate! Tagantjärele jah, ilmselt sai etem küll, kuid teisalt mõtlen praegu, et ometi ei olnud ma väärt selle arstitädi tähelepanekut, et oi, sinu tunnen ma bussis alati selle alalõua järgi ära! Ega ma nüüd nii pentsik ikka ka välja ei paistnud, tõesõna. Ennast tõepoolest kauniks pidavatel inimestel seda dilemmat ilmselt ei teki - milles küsimus, ikka kaunis kaunimaks, kuidas muidu! Teisalt, palju neid sisimas vankumatult enesekindlaid teismeliste hulgas ikka on. Mu tähelepanekute kohaselt endas kahtlemine ka kasvatab inimest, muudab kuidagi meeldivamaks ja empaatilisemaks kui seda on sünnist saati prints(ess)id. 

Aktuaalsetest teemadest niipalju, et see noorema põlvkonna kallal kaagutamine hakkab juba tüütuks muutuma - lollid, lumehelbekesed jne. Kas need ütlejad seda ka tajuvad, et neil oli selle põlvkonna üleskasvatamisel oma osa? Vaadaku peeglisse! Vana probleem, et kui lapsed ei ole täpselt sellised nagu me eeldasime, siis ju nad on valesti ja selles on keegi kuskil süüdi, keegi teine. See kõiki ühe homogeense massina nägemise teema ka muidugi.

5 kommentaari:

  1. Su hirm et keegi soovib sind kuidagi ära kasutada on täitsa asjatu, sest me eranditult kõik oleme mingi nurga alt vaadatuna ohvrid.
    Sildistatakse selleks, et su fantaasia käima tõmmata ja sa lähedki emotsionaalselt põlema nagu säraküünal.
    Minu meelest on jube vahva kuidas püha Rats käis pargis paarile noorukile valimatult moraali lugemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on vist tõesti meeleheitel ebameeldivate tüüpide vabandus - ikka kõigiga peaks suhtlema, ära kannatama ja meeldiv olema. Muidu nad vaesekesed ei saakski kedagi provotseerida!

      Aga muidu, see "sul on nii ja sul on naa" on täpselt see sama "me ei ole koos karjas käinud"-teema. Kui inimene kirjutab "ma arvan", siis on see ok, muul juhul mõjub tüütu targutamisena.

      Kustuta
  2. Lollid lumehelbekesed on ikka teiste lapsed, enda omad on ju normaalsed :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub jah, et see on Pulleritsu, Minniku ja nende teiste arvajate peen vihje sellele, kuidas nemad on oma järglasi paremini kasvatanud kui ülejäänud pööbel :)

      Kustuta
    2. "Mina olen oma lapsi küll õigesti kasvatanud - ei ole neil mingit depressiooni ega midagi!"

      Kustuta