Lugesin ükspäev dokfilmi "Keha võitlus" režissööri Marian Võsumetsa arvamuslugu ja igasugu erinevaid ning vastandlikke mõtteid tekkis. Paar päeva hiljem läksin arsti juurde oma teist surakat saama ja sealse 15-minutilise "ootame nüüd kõrvaltoimeid"-istumise ajal tõstatus jälle see teema, et "kas on ikka vaja neid pakse promoda?!"
Ma olen nõus, et kedagi tema keha põhjal narrida ei ole ilus. Samuti olen nõus sellega, et keha on tohutuks probleemiks paljudele, see on ebanormaalne, kui paljud inimesed selle pärast kannatavad. Teisalt, rasvunud inimesi on oluliselt rohkem kui varasemal ajal ja kas meil ei jäägi muud üle, kui nentida, et tulevikus on keskmise inimese kaal nii paarkümmend kilo raskem kui tänapäeval? Terviseargument, et nii mõnigi ülekaaluline on tervem kui normaalkaalus isend, pädeb siiski vaid kergelt ülekaalus inimeste puhul, ärge tulge rääkima, et 150 kilo võib olla väga tervislike eluviiside tulemus. Siinkohal meenub analoogiana artikkel mehest, kes koroona tõttu oma kopsud kaotas ja mille all oli mitu kõigeteadjate kommentaari, kuidas "raudselt oli ahelsuitsetaja, muidu ei tee see koroona midagi!". Selle peale mainis mu ema, kes ca 40 aastat meditsiinis töötanud, et paraku on tema kogemuse kohaselt rohkem neid kopsuvähi saanuid, kes iial sigarette tõmmanud ei ole, kui neid, kes ahelsuitsetavad aastaid. Millest ei tuleks järeldada seda, et suitsetamine ei ole vähi riskitegur, vaid pigem seda, et mittesuitsetamine ei pruugi sind vähi vastu immuunseks teha. Sama kaaluga - ülekaal on riskitegur, kuid see ei tähenda, et kõik saledad terved oleksid või kõik ülekaalulised haiged.
Mu meelest on selgelt näha, miks inimesed rasvuvad - istuvad tööd, autod, odav kiirtoit. Kui lehitseda mõnd koju tulevat toidupoe reklaamlehte, on toitu sellest kindlasti alla poole, kõik ülejäänu on maiustused ja snäkid. On raske minna poodi ja võtta ainult sooja toidu valmistamiseks vajalikku materjali - pisikesed ahvatlevad värvikirevad pakendid odava nänniga piiluvad sind igast riiulivahest. Me ei saa neid ära keelata, ma ei poolda lapsehoidja-riiki, inimesel peaks omal aru peas olema. Aga ei ole. Mida siis teha?
Mulle tundub ainsa mõistliku variandina rääkida just ülekaalu ohtlikkusest tervisele, mille vastu näib käivat see kõigi kehade võrdsuse kampaania. Millegipärast langeb ka vastasleer pea alati ekstreemsusse - igasugu dieedid, fitness massidesse jms. Miks mitte lihtsalt teadvustada, et ära söö s****? Söö normaalset toitu, mitte burksi, krõpsu, liitrite kaupa limonaadi, värvilisi komme jms. Ma olen nõus Võsumetsaga ses osas, et sellesarnased Terviseameti kampaaniad on olnud täielikud läbikukkumised ("kapsas kanni ei kasvata"). Piinlik. Lame. Keegi ei taha närida paljast kapsast. See viib ainult kauni kanni nimel nälgimiseni ja hiljem tagasilöökideni. Kõige ilgemad on need igasugu "patuvabad" toidud. Lähen pärast sööki pihile või? Olin nii patune, sõin, andestatagu! Mulle tundub, et äärmusi on pildil rohkem kui keskmist - käib kas tõsine dieeditamine või toitutakse pea ainult kiirtoidust. Mõlemad on kahjulikud, nii nälgimine kui rasvumine. Promodes kehapositiivsust jääb varju see, et ülekaal siiski on ohtlik ja promodes tervislikkust unustatakse dieetide negatiivne mõju.
