Hiljuti küsis psühholoog mu käest, mis mulle enda lapses kõige rohkem meeldib. Ei, kõik on absoluutselt korras, lihtsalt rutiinne arenguvestlus, mille käigus tuvastasime, et laps on tubli. See küsimus aga ehmatas kuidagi ära, päris ootamatu oli. No kuidas sa vastad sellele? Mu meelest on imelik leida mingi asi, mis meeldib kõige rohkem, sest loogiline on ju see, et enda laps on tervikuna ideaalne. Vähemalt minu laps minu jaoks on. A miks? Sest ta on täpselt nagu mina! Aga no nii ju ei ütle, nad ehmataks ära, ei hammustaks läbi, et alasti tõde. Ei mäletagi, mida ma ütlesin. Ilmselt midagi nii, et inimesena suurepärane. Eelkõige inimene, suure tähega.
Mõni aeg tagasi tegi sõber sellist testi, et ütle ühe sõnaga, kuidas iseloomustaksid oma kaaslast. Ma ütlesin "lahke" ja mulle öeldi, et "lahe". "Lahe" tundub esmapilgul vist etem, sest no mõelda vaid, kui ta oleks "ilus", "tark" või midagi hullemat - "usin" näiteks, öelnud, ma oleks kohe pea otsast hammustanud. Minu "lahke" tundub selle kõrval üsna hale vist. Aga ma seletan, mida ma mõtlesin. Lahke, see ongi üldiselt inimlik inimene, südames hea, mitte mingi mölakas, kes seljataga urgitseb, teenindajat mõnitab, kui tuju tuleb, või nõrgema üle irvitab. Vastand õelale inimesele. Mu meelest oli see kuskil blogis, aga mälu petab, kus räägiti inimestest, kelle kohta öeldakse:" Ta tundub jah ülbe ja vastik, aga kui sa teda tundma õpid, siis ta omadega on tegelikult tore ja lahke." Et siis sellised inimesed on siiski kõike muud kui toredad ja lahked, nad on hoopis silmakirjalikud õeluskotid, kes teavad, kellega võib oma tõelisel palgel "särada lasta" ja kellega on kasulikum suhteid hoida.
Ma võin ju mõelda, et õel inimene on sellepärast õel, et temaga on oldud õel, aga ikkagi püüan eemale hoida. On inimesi, kes iga hinnaga väldivad konflikte, on selliseid, kes konflikte ei salli, aga teatud nuppude vajutamisel ikkagi käima lähevad (mina) ja on mu meelest selliseidki, kes konfliktide nimel elavad. Ma ei tea, on see loomuomane või oludest tingitud käitumine, aga minu jaoks on see hirmutav ja ohu märk - hoia eemale! Oli vist Doris Lessing see, kes kirjutas, et sõjad on inimkonnas vältimatud, sest olgem ausad, mingile osale inimestest lihtsalt meeldibki sõdida, nad ei taha rahu, nagu me millegipärast kõigile omistada oleme püüdnud. Ilmselt on see seotud sooviga saada võim teiste üle ja järelikult peaks see olema ka üks ohumärk, millise vajadusega inimestest eos eemale hoida. "Keelab, käseb, poob ja laseb" nagu mu vanaema armastas öelda.
Ja ometi on päris ilma võimuta võimatult raske. Tulles tagasi Mikro juurde, kellest alguses juttu oli - tema omapära olevat see, et ta on emotsionaalselt tundlik inimene. Üllatus, üllatus, eks, kust ta küll selle pärinud on. Mina oleks pigem mures, kui ta külmaverelise mühaka omadusi kannaks. "Kas ta kodus ka kergesti ärritub?" Ei ärritu, sest meie oleme omad ja omasugused. Lasteaias on aga teatud tüüpe, kohe konkreetseid, kes ta käima tõmbavad, kahtlustan, et sageli ka teadlikult, sest noh, oma kogemus. "Miks nad siis on sellised?! Käituvad halvasti, siis läheb mul ka tuju ära ja käitun ise ka halvasti!" ahastab Mikro. Kuidas seletada, et sul ei ole ega saagi olema võimu muuta teiste inimeste käitumist enda soovidele vastavaks. Seletan, muidugi seletan, aga taaskord oma kogemusest tean, et abi ei ole muust kui eemale hoidmisest ja lõpuks omasuguste leidmisest. Kollektiivis on alati teatud kogus ebameeldivaid tüüpe. Tulebki püüda kogu elu väikestesse, meeldivatesse kollektiividesse kuuluda (ülikeeruline) või siis püüda mingi emotsionaalne sein "nende" ja "enda" vahele tekitada (raske ja tervistkahjustav). Teisalt, muutuda ise "nende"sarnaseks - veel hullem variant. Ainus, mida mina praegu teha saan, ongi vist see, et öelda - olla sina on igal juhul etem, kui olla "nemad", mina olen sinu poolt.
