Sain endale miski uue Victoria või vana koroona kaela, teeks panuse viimasele, sest sümptomid on väga kummalised. Kui eile valutas kõik põlvedest üleval ja seljast allpool, siis täna valutab pea. Kurk on kuidagi kummaline ja vahel ajab köhima, aga samas nohu, mis mul tavaliselt iga külmetusega on, ei ole praegu üldse. Sellest hoolimata käisid täna külalised, õnneks mees koristas toad ja valmistas kõik toidud, ta ongi mul selline, mitte ainult seetõttu, et mina päev otsa voodis sirakil vedelesin. Nüüd läksivad külalistega luuleõhtule, ma kähvasin, et ärgu tagasi tulgu, ma tahan rahus magada. Olen ma alles üks ideaalne abikaasa. Katastrophy Wife, nagu ühe bändi tabav nimi.
Vahepeal planeerisin juba järgmise aasta Limp Bizkiti kontserti, isegi Mini tahtis kaasa, ja siis tuli nagu välk selgest taevast, et Durst olla putinist. Ma ausalt, ei teadnud mitte midagi sellest. Ja hakkasin siis mõtlema, natuke ka praeguste erimeelsuste tõttu mõnede blogijate vahel, et ma olen vist ka paraku see inimene, kes iial sildu ei põleta ja ilmselt mitte eriti üllatel põhimõtetel. Jah, Durst on vaieldamatult nõme olnud, aga no ta on ju ameeriklane, ega ta neist muu maailma asjadest ilmselt väga ei jaga ning tal oli selle venelembuse ajal venelannast elukaaslane. Ta on ennegi nõmedustega silma paistnud. Aga Limp Bizkit tegi mingid olulised lood minu elus olulisel ajal ja seda mult ära võtta ei saa. Ma olen seda enne ka tundnud seoses mõne muu artistiga, et autori teod ei väära minu tundmusi seoses autori loominguga. Hästi üllatas mind näiteks see, kui viimati üritasin raamatukogust Sergei Lukjanenko raamatut laenutada ja mulle öeldi, et ei saa, sest putinistide loomingut ei laenutata. Mis mu meelest on imelik, sest kuidas me muidu mõistaks, et ka putinist võib olla muus osas täitsa ok inimene, kirjutada hästi ja oma loomingus mõistlikke ideid avaldada. Et putinist ei ole ainult mingi gopniku dressides pätt või hambutu baaba. Pangu mingi hoiatus juurde või selgitus, aga niisama ära keelata, ajaloost kustutada - natuke vale mu meelest.
Mul on FB sõbralistis mitu inimest, kes jagavad oma seinal puhast pa***. Ma olen nad oma voost välja arvanud, sest ma ei taha ennast ärritada. Vahest lähen käin ja vaatan, kas nad on ikka veel hullud või vahepeal rahunenud. Aga ma ei bloki neid ära ega keeldu suhtlemast. Ma arvan, et neutraalsetel teemadel olen nendega suheldes sõbralik ja lahke. Päriselus ju konflikte nii lihtsalt ei teki. Ja ma ei näe mingit mõtet neile internetis oma tõde kuulutama minna, sest no see ei toimi ju. Ma lihtsalt tean, et nad on sellised.
Kunagi oli mul sõbranna, kes lasi tänu minult saadud infole ähvardada mu vanaema. Võib-olla ta ise ei lasknudki seda teha, olukord eskaleerus temast sõltumata, aga igatahes oli see info saanud lekkida ainult läbi tema ja pärast hakkas ta minust eemale hoidma. Ma ise oleks vabalt talle andeks andnud, lihtsalt hiljem ettevaatlikum olnud, aga jah, mul oli isegi kahju, et sõbrast ilma jäin.
Samamoodi nagu see sõbranna, kes teadis, kuidas ma ämblikke kardan ja siis karbitäie ämblikke mulle peale viskas, niisama lõbu pärast. Hiljem tõukas ta mu ühele poisile selga, kellest ta teadis, et too mulle meeldib. Ma jäin ta sõbraks edasi, lihtsalt olin teadlik, et ta on kiusajat tüüpi. Ta oli üles kasvanud karja õdedega, kelle vahel puhas õelus, ju siis leidis, et see on normaalne omavaheline suhtlemine. Aga mina pidasin teda ikka oma sõbraks.
Ja ma ei saa aru, kui öeldakse, et oma sugulastega ei pea ju suhtlema. Ma ei oskaks nii. Mul on koera hing. Näost näkku konfliktis võin ma väga agressiivne olla, aga ma eeldan, et me pärast läheme ikka sõbralikult edasi. Mingi horoskoop kunagi kinnitas mulle, et ma olla inimene, kes mingi piirini jõudes lõikab oma suhted väga otsustavalt läbi, juba siis mõtlesin, et ei tule nagu ette ja ei tea, kas tulebki. Ei ole siiani ette tulnud. Minuga on küll jah ja ma siiani siiralt imestan, et kuidas nad selleks motivatsiooni leidsid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar