kolmapäev, juuli 15, 2020

Foobiatest

Ei, ma ise ei ole sellel Ahhaa näitusel käinud, aga lapsed rääkisid. Võõrsõnade leksikon ütleb "foobia" seletuseks "haiguslik kartus, pelg; viha, vaen, põlgus". Kreekakeeli on jah lihtsalt hirm, aga minu peas on samuti foobia justnimelt haigusliku, mitte normaalse hirmu sünonüümiks. Näitusel olla esitletud hirmu elektri, tule, kõrguse, tugevate helide ja muu sarnase vastu. Mu meelest täiesti eluterved hirmud, mis peaksid meil kõigil olemas olema, et mitte näppida rippuvaid juhtmeid, pista pead ahju, ronida kuhugi, kust alla potsatades rasked tagajärjed oleks jne. Veidi ebaõnnestunud näitusepealkiri minu silmis. Foobia on kraad kangem kraam, ma kohe räägin, ma ise elan ühe sellisega.

Mõnikord keegi teatab, et ta jah, kardab kah ämblikke, olla selline paks ja karvane elukas tal toas olnud, suisa vastik sellist ajalehega purki ajada. Palun! Selle definitsiooni järgi kardan ka mina madusid, sest tõesti, kätte võtta ma neid ei taha, äkki salvab või midagi. No üldse, niimoodi mõeldes kardaks ma päris paljusid asju. See, mida mina ämblike vastu tunnen, ei ole mingi mõistusega seletatav hirm. See on midagi elu segavat, midagi, millega alati erinevates olukordades arvestada, midagi, mis sind uneski maha ei jäta. Ja kui ma saaks euro iga korra eest, kui mulle on püütud seletada, et oi, nad ei tee ju midagi, nad kardavad sind, sa oled neist mitu korda suurem! Ega tõesti, polekski selle peale tulnud...Ma kardan ämbliku kujutist. Ma ei suuda teda vaadata isegi pildil, see on nagu...ma ei tea...otse maailma kõige suuremale õudusele, kurjusele vms-le otsa vaatamine. Mul hakkab sõna otseses mõttes füüsiliselt halb. Ma natuke pelgan ka tomatisabasid, need meenutavad ämblikke. Kusjuures ma ei karda suuri karvaseid tarantleid, nendega on umbes sama teema, mis madudega, et lihtsalt kätte ei võtaks, ma kardan just neid ämbliku kujuga ämblikke, tarantel on nagu miski paks kaisuloom juba. Kunagi vaatasin foobiaga võitlemiseks üksinda ära filmi "Eight Legged Freaks", aga sealsed ämblikud olid minu hirmu jaoks ka liiga üle võlli.

Kui ma olin väike, siis oli mul üks unistus. See oli üks üsna kole unistus. Ma nimelt lootsin tappa kõik ämblikud enda majast ja hoovist. Õnneks ma lapsena ei tajunud, kui lootusetu see on. Jah, ma tapan ämblikke, ma ei salga. Ma ei saa elada mõttega, et ämblik on kuhugi välja viidud - ta tuleb ju sealt tagasi ometi! Lapsena me lasime ühe naabrite kraanikausist alla ja paari päeva pärast oli see tagasi - raudselt sama tüüp! Mis mõttes "ämblik on ammu ära läinud?" Kuhu? Millal tagasi tuleb? Kui ma laipa ei näe, selles toas mina ei maga! Kui L. lõi mul külas olles ühe elaja küsimata surnuks, siis ma teadsin - tema on see õige! Rüütel valgel hobusel, kes päästab mu koletiste käest! Ex käis paberist toruga, kust ämblik igal teisel korral maha potsatas ja seletas, kuidas ämbu on õnneloom...