Eile näiteks tundus mulle, et midagi on vähemalt õigesti ka läinud. Mini helistas endast üsna väljas olles isale: "Ma helistasin just politseisse!" Nimelt olla mingid "suured, umbes 18-aastased kiilakad poisid" 30 meetrit tema ja sõbranna ees mingi tossupommilaadse asjanduse lõhanud. Ei tea, kas eesmärgiga just neid hirmutada või siis nad lihtsalt ei märganud lähenevaid väikseid tüdrukuid, jõmakas oli kole olnud. Ma kahtlustan, et minus poleks olnud 10-aastasena niipalju otsustavust, et politsei number valida. Ega häirekeskus ilmselt seda kõnet kuhugi ei suunanud, mis sa ikka enam teed, otsest kahju ju ei sündinud ja kaagid ammu laiali jooksnud, aga pahandada Mini ei saanud, tänati teatamast. Ma ei hakka ju tänitama, et mida sa tüütad tähtsaid politseionusid oma pisikeste probleemidega, oluline on ju just, et sa julged mingi jama tekkides endale abi otsida. Mina oleks ilmselt emmele-issile helistanud (ja nutnud). Muidugi, piir tuleks tõmmata sinna, kus inimene hakkab otsima probleeme, millest "organitele" teatada, stiilis "naabril lumi lükkamata, tuleks neile trahvi teha!". See läheb juba sinna "otsin konflikte"-inimeste iseloomustusse ja ma loodan, et mu lastel seda soolikat ei ole.
*J.M.K.E. "Lõputu laupäev"
Nii muuseas, et miks nutnud? Mida see aitab?
VastaKustutaSa päriselt väidad, et sa käitud alati sedamoodi, et aitaks? Muidugi ei aita nutmine. Enamasti teeb minu käitumine olukordi ainult hullemaks, seda imestasingi, et laps suutis otsustada sellise käitumise kasuks, millest mingit kasu võinuks loota.
KustutaMul tuleb kõigepealt emotsioon ja alles seejärel kaine mõtlemine. Sageli liiga hilja.
Nutmine on emotsionaalne kiirabi. Aitab/töötab muide mõnes olukorras kohe väga hästi.
KustutaNõus, ma ise ka mõtlesin, et miks ma nö ratsionaalselt ei käitu, aga ju siis esmavajadus ei ole üldse olukorra praktiline lahendamine vaid just emotsionaalne kiirabi. See ei pea olema just nutmine, võib ka karjumine, halamine vms olla.
KustutaNutmine on täitsa tavaline reageering ehmatusele mõned lasevad püksid täis ja mõnedel hakkab katus sõitma ja tekib vajadus tubli olla kõike tuleb teistega jagada mõtle kui tore kui teed midagi õigesti ja saad terve maailma päästmise eest medali. Tulevased vilepuhujad, kitsed, koputajad jmaeitea kes. :)
Kustutahttps://www.youtube.com/watch?v=cwUcLLgNXUU
Muidugi ei käitu. Kõigil (noh enamikul) tuleb emotsioon esimesene.
VastaKustutaAga tõesti, mida teevad mehed olukorras, kus midagi on halvasti ja seda ise mõjutada ei saa? Hakkavad karjuma ja ropendama ja annavad kellelegi suvalisele nõrgemale kolakat, lihtsalt frustratsioonist?
