Tõnu Õnnepalu. Tööpäev

Mõtlesin lugemise ajal kogu aeg, et see kõik meenutab mulle midagi ja välja mõtlesin - Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - antagu mulle andeks. Aga kaanel on silt "argikomöödia". Nojaa, eriti musta huumoriga tüüp võiks ka ühte päeva Ivan Denissovitši elus niimoodi nimetada vist. Õnnepalu on pigem musta huumoriga autor mu meelest, kuigi "Tööpäev" on algul ikka väga tava-Õnnepalust erinev. Nii erinev, et tahaks lausa sildistada "tavaliseks eesti kirjanduseks", on ju autor teada selle poolest, et tema ei tahtnud eesti kirjanik olla. Nüüd ma saan sellest aru, ma ka ei tahaks, aga eks oma risti peame ikka ise kandma. Ehk siis algul võib raamat ekslikult mõjuda olmepornona, mida see siiski absoluutselt ei ole, Õnnepalul ikkagi on hoopis laiem haare ja kaugem silmapiir. Töö on meil kõigil aga sama. 

Pikalt mõtlesin, kuidas ma saan "Tööpäevast" kirjutada ilma enda isikut sisse toomata, ega ei saagi vist, ma ju kunagi ei suuda, seekord veel eriti. Ma olen nimelt see inimene, kes ei saa tööst üldse aru. Nagu Õnnepalugi räägib, siis kool meid tööks ette ei valmista, töömaailm on hoopis üks teine maailm ja mina ei osanud sellega ikka üldse arvestada. Mis motiveerib inimesi tööd tegema? Miks me seda ometi teeme? Ma saaks aru töö tegemisest naturaalmajanduses, aga tänapäeval, kus enamasti töötatakse kellegi teise heaks - mis inimesi ometi motiveerib? Ja ma mõtlen siis ületama miinimumi, rohkem kui lihtsalt oma palka täis tiksuma? Sest selles osas on nii füüsiline töö kui ka kontoritöö täpselt samas seisus. Aga ometi inimesed teevad, nad on initsiatiivikad, motiveeritud, töö defineerib neid inimesena. Mis sind motiveeriks, küsiti mult kunagi? Ma ei tea, tahaks ära koju minna ja tegelda nende lollustega, mida ma vabal ajal teen ja mis midagi sisse ei too. Miks teie, teised ei taha? 

Aa oot, räägitakse, et tee hästi tubli tööd, siis saad tulevikus kõik alluvatele delegeerida ja ise jalad seinal puhata? See ei käi ju niimoodi. Kes seda usub? Õnnepalu raamat lõhub ka selle illusiooni, et füüsiline töö on mõttekas. Mõttekam kui kontoritöö, kus istuda koosolekutel. Seal puukoolis ju konnati samamoodi ringi, otsiti endale tööd, jäeti tööd pidevalt pooleli, tehti asjatut tööd. Kõige tähtsamad olid reeglid - kellast kellani, raha jookseb, ülemus kortsutab kulmu. Huvitav kokkusattumus on see autori meenutus teetöölistest suvisel maanteel, kus sa ise parajasti puhkusele suundud - on jah jube tunne, ma ka alati mõtlen. Kuidas nad suudavad? Õnnepalu möönab, et füüsilist tööd teinuna saab tema nüüd aru. 

Mina pole füüsilist tööd kunagi teinud. Koosolekutel ma ka ei istu, meil on täpselt samamoodi "Ettevõte-Varjupaik" - kõik kiruvad, ära keegi ei lähe, sest lojaalsus, sest äkki ükskord ikka hakkab veel hästi minema. Ja tegelikult on see ka üks Hea Töökoht, sest mingeid muutusi ei rakendata, asendustegevustega ei tegelda, ülemus seljas ei istu. Meil ei ole ametijuhendeid, ametinimetusi, arenguvestlusi, esmaspäevaseid koosolekuid - jumala õnnistus! Me lihtsalt saame dokumendid, teeme nendega tšiki-briki ja saadame dokumendid ära - liinitöö pmst, aga liin on aeglane. Kõrvalepõikena on mul tuttav, kelle kõrgelttasutud töö on koosolekud, ta koordineerib, et projektid sujuks, et kõrgelt kvalifitseeritud IT inimesed teaks kellega mingit juppi tööst koos teha jms. Ja ta ise imestab ka, et nad kuidagi ise seda ei taipa. Et selleks on vaja lõputuid koosolekuid. Et ta on nii vajalik inimene. Ma ka imestan, aga selles mu meelest ongi töömaailma peamine sisu - see on ettearvamatu, igasugusele loogikale mittealluv ja hoopis teistsugune kui igati loogiline ja selge koolimaailm. 