Minu ja ämblikuarmastajate vahel laiub kuristik, mida juba ei ületa. Ma tahaks teada, kas mul on miski lapsepõlvetrauma selle teemaga, kahjuks ma ei mäleta ja vanemate jaoks ei olnud see ilmselt mingi oluline sündmus, mida meelde jätta. Isa mul kardab ka ämblikke, tal on isegi raskem, sest no kuidas meesterahvas pisikest putukat kardab, aga eks see minu paaniline hirm ja kisa ajab ka inimesi hulluks. Või et ärgu ma lastesse oma hirmu süstigu! Hea öelda. Mini kardab, aga ma ei tea, kui paaniliselt, Mikro omasõnutsi ei karda. 

Meil satuvad vetsu lambi sisse need jäledused, ma nüüd teadjamana kontrollin alati enne üle ja siis saadan hävitusmeeskonna mehe näol enne sisse. Kruvib lambi lahti, uputab koletu looma ja ma saan rahus pissile. Mis ma siis teen, kui meest kodus ei ole? Sellele on õudne mõeldagi. Ennast teades ilmselt lasen duši alla. Aga kui nr 2 häda? Äkki kassiliiv kuidagi...? Päriselt. Sellega on nagu kõrgusegagi, mis kaasa kisub, ma ei saa istuda potil ja mitte lambi poole vaadata, nii lihtne see eluke pole. 

Ilmselt on Billy Bob Thorntonil, kes antiikmööblit pelgab, veidi kergem kui mul või noh, kas nimetada foobiaks või isegi hirmuks seda, kui kellelgi hakkab toataimede seltsis ebamugav? Mulle tundubki, et hirmu tuntakse, foobia all aga kannatatakse, need ei ole päris sama tugevusega mõisted.

17 kommentaari:

  1. Foobia ja hirm ei ole kindlasti võrdsed. Ma pakun (googeldamata), et foobia koputab kuklas ka siis, kui kardetavat objekti nägemisulatuseski pole?

    Seoses „ei suuda isegi pildilt vaadata“ teemaga. Mul on säärane veider kiiks usside/madudega. Ses suhtes veider, et ma elusast peast neid ei karda. Või noh, ei armasta kah just, aga paaniliselt ei karda. Olen suurt madu endale lausa kaela lasknud ripudada. Aga vot pildil ei suuda ühtegi roomajat vaadata, ei fotodena, ei raamatuillustratsioonina. Ja mitte niisama natukene ei suuda, vaid kohe üldse mitte.

    Madudest veel – meil on siin üks hea sõber, naisterahvas, kellel on säärane maofoofia, et ta ei tule suvel meie koju küllagi. Ega ma teda süüdistada ei saa, arvestades, et möödunud suvel uitasid lõgismaod meil sõna otseses mõttes maja ümber, vaat et ei pääse tuppagi, madu risti ukse ees.

    VastaKustuta
  2. Mind huvitas kunagi põhjus, miks naised kardavad suurema tõenäosusega ämblikke kui näiteks mehed. Uurisin natuke ja leidsin seletuse, et naised on pidanud evolutsiooniliselt ämblikutega rohkem kokku puutuma. Hirm nende vastu tekib kergemini, sest korilusega tegeldes (sh marju korjates) on mõistlik karta suuri putukaid. Aga see on üks võimalik seletus.

    Huvitav on niimoodi mõelda, sest ma tunnen mitut madusid kartvat meest, aga mitte ühtegi kes kardaks ämblikke. :)

    VastaKustuta
  3. The difference between phobia and fear:
    https://www.huffingtonpost.ca/roger-covin/phobia-and-fear_b_1596640.html#:~:text=Psychologists%20often%20make%20a%20distinction,or%20their%20ability%20to%20function.

    VastaKustuta
  4. Hirmust saan aru, sest sellel on evolutsiooniline põhjus, millest ka kirjutasid. Foobiast ei saa absoluutselt aru, aga eks see vist ole nagu usuga, mis ei eelda mitte aru saamist vaid uskumist. Hirmusid vähemalt saab inimene ise vähemal või suuremal määral kontrollida, foobia ravimiseks on ilmselt vajalik spetsi abi, no kui see normaalset elu segama hakkab.