Mul on tütar, ma ei ole teda vist iial nutmas näinud, pärast päris-beebi-iga siis. No üldse ei tule mul nuttev naisterahvas eriti meelde. Läheme võistkonnaga orienteeruma, ei leia kontrollpunkti üles - kas võistkonna naised peaks seepeale nutma hakkama? No ei hakka ometi. Ja nüüd ma loen raamatut, kus (vene) naised iga natukese aja tagant avalikult tönnivad. Ühesõnaga, loetav fiktiivsus (nutavad) ja nähtav reaalsus (ei nuta) on üsna teravas vastuolus.
Ma ka enam ei nuta, ega ma ei tea, kas lapsenagi väga nutsin klassikalises mõttes, pigem jonnisin vihast. Lihtsalt "ema-isa, appi!" oleks enne tulnud, kui see mõte, et ema ja isa ei saa hetkel aidata, aga äkki politsei saaks.
KustutaMa teen ka nii nagu mehed, nõrgemale kolakat ei anna (ei ole alati käepärast, haha), pigem löön seina vms. Kuidas naised teevad teistmoodi, ei tea. Nutmine jah tundub imelik, nutmine on ilmselt jäänuk titeeast, tähelepanu saamiseks, et tulge ja aidake. Äkki Venemaal on see aktsepteeritud käitumisviis ja sellepärast nutavadki? Meil justkui täiskasvanud avalikult ei nuta jah.
Hm. Nutmisest võib kasu küll olla. Kui oled lapsena üksi ja väiksem suure vastiku kamba vastu, siis nutma hakkamisel võib olla kaks tagajärge - kas kiusatakse edasi ja suure mõnuga, või vähemalt mõned tõmbavad tagasi ja/või võibolla märkab olukorda mõni täiskasvanu, kes sekkub. Seevastu kui valid frustratsiooni väljaelamiseks kellelegi molli andmise meetodi (proovitud), siis märkavad täiskasvanud natuke midagi muud ja väike tüdruk, kes kiusajale vastu hakkas, saab vägivallasüüdistuse. Ja näiteks nädalase koolikeelu. Hiilgav, raisk.
KustutaOmainimeste seas on see selge signaal, et nutjal on närvid viimase piirini pingul ja nüüd tuleb talle rahunemisaega anda. Igatahes parem variant kui lasta teisel plahvatamiseni ja asjade või veel hullem, inimeste, lõhkumiseni pinget koguda. Minu laps on nutnud, veel nüüd, päris suurenagi. Minu jaoks on see selge signaal, millele ma sain reageerida (mitte vihaselt õiendades vaid andes lapsele aega ja ruumi rahuneda, kui see vähegi oli võimalik). Võibolla ta ei nutaks, kui ma ei oskaks neid signaale lugeda, aga sellisel juhul juhtuks midagi palju hullemat.
Olen korra sõidutunnis nutma hakanud, lihtsalt pinge kasvas üle pea ja ma enam ei hallanud olukorda. Sõiduõpetaja sai aru ja lasi mul rahuneda, enne kui liiklusesse tagasi suunas.
Noh, ja patja nutmisi õnnetute armastuste pärast, seda on päris paljud tüdrukud teinud, aga seda tehakse tõesti ainult endale, mitte teistele. Pisaratega pidada stressihormoone kehast välja saama.
Kusjuures loomulikult ei ole sedasorti küllaltki energiakulukaid signaale väljastada inimestele, kes neist aru ei saa või neid kurjasti ära kasutada võivad, aga lapsed esialgu seda erinevust väga hästi ei taba.
KustutaJa mittenutmine ei ole sugugi alati tunnus sellest, et kõik on hästi.
KustutaMul küll lapsena alailma nutt peale ja nüüd ka vahel. Kuigi nüüd ma olen enamjaolt üksi sel ajal.
KustutaEnamjaolt.