Miks, oo miks? Ainult üks asi on kooliga sama - see hetk, mil ukse enda järel kinni paned ja mõistad, et nüüd ongi kõik ja homsest sa siia enam ei tule. Mis edasi? Ja vat siis järsku tunned, et tegelikult oli ju täitsa õdus ja kuidagi tühi tunne tekib põue. Stockholmi sündroom?

"Tööpäeva" lõpp on võimas ja piibellik. Mis ta muud olla saabki, kui ka Õnnepalu nendib, et töö on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ning kes muu kui Jumal ise meid sellesse orjusesse määras. Hakka või uskuma. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!
 

Rosa Montero. Oht olla täie mõistuse juures

 

Kõik on selle raamatu ilmselt juba läbi lugenud, ma ei olnud, sest see oli aimekirjanduse osakonnas ja ma alati ei taipa sinna raamatukogus vaadata. 

Kõigepealt ma tahan öelda, et see raamat on imeliselt kirjutatud ja ilmselt ka imehästi tõlgitud, sest ma tundsin lugedes kogu aeg, et "issand, ma armastan seda inimest, kes niimoodi kirjutab!" Lugesin kohati L.-le ette ja ta küsis, et kes see mees on ja ma vastasin, et ei, see pole mees, noor naine hoopis ja siis raamatu lõpus mainib autor, et ta on 70-aastane. See on täpselt see, millest ka raamat räägib - vananemise traagika on selles, et me ei vanane. Mida ma olen ka elus õppinud, aga ikka tuli üllatusena, et autor 70 oli. 

See on nii ilus ja positiivne raamat, olgugi, et teemad seda pole ja neid lahatakse aususe ning otsekohesusega. Ma ei taha eriti arvustusi lugeda, sest äkki kellelegi ei meeldi ja siis saab minu tuju kah rikutud. 

Ja ma üldse ei taha öelda, kuidas ma ennast siin ära tundsin, kuigi loomulikult kokkupuutepunkte oli ja ega midagi oluliselt uut ma siit ka teada ei saanud, aga mingeid pusletükke aitas ta kokku seada küll või vähemalt avardas mõttemaailma, selles osas, kuidas ehk saaks. 

Miks minust kirjanikku pole tulnud? Sest mul puudub väljakannatamatu vajadus inimestele korda minna - mul on olemas mõned inimesed, kellele ma lähen ja teiste osas ma isegi ei unista, sest ma vihkan lolli kriitikat. Kuidas üle elada need lugejad, kes samastavad autorit loominguga, eeldavad, et kuskil on mingi "õige lõpp", kirjutavad autorile oma lolle kirju? Õudne. Ma ei tahaks mitte mingi hinna eest selliste inimeste tähelepanu. Mis ei tähenda, et ma ei naudiks vahetevahel osadust inimeste vahel, et see mind harvadel hetkedel ei ülendaks. Blogi on kindlasti piduriks ilukirjanduse teel - ma saan oma tagasiside siit kätte. Ma isegi mäletan, et omal ajal kui mul veel kaks blogi oli - ilukirjanduslik ja päevaraamatune, siis ma märkasin seda dilemmat, kuidas päevaraamat sai rohkem adekvaatset tähelepanu ja teda oli ka lihtsam kirjutada. Astusin enda kaevatud auku ühesõnaga. Lisaks puudub mul täielikult visadus - ah minu kirjutatu ei sobinud, ega ma siis rohkem ei proovigi. Proovida ikka uuesti ja uuesti, ei, seda ma ei suuda, see on liiga valus. Ja ma ei kaota mitte kunagi kontrolli, see igavene kõrvaltvaatav mina on alati olemas, kes analüüsib ja vabaks ei lase. Ma ei ole füüsiliselt võimeline end nii täis jooma, et ta vait jääks. Mu aju analüüsib alati ja järelejätmatult, ma ei anna kunagi kehale temast vabastust. Seetõttu ma mingeid füüsilisi asju nautida ei oska ka. Kaota kontroll - mismoodi?

See-eest kõik need põnevad kehalised tundmused, mida Montero mainib - hetkeline ülevuse kogemine, geomeetrilised õudusunenäod, augud mu peopesades ja ärakatkutud juuksed - mhmh, me oleme nii sarnased, samas nii erinevad. Õnneks olen ma oma elus peamiselt kokku puutunud vaid selliste inimestega, kes täie mõistuse juures mitte olemist aktsepteerivad. Ei ole terveid, on vaid korralikult läbiuurimata inimesed, ütles juba mu ema. Aga nii põnev, kuidas mingid asjad ikkagi korduvad inimeseti ja kuidas mõjutab keskkond seda, milline kiiks avaldub. Keskkonna eest tuleb tõesti hoolt kanda, eriti sellel, kes normaalsusest kõrvale kipub kalduma. Mitte, et keskkonda alati mõjutada saaks muidugi. Selles osas oleme me vähemalt ajaga natuke arenenud - igasugu võikaid psühhiaatrilisi eksperimente enam ei tehta (vist).

