neljapäev, mai 23, 2019

Kaval kass ja puterdajast inimene

Kahe eelneva postituse süntees ehk siis loomade käitumise eripärad vs inimese halb mälu*.

Mini saadab koolist tulles pildi - kassi kauss põrandal kildudeks, krõbinad laiali. Kuidas see juhtuda sai? Kassi kausi koht on ju põrandal, niimoodi kildudeks minna saab see ainult kõrgelt kukkudes. Ma täidan kaussi enamasti köögileti peal, kust ma selle siis pärast täitmist põrandale asetan. Ju ma siis ei asetanud, jätsingi letile. No aga kuidas Mini seda kooli minnes ei märganud, ta oleks pidanud võtma letilt (ärge muretsege endale koju letti, see on ideaalne koht, kuhu koju tulles kõik asjad käest panna ja siis sinna jättagi, nii et see muutub võimalikust kohvilauast suvalise rämpsu hoidmise kohaks) telefoni ja võtmed? Ahaa, Mini läks ju kooli sel päeval enne, kui meie tööle. Kuidas ma sain kassi kausi lihtsalt leti peale jätta? Kas keegi segas mind täpselt nende kahe tegevuse - kausi täitmise ja maha tõstmise vahepeal, et ma viimase tegemata jätsin? Muudmoodi ei ole see mõeldav, kui just..noh jälle see sageneva unustamise/tähelepanematuse häiriv teema...

Miks kass kausi aga maha lükkas? See olla küll kasside tavaline käitumine endale tähelepanu tõmbamiseks käpaga asju kõrgetelt kohtadelt alla lükata, netis on sadu videoid, aga ma ei ole oma kassi veel kordagi selliselt tegevuselt tabanud. Ta lükkab asju maha ainult eesmärgiga need kätte saada. Niisiis, kassi kauss oli vales kohas, aga kass tahtis süüa. Leti peale mineku oleme tal ära keelanud, samuti nagu söögilauale või köögi tasapindadele hüppamise. De Waal muuseas tähendab, et see seostub kassile lihtsalt ebamugavusega, mitte mingisuguse keeluga - ta käib "keelatud" kohtades ainult siis, kui meie ei näe, sest tüütu on, kui see suur loom kisab ja käsi plaksutab. Leti peal pole kass harjunud sööma, lisaks on seal ka kitsas. Vabalt võis olla, et kass tahtis kausi lihtsalt õigesse kohta lükata, aga ei arvestanud sellega, et kauss kukkumisel puruneb ja toidu laiali paiskab. Ma ei tea, kuivõrd kass oskab sellega arvestada? Kass aga kausi kõrvale kukkunud krõbinat üldjuhul ei puutu, see ei kvalifitseeru toiduks, sest pole õiges kohas. Millegipärast muu toit, mis on põrandale kukkunud, aga ei ole spetsiaalne kassitoit, siiski toiduks kvalifitseerub. Kassi reeglid on kindlad, inimene on aga räpakas, tema söök sobib ka põrandalt? Mahakukkunud pala on põnev erand?

Kui ma kassi kaussi leiba või piparkooki paneks, siis ta ilmselt ei sööks, aga lapse looduslootunni katseleib, millele oli vaja hallitust peale kasvatada, sobis söögiks küll, see kougiti käpaga katseanumast välja ja järati pooleldi ära, enne kui selgus, et siiski leib kõigest. Piparkooki varastati ka kausist. Nädalavahetusel olime pikemalt ära, kassil sai toit enne otsa ja ta otsustas olukorra lahendamise oma käppadesse võtta. Ta teab küll, kus krõbinaid hoitakse, aga enamasti ainult hõõrub end selle korvi vastu, seekord oli aga kraapinud augu toidukotti ja selle kaudu krõbinad kätte saanud, oluline on aga see, et niimoodi ei avanud ta mitte oma regulaar(dieet)krõbinate pakki, vaid lapse ostetud kassimaiuste paki, ehk siis ikka selle maitsvama. Kui koju tulin, sain oma kümme minutit kassisõimu ka muidugi. Sõimab ta üldiselt ainult mind kui toitjat. Üldse suhtleb peamiselt minuga. Ja enamasti taunivas toonis. No näiteks, kui ma tal keelan kuhugi ronida või midagi teha, siis ta vastab sellele spetsiaalse kätsatava tooniga ma eeldan et midagi "ole sina vait, kui mina tahan!"-stiilis. Seoses sellega, läksin mina ükspäev midagi riidekapi pesuriiulist võtma, meil sellised korvi stiilis riiulid, kui järsku silmanurgast registreerin ära, et miski ühes teises korvis liigutab. Mul on esimene reaktsioon alati kiljuda, lapsed eeldavad sellest, et emme nägi ämblikku. Ei olnud ämblik, kass vahtis pesu vahelt. Pean nüüd magamistoa ukse kodunt lahkudes kinni panema, sest pikad mustad karvad aluspesul pole väga kaunid. Huvitav, et varasemad kolm ja pool aastat ei ole ta pesukapi vastu mingisugust huvi üles näidanud, nüüd on aga kohe jaol, kui uks kogemata lahti jääb.

