esmaspäev, aprill 19, 2021

Melomaaniast ja veidi ka muudest kummalistest hobidest

Spotifys on nüüd olemas uued listid, mis sisaldavad parimat iga aasta parimat rockmuusikat ja ma olen imestusega avastanud, et pea kõik minu suurimad lemmikud tegid olulisi asju aastal 1994. Isegi kui see kohati tundub kokkusattumusena ja häid albumeid jagub igasse aastasse, siis "best of rock 1993" või "best of rock 1995" erilist tunnet minu jaoks ei anna. 1994 ilmus minu jaoks olulisim album üldse, Hole'i "Live Through This". Huvitav on ka see, et kui Offspringi "Smash" ja Green Day "Dookie" olid mul juba tol ajal teada, siis enamus sellest, mis mulle hilisemalt korda läks, osutus alles tagantjärgi 1994. aasta loominguks. Aastal 1994 ei teadnud ma neist veel tuhkagi. Või ei pidanud neid millekski, nagu näiteks britpopi.

Mis otsapidi viib meid selleni, et reedel ilmus Offspringi uus plaat, mis liigutas mind viimase juuksekarvani, sest noh, esiteks nostalgia, teiseks, nad on ikka täpselt minu inimesed, nad ei ole muutunud ja suudavad ikka luua häid kombinatsioone meloodiast ja tekstist. Ning siis ma loen, kuidas nad oleks pidanud ikka kohe peale "Americanat"  pillid kotti panema, sest viimaste plaatide "produktsioon on sitt". Mis paganama produktsioon? Mida see teile annab? Mis kuradi asi see üldse on? Mind ei huvita see, mind huvitab ainult, kuidas muusika mulle mõjub, kuidas ma tajun inimest selle taga. Mis pani mu omakorda mõtlema sellele, miks mulle ei lähe korda instrumentaalne, klassikaline või elektrooniline muusika. Sest seal ei ole seda kombinatsiooni meloodiast ja tekstist, põhimõtteliselt ma kuulan muusikat nagu luuletusi vist. Paradoksina ma vihkan, kui luulet kõva häälega ette loetakse. See ei ole muusika, noh. Ma tajun muusikat kui mingit inimeselt-inimesele avaldust ja hindan kõrgeimaks seda, kui kogu kompott autentsena tundub. Miks mulle meeldib Hole - sest ma tajun esitajate hinge, nende valu, läbielamisi läbi muusika, see on midagi niisugust, mida enamik esinejaid anda ei suuda. Courtney on laval hirmuäratav, sest ta on ehe, tema viha ja äng on päris, ta ei näitle. See on kuidagi ilus. See on raamatutes, blogides, filmides sama muidugi. Teisalt oli mul üks sõber, kes väitis, et talle meeldib just suhkruvaabaga pop, sest see ei urgitse haavades ja on positiivne ning elujaatav. See oleks umbes sama, et ma eelistaks filtritega kaunistatud Insta-suunamudijate maailma ehedatele päriselukogemustele, sest nii on lihtsalt puhtam ja kuivem tunne. See on ilmselt inimeste loomuses kinni, kes mida näha tahab. Ma tahan maailma põlemas näha. Paradoksaalne on see, et tunnet, mida tekitab muusika, ei saa eriti hästi sõnades edasi anda, sõnadeta muusika aga minus erilisi tundeid ei tekita.

Veel muusikast, lugesin Müürilehest pikka intervjuud Mihkel Kleisiga. Mõned "ahhaa"-elamused tekkisid seoses melomaaniaga. No näiteks põhjendab ta oma harrastust "vajadusega korduva mustriga meeldiva tegevuse järele". Jaa, täpselt, mul on ka see vajadus tugevalt sees! On mida oodata, saab jälle maha istuda ja playlisti käima panna, otsida uut, katalogiseerida, taasavastada vana. Oh, äkki mõni teine saaks kasutada sama väljendit näiteks koristamise kohta? Õudne :) Lisaks mainib Kleis, et tema "loomuses on pigem olemasolevaga harjuda ja kohaneda kui otsida järjest paremat". Seda ta mainib seoses oma elukohaga. Muuseas on ta ka töötanud 15 aastat samas kohas (muuseumi (öö)valvurina) - ma ei saaks öelda, et ma poleks õndsalt ohanud, et see tundub mõnus - ju siis ongi olemas inimtüüp, kes tavapärase pürgimise asemel - lennukas karjäär, suurem eluruum, rohkem asju, leiab oma suurima rahulduse just neis korduva mustriga meeldivais tegevusis. 

Selle viimase kohta nendib Kleis kaunilt: "Ma elaks nagu piiritult laienevas raamatukogus, kuhu lisandub üha uusi teoseid ja mille sügavusest ilmub pidevalt välja seni avastamata riiuleid." Vot mulle meeldib ka just sedapidi laieneda, sügavuti minna ja avastada vastukaaluks inimestele, kellele meeldib kuulata/lugeda vaid ühte lemmikumat žanrit. Ju nende jaoks avaneb elu kuidagi muudmoodi. 