Üldiselt mulle justkui tundub, et erinevate kehade aktsepteerimist on tänapäeval rohkem, sest erinevaid kehi lihtsalt on rohkem näha. Ülekaalulisi on rohkem, enam ei ole keegi üle kooli ainuke paks poiss/plika. Üks eluaeg suuremat sorti olnud inimene ohkas, et oleks tema ajal nii olnud, oleks temagi julgenud ilusaid riideid kanda, mitte ainult võimalikult varjavaid kartulikotte, mille peale üks teine hiljem minu kuuldes valjusti mõtles, et kuidas ta ometi aru ei saa, et ilusad riided paksu seljas on lihtsalt kole, õige ongi, et tollane avalik arvamus sundis paksud kottidesse, praegu on lihtsalt valus linnas ringi käia ja neid võbisevaid volte vahtida! See sama, kes mulle kunagi ütles, et teda häirib, kuidas teised välja näevad, sest tal on lihtsalt arenenum ilumeel, äkki ma peaks ka enda kallal tööd tegema, et samale tasemele jõuda? See nagu räägib veidi vastu patriarhaadi ja male gaze'iga kõige põhjendamisele - naisi vaatavad kritiseeriva pilguga eelkõige teised naised ja mu meelest pigem mitte kui konkurente üldse. Meestest märkimisväärsele osale meeldivad kogukamad vastassoo esindajad oluliselt enam kui 0-suuruses modellid. Mulle tundub, et siin on pigem moemaailma ja meedia koosmõju see, mis saleduse elunormina määratleb. Minagi olen harjunud, et inimene peaks välja nägema selline nagu mannekeen poe aknal ja imestan, miks samad asjad minu seljas niimoodi ei istu. Mingi rumal eeldamine, ei oleks isegi reaalne, et rõivamannekeenid suudaksid esindada kõikvõimalikke kehatüüpe, aga miskipärast me neid endaga võrdleme. Ses mõttes oleks ju kena, kui mannekeene oleks igas suuruses? Siiski mõjub see meile kui paksuse propaganda ja olemegi kaarega alguses tagasi.
Ehk siis tänan lugemast, midagi tarka ma soovitada ei oska. Nokk kinni, saba lahti.
P.S. Lugesin just, et tuntud infoühiskonna teoreetik sotsioloog Manuel Castells on nimetanud blogimist "elektrooniliseks autismiks". Lehva-lehva, kaasautistid! :)
P.P.S. Mis oli selle nädala tähtsündmuseks? See, et selgus, ma kaalun nii viis kilo vähem kui ma arvasin. L. suisa seitse. Miks see meid nii rõõmsalt elevile ajab?! Ilmselt tuli kaalulangus lihtsalt sellest, et me oleme rohkem liikunud, mitte isegi sporti teinud, vaid niisama jalutanud ja looduses matkanud.
Minu jaoks taandub teema uuringutes (ei, ma ei oska linke jagada, väga võimalik, et mulle on lihtsalt ajju jäänud "uuringud näitavad" ja tegelikku infot mul polegi) selgunud tõsiasjale, et negatiivne endast mõtlemine on tervisele kahjulikum kui ülekaal.
VastaKustutaEhk: krdile paksuse üle hädaldamine, võtke see negatiivne endapilt inimestelt ära ja JUBA ONGI INIMESED PALJU TERVEMAD!
Kindlasti, ilma uuringutetagi loogiline mu meelest. Ainult ma ei kujuta ette, kuidas seda teha. Suurele osale inimestest on negatiivne minapilt omane, kui ei tegelda kehakaaluga, võetakse miski muu ette. Kehakaal on ilmselt esimene, sest seda on näiliselt kerge kontrollida.
KustutaTundub usutav, et endast halvasti mõeldes on raske ka elada süsteemis, mis pikas perspektiivis iseendale kasulik oleks. Sest kui see "ise" tundub nõme, miks peaks tema heaolu eest üldse hoolitsema?