    Endal pole foobiaid ja hirmusidki suudab aju kenasti kontrolli all hoida - a la kõige hullem, mis võib juhtuda on maha suremine no ja see pole ju sugugi nii hirmus, ükskord sureme niikuinii :P

    VastaKustuta
  5. Mul on täpselt sama foobia, aga see laieneb kõikidele putukatele, ka lepatriinudele ja liblikatele. Mõte, et ma peaksin kunagi minema mingisse liblikamajja, kus need õudused mu peale lendaksid, tekitab mus jälestust. Võimalik, et sellepärast olengi ma alati valinud elukohtadeks eriti urbaniseerunud kohad, kus putukate ja ämblike kohtamise oht on väike – maal ei suudaks ma mitte kunagi elada. Mu kõige hullemad lapsepõlvemälestused on seotud sellega, kuidas mind aeti marju korjama, aga ma ei suutnud, sest marjapõõsad on teatavasti täis jõledaid ja ründavaid putukaid. Ämblikutega sama – juba mõte neist tekitab mus sellist hirmu, et silme eest läheb mustaks (ilma naljata). Ma mäletan paari nädala tagust situatsiooni, kui ma sõitsin autos ja avastasin, et peegli küljes ripub ämblik. Selline väike, mida ilmselt paljud inimesed nunnuks peaksid – ma oma käitumist sel hetkel ei kirjeldaks parema meelega, aga ma olin väga lähedal autost välja hüppamisele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kunagi vaatasin üht dokki foobikutest ja seal oli neiu, kes iga kord koju minnes ja lahkudes teipis kõik ukseavad kinni, et ükski ämblik sisse ei pääseks. Ta sõitiski autoga kraavi, kui sealt ämbliku leidis. Nõme on see, et need nn majaämblikud elavadki just kivist linnamajades, nad ei tule õuest vaid just kuskilt seinte vahelt...brrr. Suvila on meil palkmaja ja seal ma pole elu sees nii jubedaid ämblikke näinud (ptüi-ptüi-ptüi), ega ma marju muidugi ei korja ka, aga mulle tundub ämblik looduses isegi kuidagi vähem rõve kui toakeskkonnas.
      Muid putukaid ma eriti ei jälesta, va prussakad ja siis ka need väiksed, mitte koduloomana peetavad suured.

      Kustuta
    2. Kõlab nagu minu hingesugulane :)

      Kodus või no üldse siseruumides on ämblikud ja putukad loomulikult palju rõvedamad. Eriti, kui astun tuppa ja näen neist kedagi kiiresti kapi vms alla jooksmas. Ma parem rohkem ei kirjelda, muidu läheb süda taas pahaks.

      Kustuta
  6. Arvasin, et olen ainus, kes oma ämblikufoobias tomatisabasid pelgab... Tomati küljes või neid küljest võttes pole midagi, kuid prügiämbris sokutan need alati allapoole või viin kohe välja. Kui mõni juhtub maha kukkuma või külas mõnda näen, siis kõigepealt uurin eemalt, et ega ometi...

    VastaKustuta
  7. Ma tean TÄPSELT, mida sa tunned, sest mul on sama teema (tomati- ja maasikasabad... õõõõ...)

    Mul läks vahepeal asi nii käest ära, et ma olin kord külas ja inimestega suhtlemise asemel jõllitasin kompulsiivselt seinte ja lagede nähtavaid pindu, et ega seal ämblikke pole. Ma isegi ei suutnud kuulata, mida mu ümber räägitakse, sest kogu mu aju oli hõivatud potentsiaalsete ämblike skännimisega. Ühtegi ei olnud, aga ma ei suutnud end sellest kuidagi välja lülitada.

    Samuti on täiesti välistatud, et ma läheks kuhugi loodusesse või metsa, sest seal on puude küljes ja vahel ämblikuniidid. Nagu ei. EI.

