reede, mai 24, 2019

Perfektne puder*

Räägitakse, et perfektsionism olla paha, ma olin üldjoontes sellega nõus, aga kui võitlus jõudis minu õuele, siis tekkis järsku uus vaatenurk.

Minu jaoks oli koolis hinne neli kõige vastikum. Miks? Kolm tähendas seda, et ilmselgelt ma teemat ei vallanud, aga olin õnnekombel rahuldava kätte saanud. Kolme ei saadud iialgi asja eest, mida mõisteti või mis huvitas. Nelja seevastu ei saadud kunagi õnnekombel, neli oli kaotus, mingi nurjatu möödalask milleski, mida ma tegelikult enam-vähem valdasin. Nii vähe jäi puudu! L. vaidles vastu, et mis vahet seal on, kõik said ju sellest hoolimata aru, et sa oskad, keda see paar pisemat möödalaskmist huvitas. Mind huvitas, ma ei jäänud ise endaga rahule. Ei pea selline perfektsionist olema, arvas tema. Aga mis üldse on perfektsionism?

Mulle tundub, et see on taaskord prioriteetides kinni. Mina olen kellegi jaoks perfektsionist ainult neis valdkondades, mis teisele olulised ei ole, aga mulle on. Tema vastupidi võib nõuda täpsust ja korda seal, kus mulle see pähegi ei tule. Kas on inimesi, kes on perfektsionistid kõiges? Äkki on, aga mulle ei tule ühtegi ette.

Ma väidan, et ma ei ole perfektsionist, vaid mulle on oluline teha asju korralikult neis valdkondades, mis on mulle tähtsad ja meeltmööda. Kõiges muus võin ma vabalt käega lüüa. Valdkondi, kus ma seda teen, on kaugelt rohkem, kui neid, kus ma püüan anda oma parima ega salli vigu ja pahandan endaga, kui neid teen. Lihtsalt, standardid on inimestel erinevad. Ilmselt on mõne jaoks loomulik korrapära see, mis minu jaoks ilge pingutusega saavutatud olukord, teise jaoks punnitan mina valedes kohtades. Võib-olla kõnnib kuskil ka tõelisi perfektsioniste, kes ajavad ideaali taga tööl-koolis-puhkehetkel, aga ma kahtlustan, et täielikke pohhuiste, kes kõike üle jala teevad, on ikkagi rohkem.

Konkreetsemaks minnes, näiteks mäletan ma lapsepõlvest, kuidas ema vahtis mingit riidehilpu vastu valgust - "eks ju, siin on üks plekk, ei seda ikka ei saa selga panna, peab veel leotama", mina ei näinud mitte mingit plekki, heal juhul kerge värvivärelus kusagil, mille nägemiseks pidi asja luubiga uurima. Ma ise olen pigem selline, et "ah, on jah siin plekk, aga põhimõtteliselt kaugelt pole seda nähagi, kes see lähedalt ikka uurib, käib kah!". Mu emal oleks piinlik minusuguse pärast. "Teiste ees piinlik" on ilmselt ka üks perfektsionismi hoobadest, teisalt mulle tundub, et seda kasutatakse liiga kergekäeliselt - no näiteks mõni koogutab päevi peenarde kohal, sest muidu naabrid vaatavad, et kole ja käest lastud aed - ma keeldun uskumast, et asi on ainult selles. Kui aiandus ikka üldse ei istuks, küllap sa seal ei koogutaks ka. Muru maha ja asi vask. See on pigem imetluse kerjamine - küll sina oled ikka tubli, muudkui rügad!