KustutaAga osalt on asi ka ressurssides. Toidupangast abi saanud inimesed on näiteks rääkinud, et sealt tuleb toiduaineid kuidagi juhuslikult, näiteks mõni nädal ainult limonaadi. Söö siis tervislikult seda limonaadi.
KustutaSee on nüüd küll suhteliselt off topic, aga kuna negatiivsest minapildist räägite siin, siis: sattusin eile säärasele (pikemale) artiklile:
Kustuta“Selfies, Surgeries And Self-Loathing: Inside The Facetune Epidemic: The massively popular photo-editing app Facetune is driving a generation of young women to extreme and obsessive lengths to look flawless online.”
https://www.huffpost.com/entry/facetune-selfies-surgeries-body-dysmorphia_n_60926a11e4b0b9042d989d48
Tahaks kuskilt lugeda midagi sellise minapildi tekkimise kohta, sest on ju inimesi, keda ei kõiguta kriitika ega objektiivsed iluvead, nad on ikka endaga rahujalal ja siis on mõni teine, kes ennast hävitades mingite ebareaalsete standardite poole pürgib.
KustutaSelle fotode retušeerimisega tuleb meelde omaaegne Rate.ee fotode Photoshoppimise buum. Mu meelest oli siis selge, et ilus pilt võrdub hea töötlus ja keegi ei mõelnud, et peaks päriselt "blur" filtrit enda peal rakendama. Miks praegusel ajal neid filtreid nii tõsiselt võetakse?
Vastan inimese seisukohalt, kes fototöötlusega ei tegele ega ole tegelenud, aga kes "pean olema ideaalne" mõtteviisist jube hästi aru saab.
KustutaNimelt mina noorena vaatasin ajakirjapilte ja ei mõelnud iial, et selle pildi jaoks neist spetsiaalmeigiga modellidest tehti 2000 klõpsu ja valiti neist parim ja siis läks asi töötlusse. Ma vaatasin neid pilte ja olin: "Päriselt ilusad inimesed näevad jube head välja, ükskõik mis neil seljas on ja kust nurgast neid pildistatakse, mina olen keskmine-koledapoolne ja lihtsalt mõned pildid minust on head ... aga oleks ma ilus, oleksid KÕIK!"
Ja üritasin saada selliseks, et kogu aeg igast nurgast igas rõivastuses oleksin ilus. Muuhulgas kandsin seepärast sihilikult rõivaid, mis mulle ei sobinud - sest kui ma PÄRISELT ilus oleksin, sobiksid ju?!
Küllap neil "pean olema selline, nagu töödeldud foto"-inimesed on samasugused mõtted. Et Päriselt Ilus olemiseks peaks välja nägema Selline ja kui ei näe, siis ei ole tegelt ilus. Aint petan ära mõne pildiga vahel.
Heh, ma olen nii ebafotogeeniline, et mul lihtsalt ei olnudki häid pilte. Pika elu peale paar tükki on siginenud, aga neid ei kogunenud piisavalt ruttu piisavalt palju, nii et ma otsustasin millalgi lihtsalt ära, et ma olen kole.
KustutaJa mida edasi, seda enam tundub, et Viinamarjade Ülihappesuse Pooldajate Partei, lühidalt VÜPP, on päris hea partei, kus olla. Sest 1) ma juba tean, mismoodi on elada arvestusega, et ma ei ole ilus - olenemata kõigest sellest, mida teised mulle räägivad, olen ma liiga vana, et hakata nüüd veel pähe võtma, et ma olen hoopis ilus; ja 2) niimoodi pole häda midagi.
Ühesõnaga, minu arust on ainult pool häda selles, et noored leiavad, et nad pole filterdamata kujul ilusad. Teine ja vbla isegi suurem pool häda on see, et nad arvavad, et muud moodi kui ilusat moodi ei tohigi üldse olla.
Kui ilu defineerida kui üle keskmise atraktiivne välimus, siis ei saa ju paratamatult suurem osa inimesi selle määratluse alla mahtuda, ja ometi tuleb ka neil oma elu kuidagi ära elada ja võiks õnnešansidki olemas olla.
