pühapäev, mai 09, 2021

Enesevalitsuseta, aga andekas

Õpetaja kirjutas Mikrole: "Töö tegemise ajal püüa end valitseda. Hakkad omaette podisema ja jonnima, kui näed, et on vaja pingutada ja proovida. Sa oled tubli ja andekas, püüa endast võitu saada. Harjutamine teeb meistriks!"

Tahaks "podiseda", et "..ja hiljem laojuhatajaks" ning patsu lüüa, et "That's my girl!", ema tuleks ka kampa, temagi väitis, kuidas lapsepõlves paberid ja pliiatsid laias kaares lendu läksid, kui asjad esimesel katsel ei õnnestunud. Geenid. Kodune eeskuju. "Ma viskan selle paganama purgi põrandale pooleks, kui ta lahti ei tule! AAArrggghhh!" Teisalt no ma tean, et nõme, milleks, asjatu energiakulu, hale. Aga kui ma olen nii programmeeritud, kas ma ikka saan endast võitu? Kui ma saan endast võitu, kas ma siis olen veel mina, see tubli ja andekas? Palun õpetage mulle ka, ma olen varsti 40 ja ikka ei oska, mis te lapsest tahate? 

Mulle natuke tundub, et see on sama "no kuidas sina ei saa, kui mina saan!"-suhtumine, mis inimestel enam-vähem kõiges on*. Eneseõigustuseks võin veel lisada, et elu on näidanud - mina, kes ma pisiasjade peale närvid kaotan, olen see, kes tõsises kriisis rahulikuks jääb. Äkki see on evolutsiooniline eelis? Ohver pikemaajalise kasu nimel?

Teine asi on see paganama andekus. Mina olin ka jõõõhkralt andekas laps**, kogu aeg löödi käsi kokku, selge see, et minusugune õppima ei pidanud, selge see, et minusugune läks tigedaks, kui vaja oli - kelleks te mind peate, mina olen see "andekas laps", mina haaran kõik lennult ja kui ei haara, ju pole vajagi! Sest inimesed jagunevad ju kaheks - andekad, kes õppima ei pea ja lollid, kes rabavad! Temaatiline laul siia:

Mõnes mõttes on mul hea elu olnud tänu sellele, ma polegi õppinud õppima ega pingutama. Mu andekus tugines ühele tugevale sambale - hea lühimälu, mis omakorda tugines silmamälule. Mul olid õpikud peas olemas, mis viga niimoodi kontrolltöid teha! See-eest ei oska ma ennast sundida, motiveerida tegema asju, mis ei huvita või mida parajasti ei viitsi. Aga kas on vaja? Seega, mul on kahetised tunded selle pingutama sundimise koha pealt - kuidas ma seletan lapsele tõsise näoga, et peab ikka pingutama, tasa ja targu, elu peabki raske olema, mitte ühe korraga õnnestuma, kui ma ise teistsugust eeskuju annan? Looder ja seanahavedaja nagu ma olen. Ainus abi, mida ma olen leidnud, on näägutamine stiilis: "Kui sa üldse ei pinguta ega tee raskeid asju, mis sulle ei meeldi, siis tuleb sinust tulevikus samasugune keskpärane inimene nagu emmest ja issist! Kas sa seda tahadki?!" Ma kahtlustan, et see väga ei motiveeri. Keda huvitab, keegi ei arva nooremana, et temast saaks kunagi säärane mõttetus nagu ta ema või isa :)

*Asjassepuutumatu, aga hetkel on selle mõtteviisi supernäiteks mu meelest Varro Vooglaid ja tema soov lahutamatuks abieluks. Ma võiks temaga vabalt kaasa noogutada - minu vanemad on siiani abielus, minu mehe omad ka, me ka siin püüame, kuigi abielus ei ole - no kuda siis need teised ei saa elatud! Püüdku natuke rohkem, eks! Mis iseenesest on ju ilus soov ideaalses maailmas - õnnelikult koos aegade lõpuni! Eks idealiste peab ka olema, iseasi, kas nende utoopiaid peab võimaliku edasise stsenaariumina esilehtedel kajastama.

