neljapäev, november 06, 2025

Ameerika kirjandus

Õudselt lugemakutsuv pealkiri, teadagi :) See võib olla iroonia! Aga mul on nüüd selline dilemma, et loen parajasti üht raamatut, millest ma kangesti kirjutada tahaks, kõik mõtted keerlevad selle ümber ja samas see väljakutse ju ka - aga loetav raamat pole veel läbi ja oma varasemast kogemusest tean, kuidas mitte iial ei tohi midagi arvata enne viimase lehekülje pööramist, ja väljakutse jaoks ei taha mingit muud teemat ka pastakast välja imema hakata. Seega mõtlesin väikesele sissejuhatusele raamatuteemasse.

Ma käisin keskkoolis humanitaarkallakuga klassis, kus kirjandus oli üks meie põhilisi süvitsi minemise aineid, aga ma mäletan juba tollest ajast, kuidas ameerika kirjandus ikkagi millekski kaugeks ja salapäraseks jäi. Va Hemingway. Ma ei tea, kas see oli õpetaja valik või õppekava süü, aga ameerika kirjanikest justkui libiseti mööda ja alles hilisemas elus olen hakanud märkama mingeid "suuri" nimesid, kellest ma koolis isegi ei kuulnud. Faulkner, Fitzgerald, Steinbeck ja nii nii paljud veel, rääkimata modernsemast ameerika kirjandusest. Suur tänu Goodreadsi "seda pead sa elus lugema" nimekirjadele, kus enamasti figureerivad küll Harry Potter (mis pole halb) ja hallid varjundid, aga need nimekirjad on ka kõvasti ameerika poole kaldu ja seetõttu olen sealt palju "kuskilt kuuldud" nimesid avastanud ja läbi lugenud. 

Hästi paljud kuulsused ju ka mainivad oma mõjutajatena mingeid nimesid ja kuna paljud neist on ameeriklased, siis ega sealt nimede hulgast palju meile tuntud kraami ei paista. Ülikooliajal tundus samuti müstika, et kirjanduskateedris loeti eraldi "Ameerika kirjanduse" ainet, kuhu oleks kangesti registreeruda tahtnud, aga mul ei olnud oma igavate organisatsiooniteoreetiliste õpikute vahel seda aega ilukirjanduse lugemiseks ja veel heal tasemel analüüsimiseks kusagilt võtta. Need olid vist ainsad korrad ka ülikoolis, kus ma oma erialavalikut kahetsesin, sest muid huvitavaid aineid ma ikkagi jõudsin põhieriala kõrvalt võtta, aga kirjandus tundus siiski liiga massiivne. Aukartustäratav.

Noh, ja siin ma siis olen. Kõik oluline maailmakirjandus lugemata. Ok, Kerouac´i "Pilvealused" ma kunagi noore ja uljana isegi ostsin endale ja lugesin, "Teel" aga jäigi mul poolikuks, kuidagi ei kõnetanud. Henry Miller ka ei tundunud huvitav, ma vist ei jõudnudki millegi seksuaalseni seal või ei saanud aru, et see nüüd ongi :) Aga nii palju, kui ma üldse ameerika kirjandust lugenud olen, on see enamasti selgesti eristuv euroopa kirjandusest. Ruumi- ja ajatunnetus on kuidagi absoluutselt teistsugune. Peakski olema ju, kui elada riigis, mis on nii suur ja lai, et sul pole elu sees võimalik kõike sellest läbi käia, aga see kõik on siiski "sinu oma". Kontrastsena mõjub kogu selle avaruse kõrval linnade homogeensus, töökohtade painav nürisus - kõik on kuidagi rohkem ülivõrdes. 

Kuidagi on veel see ka nagu oleks ameerika see tõeline maailm ja meie elu siin mingi imelik perifeeria. Vist seetõttu, et (pop)kultuuriliselt on Ameerika domineeriv. Ja kui juba mulle eurooplasena nii tundub, siis huvitav, kuidas võib see tunduda mõne veel rohkem ääremaise kultuuri esindaja jaoks? Kuigi ega Euroopa on ka ikka maru tilluke kui kaarti vaadata ju...Et kas näiteks nigeerlase jaoks on Ameerika arusaadavam kui Euroopa? 

