Vanemdamisest

Mulle ei anna rahu. Teate küll seda "mitte minu tagaaeda!"-stiilis teemat, kuidas "loomulikult võivad lapsed minna kutsekasse, kui nad tahavad...aga mitte minu laps!" Kuidas me lubame endale enne laste saamist, et "peaasi, et ta ise õnnelik oleks!", aga hiljem saame aru, et õnnelikkus ei tähenda alati igaühe jaoks sama asja. Äkki ta on hoopis õnnetu, kui lasta tal omaette triivida? Heidab hiljem ette, miks teda ei suunatud, sunnitud? Äkki ta ei ole nagu mina, äkki tema tahaks enamat? Kas on keegi üldse, kes südamerahuga ütleb, et tema laps ongi täiesti keskpärane, ei ole vaja teda kuhugi suunata? Ok, tegelikult olen kohanud, üks ema ütles mulle, et "mina ei ole oma lapse suhtes nii ambitsioonikas (kui sina)!" Mina ja ambitsioonikas?! 

Äkki siin ongi selle dilemma tuum, et enda suhtes ma ei ole ambitsioonikas (olen käega löönud?), aga lapse suhtes olen, aga ma ei tea, kas peaksin ja ma ei oska olla ka. Me kõik püüame anda endast parima, aga me ju ei tea, mis see parim olla võiks! Põrgutee on ka heade kavatsustega sillutatud. On ju inimesi, keda sunniti lapsepõlves millegagi tegelema nii, et see neile hilisemas elus vaid oksemaigu suhu toob ja teisi, kes tänavad Jumalat vanemaid, et seda tehti. Kas huvipuudus on põhimõtteline või lihtsalt teadmatuse tagajärg? No et ma lihtsalt pole talle jõudnud tutvustada mingit ala, mis teda tõeliselt tõmbaks ja ta ise pole selle ala peale tulnudki, aga kuskil on see olemas või leiaks ta selle ala nii või teisiti lõpuks üles? 

Konkreetne näide ka. Tänapäeval on kaheksandatele klassidele ette nähtud loovtöö, mida sooritamata põhikooli ei lõpeta. Loovtööks on kolm varianti - uurimustöö, praktiline projekt (kood kampsuni, meisterdad kapi) või ürituse korraldamine. Kahe viimase puhul kirjalikku osa väga ei ole, tuleb vaid raport koostada. Mini küsib, mis kõige lihtsam oleks. Minu moto koolis (see oli mul päevikusse kirja pandud, esilehele!) oli "Tee ainult niipalju, kui minimaalselt vajalik maksimaalse hinde saamiseks!" (või kuidagi nii, mulle tundub, et toona oli mul efektsem sõnastus.) Ehk siis käbi ei ole kaugele kukkunud. Ja mida teen mina? Üritan Mini veenda, et ei tohiks valida lihtsaimat teed, et lihtsaima tee võivad valida keskpärased, sina ei või, sest seisus kohustab. Raskem valik treenib tulevikuks, uurimustöö kirjutamise oskus on oluline. Kas pingutamine mitte ei sillutanud teed vaid edaspidiseks pingutamiseks, oli ju nii? Ma enda puhul olen nõus, aga mu laps...

Ja siis ma tutvustan talle lakkamatult igasugu kursuseid, koolitusi, ringe, trenne, ta noogutab pead ja "eks ma vaata". Mis ma ise tegin - käisin ainult neis trennides, ringides jms, kus käis mõni mu sõber, ainult sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Jälle käbi ja känd, sama põhimõte on temal ka. 

Saime sõbrannaga kokku, ta tütar on miski 16-17, sama vana, kui meie tolle sõbrantsiga ringi hängides ja sõbranna räägib, kuidas tütrel on keskkoolis vabaained ja tema valis täiesti vabatahtlikult matemaatika riigieksami ettevalmistuskursuse. Nõustume mõlemad, et meie ei oleks selles eas mitte midagi seesugust teinud, me viilisime kõigest, mis vähegi keerukas, me uskusime, et me lööme igal juhul läbi. Samas sõbranna rääkis, kuidas tema tütar on pigem ülemääraselt murelik ja ärev, sest äkki sellest kõigest ei piisa, et elus läbi lüüa? Kumb variant on parem?

Ega ma nõu ei küsi, ma olen aru saanud, et igasugune kasvatus mõjutab indiviidi üpris väiksel määral. Vanemate hoiakud, väärtused, see veel, aga see, mida me õpetame, see eriti mitte. Seega üks täiesti kasutu mõttemuster, aga ma pakun, et ma ei ole üldse üksi sellega.