Jah, just - mõtteviis oli, et teistmoodi kui ilus ei tohigi olla, ei saa olla, ei ole võimalik mitteilusana õnnelik olla - mhmh! Ilu puudumine on katastroof ja selle olukorra vastu tuleb kõigi vahenditega võidelda, sest muidu olen väärtusetu olend!
KustutaAinuke lootus on, et enamik meist paraneb ajaga sellest haigusest.
KustutaKäisin kunagi ühe poolprofessionaalist fotograafi juures ja tema ütles, et sajast fotost paar ilusat on tegelikult täiesti normaalne tulemus.
Nii on. Kui tuleb palju häid pilte, on see tavaliselt sellest, et fotograaf on hea =)
KustutaMeil oli kunagi osalise ajaga üks marketingkutt, kes muidu töötas fotograafina ja tiirles seltskonnaüritustel palju. Vahel töötles fotosid kontoris ka ja siis näitas "enne" ja "pärast" pilte, päris lõbus tegevus. Ma ei imesta, et fotograafi teenus nii kallis on, nende töötlemine võttis tal rohkem aega kui pildstamine :D
KustutaMis negatiivne maailmapilt, võtad atidepressante ja kõik on ilus positiivne. Igasuguseid tugevaid meelelahutajaid tuleb ise võtta, siis pole maailm selline pahur keda tuleks paremaks muuta.
VastaKustutaEks need pahurad inimesed söövad vihaga kõik magusa ja hea teiste teiste eest ära. Tavaliselt kaal enne tõusmist ikka langeb ja enne langemist tõuseb. :)
Väga emotsionaalne teema. Ma ei arva, et sisimas keegi kõvasti ülekaaluline usub, et tema võbisev rasv ongi ilus, ehkki seda üritab laia suuga väita. Eneselohutus nagu katkiste hammaste või kiilakate puhul (ainult oma naine lohutab, et kiilaspea on seksikas). Vähemalt ei mõju kiilakus tervisele kui päikese või külmaga mütsi kanda. Õnneks minu puhul ka mitte enesetundele, lihtsalt tahtsin tuua näite. Keegi meist pole perfektne, pisivigade pärast pole mõtet põdeda, kui tervisele või elukvaliteedile hakkab siis iseasi.
VastaKustutaUsun kunagisse loosungisse staadioni aial: "Terves kehas terve vaim." Mõte seisnes selles, et füüsiliselt hea vormiga kaasneb tavaliselt ka hea vaimne vorm ja üldse parem elu kvaliteet. Samas ei leia ma, et äärmuslik sportlikkus või saledus oleks eesmärgiks, see võib pigem komplekse tekitada. Rasvumine on siiski suures osas (ehkki mitte alati) elustiili probleem, räägitagu mis iganes.
Algne kild on tegelikult Juvenaliselt, kelle tervikrida on "tuleb palvetada, et terves kehas oleks terve vaim" ("orandum est ut sit mens sana in corpore sano"), edasi tuleb jutt sellest, milline see terve vaim peaks olema - lühikokkuvõte oleks "stoiline". Igatahes ei pidanud ta terve vaimu kaasnemist enesestmõistetavaks.
KustutaKui võtta vaimu-keha mittedualistlikult, siis on see lause muidugi liiane nii või teisiti - kõik vaimuhädad käivad füüsise kaudu. Inimesel ei ole riistvarast eraldiseisvat tarkvara.
Jah, selle riist ja tarkvara seosega olen nõus. Muidugi tänud harimast, mul polnud aimugi tsitaadi tagapõhjast, pigem eeldasin mingiks Marxi või Lenini killuks😁
KustutaVäga hea, et kehade mitmekesisusest avalikult räägitakse. Naiste kehade mitmekesisusest. Äkki oleme niiviisi lõpuks ometi teel sinna, kus paksude kiusamine lõpuks ometi lõpeb. Nii kui nii sööd burksi ja jood limonaadi. Meeldib see või mitte, kuid normaalkaalulistel naistel (loe: ilusatel) ON elus paremad valikud. Meeste hulgas, töö leidmisel, edutamisel, teaduseski.