Ja ma selle pealt ütlen, et abitusest. Lapsena nutsin sageli viha pärast - et on rõve ja ma ei saa midagi teha, täiskasvanute käes on võim. Kontrollpunkti9 leidmine tundub täpselt selline asi, kus SAAB midagi teha - aga kui midagi teha ei oska ei saa ega tohi (!ma lapsena olin väga kinni selles "nii tohib, nii on õige, nii ei tohi, sest see on halb"!), tulid pisarad.
"Kontrollpunkti9 leidmine tundub täpselt selline asi, kus SAAB midagi teha"
Kustuta-- oo, sa ilmselgelt ei ole eriti orienteerumas käinud :)
Tahtmine nutta on metsas täiesti sage kaaslane. Aga kuidas seda päriselt teha? Ma ei kujuta ette.
Ehk, nutvat orienteerujat nähes ma täiesti mõistaks teda.
Hm, ma pakun, et metsas on tavapärane stressifoon lihtsalt eemaldatud ja kuna fooni puudumise tõttu ollakse ka nutmahakkamise lävest nii palju allpool, siis see väike stressitõus, et kus kurat on kontrollpunkt nr 9, ei põhjusta veel selle viimase stressimaanduse järele haaramist; teisalt on seal ilmselt adrenaliin üleval, mis võib tingida stressimaanduseks mõne agressiivsema meetodi valimise - kas pehkinud kännud jäävad sel hetkel terveks?
KustutaKui sa jõuad seisu, et sa
Kustutaoled võsas
ja sul pole aimugi, kus täpselt, sest sa oled kaardilt ammu kadunud ja kõikjal on täiesti ühesugune soine või võsane või mägine maastik
ja seesama kontrollpunkt tundub kaarti vaadates nii lihtne, ilmne, ilma igasuuse vea võimaluseta
ja sina oled seda otsinud juba tundi... pool
või pikemal võistlusel ka tund...
siis tekib lootusetuse ja abituse tunne täiega.
Kännuga pole sul mingit asja - energia läheb liikumisele, mitte kändude peksmisele.
Mulle avaldas ka väga muljet, kui mu õepoeg umbes teises-kolmandas klassis, kui tal mobiiltelefon tänaval käest kahmati, pöördus kohe lähedal parkiva politseipatrulli poole. Ja oma poeg juba hilisteismelisena, kui mingi laiutaja tuli nende rahumeelset seltskonda pargis lambist kolkima, organiseeris kolkija vastu menetluse algatamise. Õudselt tublid on need tänapäeva lapsed ja teismelised.
VastaKustuta"Ta tundub jah ülbe ja vastik, aga kui sa teda tundma õpid, siis ta omadega on tegelikult tore ja lahke" - ma tean mõnda, keda keegi on niiviisi kirjeldanud või võiks kirjeldada, ja nad ei ole mölakad. Üks kategooria inimesi, keda võidakse niiviisi kirjeldada, on need, kes on seda ise teadmata ebakonventsionaalsed. Mida konventsionaalne inimene võib tõlgendada ülbuse ja hoolimatusena.
VastaKustutavõi näiteks: mõni tõlgendab ülbuse ja ebaviisakusena seda, kui keegi annab teada oma vajadustest, mis keskmisest erinevad.
VastaKustutaNt mul on sõbranna, kes võib konkreetselt öelda, et tal hakkavad kõrvad liiga kõvast rääkimisest v kõrgest laulmisest valutama, ja ma lihtsalt usun, et tal hakkavadki, ja olen info eest tänulik, siis on mul lihtne sellega arvestada.
Aga mõni teine peab sellist informeerimist jube ülbeks, "no kas tal raske on ära kannatada, peab ta niiviisi kohe halvasti ütlema," kusjuures ütlemine ise ei sisalda tegelikul ühtegi solvangut.
Ja see sõbranna on kõigiga selline, see, kuidas inimesed teda kirjeldavad, sõltub pigem kirjeldajast - kuidas inimesed sellisesse ebakonventsionaalsesse otsekohesusse suhtuvad.