Inimene üldiselt arvab, et kui kass talle surnud hiiri ukse ette toob, siis see on a la kingitus ülemusele, tegelikult pidavat see olema pigem kassidele omane komme hoolitseda hädisemate kaaslaste eest - see suur kohmakas loom küll hiirepüügiga hakkama ei saa, eks ma viin siis talle kah.

P.S. Kirjutasin selle postituse eile ja lugesin täna üle, leidsin mitu sõna, mis olid valed - no ses mõttes, et kirjas oli õigele sõnale sarnane sõna. Kohutav. Ega ma ju ei kirjuta seda teksti ka kuskil vaikses nurgakeses, enamasti ikka avatud kontoris muu tegevuse kõrvalt, raadio mängimas. Muuseas, lugesin Veiko Märka "Elu on sõna" ja seal ta põhjendab ka meie ajakirjanduse kehva taset suurte avatud kombinaatkontoritega. Ainsad mõttega kirjutet artiklid on arvamusartiklid, mille sageli kirjutavad mitte ajakirjanikud, vaid sellised inimesed, kes saavad kuskil omaette süveneda. Meil on ses osas veel hea, et meid on kõigest neli ja enamasti ollakse vait. Ja me ideeliselt ei tegele loova tööga.

*Vist peaks pigem ütlema "tähelepanuhäired"


8 kommentaari:

  1. mul pole midagi öelda, aga ma jätan kommentaari lihtsalt selleks, et öelda kuidas ma armastan kassilugusid :)

    ja minu kass ju kaa!! kui olime reisil, siis leidis eksimatult kaane alt ämbrist toidupaki, mille sisse uuristas augu...:) see loom end nälga ei jäta.

    VastaKustuta
  2. See on naljakas, sest innukad kassiomanikud ju toidavadki kasse toitu laialipildudes, mitte kausist - et oleks rohkem nagu jaht ja kass liigutama peaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib-olla on see harjumuses kinni, oleks ise ka algusest peale laiali loopinud, ehk harjunuks kass niimoodi sööma.

      Kustuta
  3. Kassid on tegelikult võimelised oma harjumusi elu jooksul muutma, uusi asju õppima, aga see, mis suunas nad muutuvad, on üsna ennustamatu.
    Tähelepanuhäired ja ootamatud kirjavead... Jah, neid on olnud. Kummalisi kirjavigu, kui nt tugev ja nõrk sulghäälik segi lähevad - mis loogika alusel? Kõik peaks ju juba ammu näppu harjunud olema.

    VastaKustuta
  4. Meil tekkis kassil üksvahe tuju süüa oma krõbinaid just nimelt põrandalt. Kausist sõi heal juhul ühe krõbina korraga, kui kausi kõrvale maha panna, sõi need kõik ära.

    Nüüd on ta jälle kausist sööma hakanud, aga nõuab, et inimene tuleks kööki kaasa, kui ta süüa tahab. Kaalume, et äkki ta kohtleb meid nagu kassipoegi, kes tuleb söögi juurde viia.

    VastaKustuta
  5. Kas kavalus ei ole see, kui inimesel puudub ettenägemis võime või kui kassi käitumine ei allu mingi inimese väljamõeldud tavaloogikale, sest te kirjeldate looma läbi inimese loogika ja emotsioonide. Kui kass mõtleks telliks Alist endale madrusesärgi ja jooks kohvi hommikul teiega või naudiks palderjani. Loomad käituvad vastavalt instinktidele, suurema ajuga loomad õpivad mõttemustreid millest teevad järeldusi põhiliselt ellujäämiseks. :)

    VastaKustuta
  6. Kui meie punane poiss oli veel noorukene, siis murdis ta sisse paksu pappkarpi, kus olid ta toiduvarud. Karpi saadi sisse järatud august, söödi /no mis ma ikka ilustan _ õgiti tegelt/, aga tagasi ei saadud. Nii mind siis võttiski koju tulles vastu karp, kuskohast vaatas välja kassi saba ja tagumik. Lollikene oli enese paksuks söönu ja ei osanud tagurpidikäiku sisse panna. Ausalt, ja kassi ma ka ei näljuta, aga koguaeg peab jahtima.

    VastaKustuta