Mulle vist ei istugi just nimelt need teiste nimel tehtavad pingutused ideaalne olemiseks - riietuda nii, et teistel ei oleks valus vaadata, näha "korrektne" välja, hoida enda eluruum ja selle ümbrus korras, et teistel oleks ilus kaeda. Pigem tegelen ma nende teemadega siis, kui endale häirivaks muutuvad. See nö valulävi on muidugi igaühel erinev, aga seda ei saa kuidagi "teiste arvamusele" rõhudes tõsta ka, tulemuseks on minu jaoks pigem see, et ma ei pinguta teiste jaoks, ma lihtsalt hoian neist eemale, et mitte hukkamõistu osaliseks saada. No selliseid on teisigi - "ma ei saa kedagi külla kutsuda, sest kodu on sassis". Ma muidugi ei tea, kumb on ettekääne, äkki kasutatakse korratust sellena, et suhtlemist vältida, võib ka niipidi. Igatahes, ainus, mida teiste arvamusele rõhudes saavutatakse, on mu meelest häbi. Häbi on aga paha.

Teisalt, ma ei mõista inimesi, kes annavad välja trükivigadega raamatuid (ma ei räägi üksikutest vigadest), ei suuda su meilidele konkreetselt vastata, eiravad tähtaegu, ei kontrolli fakte jms. Nende jaoks on ilmselt need "ah, keda huvitab, peaasi, et midagi sai tehtud"-asjad. Ei ole vaja neis asjus ideaali taga ajada! Peaasi on korrektne välja näha. Mulle tundub nii, ilmselt olen lihtsalt õel. Ja üldse tundub, et kirjutasin praegu pudrust ja kapsastest, asjadest, mis tegelikult omavahel sellises seoses sugugi pole ja perfektsionism jäi kah korrektselt defineerimata. P.S. Väljend "pudru ja kapsad**"  on kah siinkohal väär - puder ja kapsad käivad omavahel kokku küll.

* Rääkides pudrust, Kätlin Kaldmaa avaldab oma raamatus "Õnn on otsuse küsimus" perfektse pudru keetmise õpetuse, see oli vist suisa mitu lehekülge pikk. Ma teen nii - natuke helbeid veega kaussi, see mikrokasse, 2 minutit, maitsesta soola ja hapukoorega ning aja endale sisse. Ja mul tõesõna ei lähe alla need imelised piimaga keedetud ja puuviljadega maitsestatud Instagrami-väärilised sooritused.
**Grammatiliselt korrektne oleks "puder ja kapsad", aga mu meelest öeldakse seda just "pudru ja kapsad".

12 kommentaari:

  1. No eks vist sõltub pudrust. Kaerapudru retsept on mus samasugune. Kaer + vesi + 2 min mikros + soolavõi + seemned.

    Aga kui me räägime tangupudrust, risottost, kartulipudrust... oo, see on hoopis teine teema!!

    Perfektsionismis oleme sarnased. Ma arvan ka et kõike ei pea oskama ja hoolima ja jõudma. Ma kadestan inimesi, kel on iga suva asja kohta seisukoht .
    Aga see, mis on oluline, see ongi oluline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma ka pidasin silmas neid helbeputrusid.

      Kustuta
    2. Inimene õpib... Ma poleks iial osanud selle peale tulla, et keegi teeb kodus putru ainult veega. Arvasin, et see on mingi vene sõjaväe leiutis, et raha kokku hoida. Ja no piima logistika oleks sõjas keeruline. Brr.

      Kartulipudru ajasin viimane kord tehes täiesti nurja.

      Kustuta
    3. Mu jaoks teeb piim pudru ebameeldivalt venivaks, va kartulipudru.

      Kustuta
    4. Heh. Tahtsin just postituse peale kilgata, et piimaga tehtud puder ei saagi alla minna, sest konsistents on kuidagi tatine ja keedetud piim on lääge, aga näe, Marca ise nii mõtleski.

      Kuigi ma muidugi utreerin, ma olen toidu suhtes tolerantne ja olen isegi piimaga putru söönud. Lihtsalt ilma on parem (võid muidugi peale).

      Olen avatud võimalusele, et vahukoorega keedetud puder oleks hea, aga pole raatsinud proovida, sest äkki ikka ei meeldi ja siis on hea vahukoor puha raisus.