**Kas teil ka vanaema mõõtis lapsepõlves laupa ja kuulutas, et uus Messias on sündinud sellest tuleb üits tark lats? Ja teie mõtlesite samal ajal "äkki kui see laup nii kõrge ei oleks, näeks ma vähe kenam välja"?

8 kommentaari:

  1. Harjutamine teeb andekaks, aga keegi ei keela meistril jonnida ja punnida kui see kaasa aitab, aga podiseda ei või, siis ei paista andekus välja. :)

    VastaKustuta
  2. Mis kosta, tuttav tuleb ette. Kuna kooliajal tuli kõik kergelt ja pigutamata tekkis eeldus, et kogu elu saab nii olema. No päris nii lihtsalt pole läinud aga see algne kergus tõepoolest soodustab pohhuismi: kui ei tule pole vajagi. Kui muud head pole siis vähemalt närvid korras, ei põe kui miski hoobilt ei õnnestu. Lastele muidugi olen üritanud seletada ikka seda tarditsioonilist: tee tööd ja näen vaeva ... Ega nad suurt uskuma jäänud, ehkki päris nii ludrid pole kui mina :P

    VastaKustuta
  3. Kahe tärniga jutt on väga tuttav, tõesti.
    Muu jutt ka.

    Selle podisemise ja urisemise kohta - mulle tundub, et see on raske ülesande (nii mata kui purgikaane) juures just edasiviivaks jõuks! No nagu tennisistid möiratavad palli lüües - pall lendab paremini JA hirmutad vastast. :D

    Aga meie majas öeldakse hoopis, et harjutamine teeb osavamaks. Sest nende laste isiklikud vanemad pole küll hoolimata aastatepikkusest harjutamisest meistriks saanud. Osavamaks ehk küll. Ja toimib sama hästi, vast pareminigi. Ja on kuidagi ausam ka.

    VastaKustuta
  4. Mul on iseloomu koha pealt samamoodi, aga laup või juuksepiir on madal.

    Jälgin kõrvalt, kuidas A. otsustas paar aastat tagasi jaapani keelt õppima hakata, sellisel olulisel põhjusel, et siis saab üht arvutimängu mängida, mis talle huvi pakkus. Ja tegi reaalselt mitmeaastase plaani. Mul oli siis kohe põhjust mõelda, kuidas ma polegi nagu elus plaane teinud, mida järgida. Triivin voolus nagu kork.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja otsused käivad põhimõttel "ooh, look, shiny!", mitte plaanide järgi.

      Kustuta
    2. Esimese hooga lugesin: "Triivin voolus nagu kurk". Tükk aega mõtlesin, kust sihuke võrdlus pärit kuni oma lugemisviga märkasin :D

      Kustuta
  5. Mul on tunne, et see tagant sundimine võib teha suure karuteene teatud iseloomuga lapsele. Mind sunniti õppima muusikakoolis akordioni. Ses mõttes mu vanemad tegid õieti, et märkasid, et lapsel on muusikalist annet ja panid mind muusikaga tegelema. Aga instrument ei meeldinud mulle üldse. Ja siis astus vist mängu nende hirm, et ei saa lasta loobuda akordioni õppimisest, sest siis laps üldse loobub muusikaõppest. (Ma ei tahtnud siis loobuda, vaid rääkisin neile, et tahaks teist pilli õppida.) Ja noh, palju raha ja aega ju pandud selle alla, ja mis kõik nende argumendid olid. Selle tulemusel ma jõudsin muusikakoolis olla viimase aastani, siis leidsin endas jõudu vanematele vastu hakata ja kukkusin koolist välja. Sestpeale ma ei tegelenud rohkem ühegi pilli õppimisega, sest see paistis nii vastik. Kuni mõned aastad tagasi uuesti muusika õppimiseni tagasi jõudsin, keskeas.
    Arvan, et kui mul lapsena olnuks võimalus endal otsida ja proovida, mis mulle meeldib, siis ei oleks seda suurt pausi tekkinud, kus ma üldse ei tegele muusikaga.

    VastaKustuta