    Ma muide elan vanas puumajas (ahjuküttega), kus ämblikke on palju. Ma tapan kõik ära, keda toas näen. Ma lugesin kunagi, et majas elavad ämblikud on teised liigid kui õueämblikud, nii et õue visates nad sureksid niikuinii ära.

    Foobia ja hirmu vahe ongi mu meelest see, et foobia ei allu loogikale. Minu jaoks on ka arusaamatu, kuidas inimesed kõrgust kardavad või lennata kardavad (mõlemad on nii ägedad ju), aga ma ei kritiseeri seda, sest minu ämblikufoobia on teiste jaoks täpselt sama arusaamatu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kõrvalepõige: ma ei KARDA kõrgust, mul ei ole hirmu. Aga mul võib süda pahaks minna, kui kuskilt kõrgest kohast otse alla vaatan. Ehk füsioloogia reageerib.
      Ja minu teada on foobiad suht sama asi - et evolutsiooniliselt oli kunagi kasulik karta nt putukaid, sest osad, kes ei kartnud,said aga surma ja siis see pärandus geenides edasi.
      Ja reaktsioon EI OLE loogiline, vaid kehapõhine.
      Vatiku haisu vastikuna tajumine on sama põhimõttega nt - eellased, kes sedasi haisevaid asju sõid, surid sageli ära, kelle arust sitta või kaua seisnud raibet süüa jäle oli, jäid ellu.

      Kustuta
  8. Anonüümne1:36 AM

    Mina nimetaks foobiaks seda hirmu avaldumise viis, et tekib mingi kujundi nägemises või mõtlemises ettekujutatav paaniline hirm mis halvab mõistuse.

    VastaKustuta
  9. Mul on ämblikega täpselt sama! Kui ma loeks need korrad kokku, mis olen tomatisaba/maasikasaba peale ära friikinud, siis võiksin mingi päris kalli asja osta :D

    VastaKustuta
  10. Üldine kommentaar, üldse mitte sellele postitusele: fb-s ütles praegu Varrak mulle: "Raamatublogija Marca kirjutas ..."

    Ma väidan, et nad eksivad. Puhtaid raamatublogisid ei viitsi ma üldse sedasi jälgida kui sind!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! No ja mul endal on selle tiitliga jälle see probleem, et järsku meelitab see siia mõne puhtalt raamatublogihuvilise ja siis tema jälle pettub kibedalt...

      Kustuta
  11. Mul on näiteks väga väga suur hirm aukude eest(tean, kõlab naeuruväärselt), aga näiteks mesilaste kärg on rõve ja samas lilled millel on need augud. Nagu ma ei suuda vaadata pilte, ega isegi mõelda nendele... ma lausa tunnen, et hakkab füüsiliselt halb... Ma ei teagi mis selle nimi eesti keeles on, aga inglise keeles on tyrophobia

    VastaKustuta
  12. Miks sa üldse kardad?
    Tegelikult ei karda sa huntigi.
    Sa oled meie loomariigis tegija.

    Sest sa suudad silma vaadata
    igasugu inimenelukataleaegadealgusest.
    See pakub sulle huvi.

    Foobiad ja neile silmavaatamine
    on paras väljakutse libastumisel
    meediasse, jah, siin on karmid ohud...

    Aeg oleks raamatublogijakarbist...
    välja astuda ja asjad paika panna,
    nii nagu oled asjad endale selgeks teinud.

    VastaKustuta
  13. Ma ei karda ämblikke. Kohe üldse ei karda. Aga putukaid katsuda on kergelt ebameeldiv ikka, sest no vastik on neid katsuda. Eile nägin näiteks ronides ämblikku ja vaikselt kirusin seda ebameeldivat olukorda, sest pidin sõrmed kohe tema kõrvale auku panema. Mis mul üle jäi, panin. Ja sealt august jooksis välja veel kaks ämblikku (üle mu sõrmede) ja pani putku. No mis sa ära teed sellises olukorras, ohkad ja kannatad välja. :D

    VastaKustuta