VastaKustutaMina, sündinud paksuna, elanud paksuna, pidanud kõikvõimalikke dieete, mis olemas (vatti ei ole söönud), olen lõpuks ikka kaotanud. Ma ei söö burkse, ma ei joo limonaadi. Olen nooremana ja hiljemgi hullusti pingutanud, et välimuselt aktsepteeritavaks saada (mulle ei ole ka ilusat näolappi kaasa antud) ja olen üht-teist saavutanud, kuid lõpuni siiski mitte. Korralikud söömishäired on suurim saavutus ja nendega õpib elama, kuid ei vabane. See läbi halli kivi minek, kus naine peab tõestama, et hoolimata välimusest oled armastust ja edu väärt, kurnab ära, see, et peab teistele meeldima, kurnab ära. Siin on see topeltstandardite koht. Mees võib olla milline tahes, paks või joodik, ikka korjatakse ära...
Prillidega kiilakad muide ongi seksikad.
Ehk sai offtopic, aga südamelt sai.
Ei ole ju üldse offtopic. Ilmselt nende topeltstandardite sisu on ikkagi see, et meest nähakse kui terviklikku isiksust, naiste puhul domineerib väline. Väga väike osa naisi näeb mehes iluasja, päris suur hulk mehi aga naises näeb. Iseasi, kas see on kurvastamise koht, vähemalt isiklike suhete osas.
KustutaArmastan seda reaktsiooni!
KustutaKogu aeg saan pähe, kui oma "rääkige inimestele, et nad on head sellisena, nagu nad on"-võitlust pean, sest mis mõttes ikka õed ei või inimesele öelda, et võta kaalust alla, kui inimesel on ülekaalust tervisehädad, ja mis mõttes ma ignoreerin teavet, kui palju ülekaalulisus tapab jne.
Aga krt, ma usun siiralt, et inimene väärib armastust, edu ja rõõmu oma välimusest, kaalunumbrist ja söömisvalikutest hoolimata! Need ei ole üldse tähtsad, võrreldes Päris Asjadega nagu teiste inimeste kohtlemine või loomade kohtlemine või võime armastada. Peamine on armastada, muu on pisiasjad-pisiasjad IMO.
=P
Ehk siis: aitäh, et sa tunned taagast vabanemise rõõmu ja julged seda ka välja öelda!
Usk, et see ON mõnus, meeletu kergendus, endast hästi mõtlemine ftw! hoiab mind tegutsemas =)
See prillidega kiilakate osa meeldis väga, ühinen :)))
KustutaMe siin enamuses Harju keskmised mu arust (paluks mitte pahandada kui kedagi alahindan) ja seetõttu ei mõista "vaprate ja ilusate" probleeme. Nende mureks hoopiski see, et neid aksepteeritakse ja hinnatakse kas välise ilu, rahakoti paksuse või päritolu aga mitte nende sisemise mina pärast. Meil tavakodanikel palju lihtsam, kui ikka kellelegi meeldid siis päris kindlasti just oma olemuse pärast, sest muud ju pole :P Teine võimalus muidugi, et ühtki paremat pole turule järgi jäänud :D
VastaKustutaMa ise mõtlesin ka hiljem, et kumb on hullem, kas olla mittemärgatud, sest mitteilus või märgatud ainult tänu ilule selliste poolt, kes sisemust ei hinda ja eiratud teistsuguste poolt kui "liiga ilus"?
KustutaSee on üks hea ja terve mõte mõelda. Et mind on omaks võetud mitte kõigest ilu pärast (sest pole teist nii väga, et see saaks põhjuseks üldse olla), vaid olemuse pärast. Aga kas liiga ilusa inimese elu võib ilu tõttu üksildasem olla, ei oska arvata. Võimalik. Ise ma tunnen, et väga ilusate inimestega ei ole midagi ühist, justkui erinevatest liikidest oleks, nii et nendega jääb suhtlus enamasti napiks ja pinnapealseks. Siiani on küll see tunne olnud sedapidi, et ma näen, et ilusad tüdrukud vaatavad hoopis mind nagu suhtluskõlbmatut, sest ma ei vasta nende standarditele, sõbrannaks ei kvalifitseeru. Tajun enda suhtes kas pahakspanu või siis lihtsalt ülevalt ala vaatamist. Aga see võib ka muidugi vastupidi olla ja ma tajun pahakspanu seal, kus seda pole ning võõristus lähtub tegelikult minu poolt.