17 kommentaari:

  1. a) Hemingway pole vist suurem asi ameeriklane, siblis Euroopa vahet lakkamatult, naised euroopast ja romaanid samuti.
    b) Ning ma olen sinuga nõus, Ameerika kirjandus on kuidagi suurejoonelisem ja avaram, liigutakse rohkem. Euroopas on pigem "see kõik juhtus ühes väikeses Saksa linnas" ja siis pusitakse seal.

    Kõige "ameerikalikumad" on minu jaoks "Tuulest viidud" ja Nahksuka jutud, seal oli ka haaret ja liikumist.

    Mul nigeerlasi pole võtta, aga üle-laua egiptuse poisi käest võin küsida, et mis ta arvab. Samas ta on valinud elamiseks just Eesti, mitte Nevada ega Vermonti, ju sel mingi põhjus ikka on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ... samas mu Euroopa kirjanduse mõistmine tuleb vist Inglise klassikalisest krimi-romaanist, kus žanr nõuabki kinnist keskkonda väheste tegelastega.

      Kustuta
    2. Musketärid liikusid küll nõtkelt Prantsusmaa, Madalmaade ja Inglismaa vahet.

      Kustuta
    3. Fitzgeraldid olid kah palju Euroopas.

      Kustuta
    4. Seikluskirjanduses on vist samuti žanri eripära, et peab olema liikumist ja hoogu. "Vihavald" / "Orm Punane" / "Viikingid" / "Mammutikütid" ju kah muudkui kulgevad. Ulmekirjanduses käiakse üldse teisi tähesüsteeme pidi... :)

      Kustuta
    5. Aga kui avarusest rääkida, siis võrreldes muude Ameerika osade kirjandusega - kuidas suhestuvad näiteks Yoknapatawha ja Macondo?

      Kustuta
    6. ja teise nurga alt tundub Poe atmosfäär sageli päris klaustrofoobne.

      Kustuta
    7. Faulknerit olen napilt sirvinud, "Sada aastat" jäi minust samuti läbi lugemata. Nii et - ei tea.

      Kustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kirjavigu märkasin, sellepärast kustutasin. Aga tahtsin öelda, et mul jäi ka Kerouac'i "Teel" pooleli, kuigi mingil hetkel oli tunne, et sind pole olemas, kui sa seda raamatut lugenud ei ole. Ja Henry Miller ei kõnetanud mitte üks raas. Olen "Vähi pöörijoont" mitu korda alustanud, aga ei lähe, noh. Hemingway ja Fitzgerald muidugi, ammused lemmikud. Miskipärast meenuvad eriti "ameerikalikuna" lapsena loetud "Onu Tomi onnike" ja "Huckelberry Finn". Tollal ilmselt orjapidamise teema tõttu. Uuema aja autoritest olen kuidagi rohkem Euroopa poole kaldu ja kirjastusele ütlen alati, et inglise keelest tõlkimisel eelistan briti autorit ameerika omale. Ei teagi miks.

      Kustuta
    2. "Huckleberry Finn" ongi enamjaolt hullult hea raamat, kuigi mitte veatu.

      Hemingway möönis seda ka - "All modern American literature comes from one book by Mark Twain called Huckleberry Finn …. There was nothing before. There has been nothing as good since".

      Kustuta
    3. Mul tekib juba isu uuesti lugeda.

      Kustuta
    4. No aga kesse keelab? Ma loen ka lasteraamatuid üle ja jube head on.

      Kustuta
  3. Vastused
    1. Garpi maailm täitsa meeldis, Owen Meany mitte eriti. Aga ka mu jaoks hästi tüüpiline ameerika kirjanik. Oleks pakkunud, et "Rabbit, Run" on ka tema kirjutatud, aga hoopis teine ameerika kirjanik, John Updike on too.

      Kustuta
  4. Ma ei ole vist kunagi mõelnud, mismaalane kirjanik on.
    Mu jaoks on raamat raamat.
    Üks erand: jaapani kirjanike teostes tuleb alailma ette, et mõni noor kena tegelane tapab end ära.
    Eriti naistegelased.
    Siuke kultuuriline eripära.

    VastaKustuta