      Kustuta
    5. Ülemäära segatud kaerahelbepuder on tatine hoolimata sellest, kas piimaga või ilma. Riisihelbepuder ilma piimata on mu arust võimatu. Ma ei saa aru, millest te räägite?! Ma jälestan tatist putru, aga piimaga pudrud on igatahes paremad.

      Kustuta
    6. Vat riisihelbeputru pole ma söönud. Mõtlesin ikka kaerahelbeputru, mille minu arust kõige imelisem versioon on selline, kus suured kaerahelbed lähevad nappi kuuma vette, neid ei segata ja kui vesi ära keeb, hoiavad helbed ilusti harali. Ja siis panen võid peale.

      Kaerakliipuder on teistmoodi, seda peab segama, sest ta on konsistentsilt nagu manna, aga maitseb tuhat korda paremini (mannapuder oli mul lapsepõlves üks vähim lemmikuid putrusid, võib-olla kõige vähem lemmik üldse - ma ei tea, kas sellepärast, et seda tehti muidugi piimaga, või sellepärast, et manna on lihtsalt igavavõitu).

      Kustuta
    7. Ja kui kaerakliiputru on kogemata liiga palju saanud, saab seda jahtunud peast tükkideks teha ja praadida nagu polentat. Eriti hea, kui võiga. Ja riivjuustu peale panna.

      Kustuta
    8. Riisihelbeputru ma kunagi proovisin teha ja see kukkus tõesti õnnetu välja, võib-olla siis peab seda jah piimaga tegema.
      Ma teen üldiselt mingeid mitmeviljahelbeputrusid ja tatrahelbeputru. Olen kuulnud, et tatraputru tehakse piimaga, see tundub kuidagi eriti imelik.
      Mannaputru pole ammu söönud, aga üldiselt vist pigem ikka maitses lapsena.

      Kustuta
    9. Piimaga kaerahelbepuder on jõledus. Ja ei tohi üle keeta! Perfektne puder käib nii, et pliidil ajad vee keema, keerad pliidi kinni, paned vette soola ja jämedad kaerahelbed, katad kinni, jätad natukeseks hauduma. Süüa võiga. Mitmeviljahelbeputrudega sama lugu.
      Riisiputru teen vahel mehe meeleheaks piimaga. Aga mitte helbe-.

      Kustuta
  2. Appi kui 100% teemasse see mul praegu läheb. Kirjutasin just klaveriõpetajale, et ma ei saa täna tundi tulla, sest ma tunnen, et ma pole piisavalt harjutanud ja mul puudub eelmise korraga igasugune progress. Pole mõtet minna teise aega raiskama. Kurtsin veel, et ma lihtsalt ei saa aru, kas minu ajuehitus on puudulik või milles asi, aga ma lihtsalt ei suuda vasaku käega "saata" (mängida vaikselt) ja paremaga samal ajal veidi valjemini, ehkki vaikselt (piano). Et mul see ei õnnestu, ütlen ausalt, eile tahtsin isegi nutta sellepärast. Õpetaja ütles, et ma ei tohi enda vastu nii karm olla, sest ma ei saagi seda osata, keegi kohe alguses ei oska. Küsis, kuidas ta saaks nii teha, et ma enda vastu nii karm ei oleks... Ja ma ütlesin, et kui see võimalik oleks, siis oleksin tänaseks nii mõndagi psühholoogide külastamiselt kokku hoidnud :D

    Ma tänaseks tean, kust mul see hälve (soov olla kõiges kõige parem) sisse on tulnud. Selle välja harjutamiseks tuleb aga vaeva näha ja oma mõttemustreid muuta. Ega see päris terve suhtumine pole. Lihtsalt...see surve olla milleski (või kõiges) perfektne tuleb ju seestpoolt. Keegi väljastpoolt ei oota sellist karmi nööri mööda käimist. Aga miks me ise ennast piitsutame? Mina ei tea. Tahaks osata teisiti. Aga veel ei oska.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli naljaga pooleks see idee, et kui ise pole ideaalne, siis ei ole aus ka teisi kritiseerida ja seda ei saa ometi lubada 😊

      Kustuta