KustutaSee on see koht, kus keegi ei taha öelda, et kulge, mina vist olen see "liiga ilus"?
KustutaEga ma ka ei tahaks, sest kogu elu (kaheteistkümnesena peetud paberpäevikus on juba lugeda, kuidas ma liiga paks olen ja kuidas siis sedasi) olen muudkui aga liiga jämedate reite ja suure tagumikuga sõdinud ja ma siiamaani ei saa aru, kuidas Kardashyanide kehakuju eriilus on - sest noh, suur tagumik ja peenike piht olid mul naturaalselt ja alates mu emast ("sa oleks mingi araabiamaade ideaal, seal on kiitus see, et nagu täistopitud alapool ja nagu murduks keskelt-piht") iroonitsesid selle kohta KÕIK.
Mu permakõhn klassiõde-sõber, kui olime nt kuuendas klassis: ma tahaks et mu jalad oleks jämedamad - mitte nagu sul, aga no veidi!
Mu esimene poiss-sõber, kui ma lebasin teki all, ainult pea väljas: "Ma pole sind kunagi nii ilusana näinud! Ilmselt see tuleb sellest, et keha on peidus ja ainult nägu näha!"
"KEEGI ei kanna ju üle kolmekümne-numbriga pükse, kõik normaalsed inimesed mahuvad maksimum 28-sse ära!"
ja minu püksinumber oli 32,5
"Ma vist laseksin ennast maha, kui mul oleks siuke pee kui sinul!"
Jne.
NB! Pärast esimest last see taandus, sest mu piht polnud enam nii peenike. Roided läksid laiemale, et lapsele ruumi teha, ja pärast võis kõht lame olla, aga piht oli siiski ... noh, minu jaoks lai, tegelt vist normaalne.
Aga ma arvan et phmt ma vist olen ikkagi see - liiga ilus.
Sest ma olen juba ammu-ammu-ammu täheldanud, kuidas lähen närvi, kui mulle lähenetakse võõra poolt, inimese, kes ei tea must muud kui "näeb pandav välja". "Tsurr, ei, ei hakka rääkimagi!" on mu reaktsioon kohe.
Ma tahan enne inimest tunda, tunda, et minu isiksus on talle vähemalt mingil määral teada, kui ta mingit mesijuttu alustab ja isegi armumõtet pähe lubab.Ja lähtuvalt sellest olen ... üksik. Sest kohese disklafi saavad need, kes mulle välimuse põhjal lähenevad, aga teised ei hakkagi lähenema.
Kunagi.
S.t. tagumik oli mul ikka sama suur ka pärast lapsi, aga kuna ta ei olnud pihaga enam nii võikas kontrastis, see enam teisi inimesi ei seganud - ainult ma ise olin harjunud mõttega, et mul on liiga suur perse ja tegelesin selle vähendamisega edasi.
KustutaSuure tagumikuga tuli mulle kohe meelde see enda lugu https://marcamaa.blogspot.com/2014/07/ettevaatust-sisaldab-pilti-vulgaarsest.html Mulle tundub, et sellised solvangud mõjuvad ainult siis, kui tunned ise ka, et "äkki neil ongi õigus?". Mul see tagumiku-värk ei tekita, sest no mul ei ole seda. Mingid teised asjad on tekitanud a la "suurte rindadega naine näeb alati paks/vulgaarne välja".
KustutaVälimuse põhjal lähenejad on aktsepteeritud mu meelest nende poolt, kes hädasti kinnitust vajavad, et nad ikka "pandavad" on.
Ilu osas, mul on üks keskmisest kenam meessugulane, kelle pilti nähes ütles mu mees, et tal oleks ebamugav sellise inimesega suhelda. Puhtalt eelduse põhjal, inimest ennast kohtamata.