A ma ikkagi pakuks, et need näited on erandlikud. Pigem tundub mulle ülbe mölakana inimene, kes lõbu pärast terroriseerib teenindajaid või ütleb teistele põhjuseta halvasti, kui see, kes soovib, et teised vaiksemalt räägiks, sellist soovi ülbuseks pidajat vaataks ma pigem imelikult. Tunnetuse küsimus, muidugi.
Kustutano sina jah, aga ma olen ise kõrvalt vaadanud, kuidas inimesed peavad üksteist vastastikku ülbeks või ebaviisakaks, sest nende suhtluskoodid ei klapi. professionaalse tõlkijana oleksin tahtnud aeg-ajalt vahele hüpata ja selgitusi jagada, mis x sellega mõtles, kui ta niiviisi ütles, ja kuidas see tema enda süsteemis on täiesit viisakas ja kena käitumine.
Kustutano ja siis, kui sellised inimesed üksteist paremini tundma õpivad ja saavad teada, et asi oli ainult koodides - vaat siis tulebki see reaktsioon, et "kui tundma õpid, siis tegelikult tore ja lahke". Sellises tunnustuses on ehk isegi natuke õlalepatsutust iseendale: vaat kui tubli ma olen, õppisin teise inimese keelt rääkima.
KustutaNodsu, sa oled õudselt nummi, tule mulle tõlgiks!
KustutaMinul näiteks on nutmine organismi automaatreaktsioon stressiolukorrale, nagu mõnel punastamine ja teisel käte värisemine jne. Väga halb reaktsioon mu meelest, sest päriselus ja pärismaailmas vaadatakse nutvale naisele suhtelisel halvasti ja see ei ole ka väga professionaalne töökohal käitumine.
VastaKustutaNutmisest - tulen just kinost vaatamast dokki Lil Peep´ist ehk siis räpparist, kes 21-aastaselt üledoosi suri ning pea pool saali (tüdrukuid) nuttis ikka nii, et kohati ei kuulnud filmi teksti. Esmakordselt kohtan sellist asja, aga ju siis nutab noorem generatsioongi meil "häbitult ja vabalt" (mis on ilmselt hea). Ilmselt tegemist fänlusega vt ka boybändid ja Põhja-Korea, aga ikkagi.
VastaKustutaKui ma VÄGA üleväsinud olen, siis ühel hetkel võin kurnatusest nutma hakata. Nutan, lähen magama ja järgmisel päeval on ok. Üldiselt teen sellest ka omad järeldused ja organiseerin elukorralduse veidi ümber, mental care jne.
VastaKustutaMul täpselt samamoodi. Olen küllalt üleväsimusest nutnud. Ja olen meister ka vihasena nutma. Kurbus nii väga nutma ei ajagi.
Kustutamul on kah hästi palju puhtkehalist nutmist, nt kui olen magamata, näljane ja/või füüsiliselt väga kurnatud, siis võib kõige pisem frustratsioon veevärgi tööle panna.
VastaKustutavõi kui ma peaga vastu posti jooksin, siis endal oli pigem naljakas, aga bussis seejärel maha istudes hakkasid kontrollimatult pisarad jooksma ja huul värisema. Selline nutmine, millel polnud isegi emotsioonidega midagi pistmist, lihtsalt organism otsustas, et nüüd on trauma ja vat nutame.
ja kuna see oli nii tobe, hakkas emotsioonide tasandil veel naljakam, nii et siis tuli ka naer peale ja väga keeruline oli seal bussis kuidagi tsiviliseeritult käituda. keerasin vist näo akna poole või katsin osalt peoga kinni vms, väga piinlik.
KustutaMa olen seda enne ka rääkinud, aga ma hakkan nutma, kui kusagil lapsed esinevad, ükskõik kui hästi või halvasti. Avalikes kohtades. Laulavad või tantsivad. Nuuksumine ja pisarad ja mitte mingi väega ei pidurda, kuigi seal taga mingit halba emotsiooni pole. Lollakas, ausalt. Vähemalt on teistel lõbus.
VastaKustutaSama. Suudan täiesti selgelt mõelda, et ei nuta, ei nuta, ei kõõksata, aga miski ei aita. Peaaegu naerma ajav on see võitlus endaga alati.
Kustuta