neljapäev, juuli 09, 2020

Kaspar Colling Nielsen. Mount Kopenhaagen

Mulle tundub, et selle autori puhul saab selgelt öelda, et ta avardab mõistet "kastist välja mõtlema".

Tema "Euroopa kevad" tõlgiti eesti keelde varem ja kuna see avaldas mulle omajagu muljet, siis haarasin kohe ka "Mount Kopenhaageni", mis on tegelikult Colling Nielseni esimene teos. Ilmselt tehti õigesti, et "Euroopa kevad" meie keeles esimesena avaldati, sest "Mount Kopenhaagen" jätab mulle pigem "isutekitaja" kui tervikliku romaani mulje. Iseenesest see ongi eellugu, sest mägi ise on olemas ka "Euroopa kevades", kuid seal pigem taustana. "Mount Kopenhaagen" sisaldab 17 erinevat lugu, mida kõiki ühendab lülina mägi, kuid terviklikku lugu sealt ei leia. Lugudega, tundub, on Colling Nielsen aga püüdnud ennast lugejaile võimalikult mitmest küljest esitleda - see olen nüüd mina ja seda kõike ma oskan! Üldse mitte irooniliselt, mu meelest täitsa kaval võte ja lood on tõepoolest eriilmelised. On ju nende hulgas ka täiesti korralikke ja turvalisi kõigi reeglite järgi kirjutet novelle nagu näiteks see Ulla ja Apu armastuse lugu või siis tüütut absurdi (st lugu, millest ma aru ei saa) nagu "Hall daam". Aga peamised on ikkagi need teised lood.

Kindlasti olete kohanud inimesi, kes groteskselt ja detailselt oma operatsioone või sünnitusi kirjeldavad, teised ümber kisamas, et "appi, jää ometi vait!", aga teisalt on päris põnev kuulata ikka ka. Meelelahutuslik, aga kuidagi nurjatul viisil. Ei-ei, siin raamatus ei ole mingeid võikaid ega jälke lugusid, lihtsalt...no Collin Nielsen jätkab oma mõttelõngaga seal, kus teised, "normaalsed inimesed", peatuksid. Teda ei kammitse loogika, eetika ega esteetika ning ta ei pea tabusid millekski. Ma isegi ei hakanud guugeldama, kas tõesti tehti vanasti tennisereketite keeli kassisoolikatest. (Ütlesin selle võimaliku fakti kõva häälega välja ja laps küsis "aga mis värvi need soolikad olid?" nagu see oleks kõige loogilisem asi maailmas, mille vastu huvi tunda sellise info korral. Mis omakorda vist näitab, et meil on kõigil mingid enda jaoks loogilised rajad, midapidi mõtlemine käima peaks ja kui ei käi, siis üllatume.)

Mida Colling Nielsen selle raamatuga meile öelda võis püüda? Peale selle, et näidata, kui hästi ta kirjasõna valdab st. Mulle tundub, et kuna mäe rajamisel mingit selget eesmärki polnud, mingi vajadus inimesi tagant ei sundinud, siis ehk on mägi näide selle kohta, kuidas võikski lihtsalt pihta hakata, eks pärast paistab, mis välja tuleb, tavaliselt miskit ju ikka tuleb. Midagi hoopis erinevat sellest, mida arvata osati. Raamatus igatahes neid üllatusi jagub. Vaimu avardamise raamat, iseasi, kui valutult see läheb, aga no kas peabki kõik kergelt kätte tulema? Mäge ehitati kakssada aastat.

4 kommentaari:

  1. Ehh, meie muidugi nii laisad ei ole ja:

    A cat intestine has never been used to make a tennis racket string. This is an old legend “made in England.” In the Middle Ages, certain Welsh Troubadours carried a single-stringed musical instrument that sounded like a cat’s meow when played with a bow. The English called this instrument a “cat.” The string made from intestines translated as “gut,” so their instrument was called “cat-gut” – the cat’s cord. The legend thus spread. However, the first strings for tennis and badminton were made of natural sheep gut. Since the 1960s the strings have been made from cow gut.”

    VastaKustuta
  2. Vastused
    1. kusjuures seal oli cat-osisele ka alternatiivne seletus, et see on lühenenud "cattle" (ehk kariloom).

      Kustuta
  3. Oh, olge te tänatud, mu virgad lugejad!:)

    VastaKustuta