Nii nunnu jutt!
KustutaTagantjärgi jäi Marca postituses veel see silma:
VastaKustuta"Ses mõttes oleks ju kena, kui mannekeene oleks igas suuruses? Siiski mõjub see meile kui paksuse propaganda ja olemegi kaarega alguses tagasi."
Ma ei saa tglt aru, kuidas oleks paksuse propaganda, kui naismannekeenid oleks sama realistliku kehaehitusega kui meesmannekeenid - kui me räägime ikka poemannekeenidest. Naismannekeenidest olevat ainult 8% niisuguste proportsioonidega, et selline inimene võiks ka bioloogiliselt olemas olla (meesmannekeenidest enamik). Nii et progress oleks juba see, kui naismannekeenid oleks proportsioonidega, kuhu mahuks realistlik luustik sisse.
Jep, ma ka mõtlesin sellele, aga unustasin teiste, pakilisemate teemade tõttu ära =)
KustutaSee on mul konkreetselt sellest ette tulnud vestlusest, kus inimene leidis, et uutes reklaamides ülistatakse paksust. Ma eriti reklaame ei jälgi, suuremaid modelle olen mina tähele pannud ühe pesupoe reklaamides ainult, aga sellel inimesel oli probleem, et miks peavad seal kohe need silmariivavad paksud olema. Pakun, et kui oleks ka muusuguseid kehasid ja sealhulgas ka mõned paksud, siis võetaks seda ikka kui paksuse propagandat.
KustutaKrt! Kõhna inimese järgmine aste ei ole kohe paks. Ei ole nii, et need, kes ei ole kõhnad ongi paksud. Enamik inimesi on ikka sellised vahepealsed. Kurb on see kui selline tavaline ja keskmise kehakaaluga inimene ennast vaevab ja paksuks peab ning ainult dieedist dieedini elab. Samas peab olema arstil õigus öelda, et teist tüüpi diabeedi parim ravi on enamasti kaalu langetamine ja sama käib ka paljude kõrge vererõhuga inimeste kohta. Võiks vahet teha kehapositiivsuse - on täiesti normaalne olla teistsugune kui rõivamodell ja see on OK ning kõrgest kehakaalust tingitud haiguste ennetamisel.
VastaKustutaMinu jaoks ei ole kehapositiivsus paksude promomine. Igal inimesel on õigus olla selline nagu ta on, aga samas on ka kohustus oma tervise eest hoolt kanda. Täiesti kindlasti on võimalik olla mõõdukas
Paksudel on kusjuures tervise eest hoole kandmine mõnes aspektis raskem - arstid pidavat ignoreerima reaalseid kaebusi ja kirjutavad kõik probleemid paksuse arvele, ka need, millel pole sellega midagi pistmist. Et adekvaatset diagnoosi pidi olema raskem saada, sest arstid ei süvene kehakujust kaugemale.
KustutaLiigne kõhnus tekitab samamoodi tervisehäireid, aga selgelt kõhnad saavad oma kaebuste peale reaalset abi. Kuigi seal on teine äärmus, ma olen anorektikute biograafiaid lugenud, kus arstid - arstid! kiidavad, et oh, sa oled ikka nii heas vormis. Ajal, mil naisterahval on alatoitumusest juba päevad ära jäänud ja ainevahetus pidurdunud.
Täitsa nõus Paulaga. Paraku enamus inimestest on küll vahepealsed, kuid keskmine liikunud järjest kõrgema kaalu suunas. USA andmeil on viimase 50 aasta jooksul ülekaalulisus (overweight) suht stabiilne (40% meestest, 25% naistest) kuid järsult tõusnud rasvunute (obese) hulk (meestel 10% pealt 35%'le, naistel 15%'lt 40%'le). Seega on praeguseks "keskmine" inimene tugevalt ülekaaluline, mistõttu normaalkaalus kodanik tundubki taolisel taustal kleenukese modellina - vähemalt USA's, kus muidugi probleem võimendatud. https://www.niddk.nih.gov/health-information/health-statistics/overweight-obesity
Kustuta