Kaunist nädalavahetusest ka, kolasime ümber Kahala järve, seal on kohati täiesti müstiline maastik, mis meenutab oma kadakate ja kiviste põllumaadega Saaremaad. Tohutud haneparved laiutasid mööda põlde. Muuksi linnamäe juures klindil on väga ilusa vaatega matkarada, läheduses asub ka Turjekeldri juga, mille juurde me täitsa esmakordselt sattusime (eelmine kord olid seal lambad ja me ehmatasime ära, et ligipääs vist kellegi eramaa ega julgenud edasi minna, seoses koroonaga on rahvast looduslikes kohtades rohkem ja kui mitu autot ees, siis on ikka julgem uudistama minna). 


Ajasin mehe puu otsa ehk meie kahtlased hobid


16 kommentaari:

  1. Mul on seesama loogika seoses raamatutega ja vastuolu ka - et mulle meeldib, kui raamat õpetab elu, "umbes nii käib" - ja on hulk inimesi, kes loevad just selleks, et elu kõrvale panna ja selle eest pageda, korraks kuhugi turvalisemasse ja lihtsamasse maailma pääseda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh! Ma pole seda siiani niimoodi enda jaoks sõnastanud, aga mul on raamatutega täpselt samamoodi.

      Kustuta
    2. eriti kavalad raamatud saavad mõlemaga korraga hakkama - lugedes tundub nii nauditav, et puhas pagemine, lugemise käigus avastad, et kogemata on aidanud maailma mõtestada. Näide: Tove Jansson.

      Kustuta
    3. Ei, mul on teistmoodi. S.t. muidugi on Tove Jansson hea ja Lindgren hea ja Tolkien hea, aga ma pean silmas rohkem seda, et tänapäeval ma ei suudaks enam Winnetoud lugeda. Kuigi kunagi lapsena mulle väga meeldis.
      Aga lapsena ma ei saanud aru, et absurdsus ja nii ei saa, ma siiralt arvasin, et õpin ka sealt elu. Aga nüüd ma ei suuda, ma niiiiiiiiiiii vihastan selle peale, et sedasi hirmus valesti on kirjutatud, ilmselgelt on see vale, issandjeesus, miks, MIKS on vaja?!

      /Olles selle rändi kirja pannud, lähen vaatan raamatusse ka, sest tegelt ma ei tea, kas on nii hull. Ma tegelt aint oletan mälestuste põhjal.

      Kustuta
    4. Igav oli. Isegi mitte vihastav, aga tüütu. Üldse ei haaranud kaasa, sest ilmselge vale.

      Kustuta
    5. Ja krimkasi tuleb lugeda seetõttu, et erinevalt elust saadakse nendes pätid kätte ja karistatud, enamasti. :)

      Kustuta
    6. Mul oli Winnetou lugudega juba lapsena nii, et asusin suure õhinaga lugema, et nii kuulus, aga pidin pettuma, sest igav.

      Võimalik, et meie vanusevahe mängib siin erinevuses rolli - mina olin siis, kui neid Eestis (jälle?) avaldama hakati, vanem.

      Kustuta
    7. KK, kellegi lühikokkuvõte oli, et kriminullid on õiglusfantaasia (mina ütleks siinkohal "õigluseporno") ja ulme jälle agentsusfantaasia (sest ulme on tihti maailma muutmisest või igatahes on tegelasel maailma kallal reeglina mingit asja).

      Kustuta
    8. Jaa, õiglus ikka, see on (mulle) ülioluline.

      Kustuta
    9. Põnevikud ja muinasjutud on samasugune agentsus - ootamatu peategelane tuleb ja päästab ilma / looduskaitseala / printsessi.

      Kustuta
    10. mitte et ma teaks, mis krdi asi see agentsus on.
      et ... keegi on millegi agent?
      Aga ... miks see lahe peaks olema?

      Kustuta
    11. Meiekeelseks vasteks on pakutud "toimevõimekus". Kirjanduse mõttes fantaasia, et ma saan maailma muuta, et minust sõltub midagi, mitte et ma olen väike liivakübe Ühiskonna jalge all.

      Kustuta
  2. "vastukaaluks inimestele, kellele meeldib kuulata/lugeda vaid ühte lemmikumat žanrit." Mu meelest need, kes loevad/teevad/kuulavad sama žanri teoseid lähevad sügavuti ehk spetsialiseeruvad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et see võiks teoreetiliselt niimoodi olla, aga praktikas ma ühtki sellist inimest veel kohanud ei ole. Ilmselt seetõttu, et kui sa millessegi tõeliselt süvened, siis avastad üsna pea antud žanri seosed millegi muuga, hakkad seda kera sealt otsast harutama ja satud jälle millegi uue ja huvitava peale.

      Kustuta
  3. Kõik sõltub kuidas, missugustes tingimustes ja kelle mõjutusel mingi hinnang välja kujuneb. Tavaliselt kujunebki kogu see muusikaline maitse välja läbi sellise muusika mis meeli liigutab ja millest justkui aru saad jut läbi esimese kogemuse. Pärast leiad, et sellist muusikat tehti juba ammu ennem ja ägedamat, ehk siis kui see polnud veel peavool.:)

    VastaKustuta
  4. Mul on eesti muusikaga nii, et sõnad ja muusika koos alati. Väljamaisega kuidagi muud nüansid, sõnu vaatan alles siis kui miski tähelepanu köidab. Esitamine ja heli on esikohal. Ma pettun sajaga kui helikandjal perfektselt sooritatu laivis harju keskmine on. Esitaja professionaalsuse näitaja mumeelest, kui suured käärid laivi ja stuudio vahel on.

    VastaKustuta