Aga selle märgatud kriitika kohta, et raamat pole teaduslikel alustel - mu meelest ta ei üritagi seda olla ning teiseks, ka teaduslike käsitluste puhul, kus igal väitel viide taga, ka seal märkan ma ülimalt sageli autorit ja tema eelistusi. Mõned asjad saavad ikka rohkem tähelepanu kui teised, sest sobivad hüpoteesiga paremini. Eriti pean silmas just ajaloolisi käsitlusi, kus allikaid on niigi käputäis ja nende esiletoomine sõltub paljuski autori suvast. 

Soovitan lugeda kõigil neil, kes endas sonkimist ülekõige armastavad, pealispinnal purjetajatele võib tõesti palju arusaamatuks jääda. Mulle on elu jooksul tegelikult vägagi üllatavaks osutunud, et ei, kõik inimesed tõesti ei mõtlegi nii palju, nad lihtsalt elavad. Õnneks on kõik need inimesed minu kiiksude osas alati väga positiivselt meelestatud olnud ja ma tänan neid selle eest. Normaalseid inimesi on ka ju vaja. Või mis normaalseid, neil pole ehk lihtsalt piisavalt vaba aega olnud.  

Tal on täna paha tuju

Üks inimene põhjendas oma üritusele mittejõudmist sellega, et "kaaslasel oli paha tuju". Kuna too kaaslane on mulle juba varasemast silma jäänud kui "tigeda pilgu ja vingus näoga inimene", siis ma ei kahtlustanud, et too ütleja ise kaaslasel tuju pahaks ajaks vaid võtsin seda kui fakti konstateerimist. Teisalt olen hakanud üha enam avastama, et "paha tuju" ei ole mingi normaalne põhjendus tegelikult. Tavaliselt inimesed ei pea veenduma ette selles, mis tuju kellelgi on, ennast sellega kohandama, suud kinni hoidma, seina ääri pidi tippima - see on nartsissistidega suhtlemise kogemus. Sa mõtled oma sammud ette - vaatame, mis tuju tal täna on, kas tasub oma plaaniga lagedale tulla või üldse mitte. Teatada kõigest viimasel minutil, sest siis pole enam aega praadida, samas on suurem risk, et toimub plahvatus. Kumba eelistada, mida teha? Seda varianti, et oma plaanidest rahulikult teada anda ja sellele rahulikku reaktsiooni oodata...noh, seda võib juhtuda mingitel eriti õnnelikel päevadel, mida nartsissist ootamatult jagada võib. Nartsissist ei salli ootamatusi ja teise inimese võõraid plaane. Plaanid olgu tema omad ja kui need ka sisaldavad teisi inimesi, siis võiks neidki ootamatult muuta, et säilitada pidev kontroll. Et nad iial ei teaks, mida oodata. 

Mul on võtnud aastaid ja võtab siiani, et mitte analüüsida teiste inimeste ilmeid ja käitumist selle nurga alt, et kas tal on ehk täna paha tuju või hakkab ehk tuju kiiva kiskuma. Ma ei oska arvestada sellega, et keegi võiks lihtsalt näiteks väsinud olla või järsku tal päriselt valutab kuskilt. Ei, kõik on tujudes kinni. Ma muutun juba ise tüütuseks, pärides, "aga miks sa nii vaikne oled? miks sul selline nägu on?". Ma ei harju ära, et inimestel pole põhjuseta paha tuju iganädalases menüüs.

Siis ma mõtlen, et kuidas inimesed vabatahtlikult sellises olukorras on. No need, kelle kaaslasel on pidevalt paha tuju, kes sellist kaaslast alati välja vabandama peavad, kes peavad vabandama enda soove ja plaane. Põhimõtteliselt sama nagu elada sõltuvushaigega - ta jõi end täna jälle täis, ma ei saa kuhugi tulla, vabandust, ma ei tea, kust ta selle pudeli leidis jälle. Lubas ju, et enam ei. Küll varsti on taas mõned helgemad päevad ka. Elab üle. 

Seda olen ka avastanud, et ma tegelikult ei solvu üldse eriti paljude asjade üle, aga varem arvasin, et see on kohustuslik. Normaalses suhtes niimoodi tehakse. Et mul on täiesti suva asjadest, mille üle ma olen näinud, et oleks ok solvuda ja saag käima tõmmata. Ma olen aru saanud, et ma ei pea üle reageerima. Või noh, seda juhtub oluliselt vähem ja siis ma saan aru küll, et pagan, suhtemustrid on täiega olemas, sa kopeeridki seda, mida näinud oled, aga õnneks on sellest võimalik ka üle olla. Mul on hoopis harvem paha tuju. Mille all ma muuseas ise kõige rohkem kannatan, sest üldse ei viitsi, aga "seisus kohustab". Nartsissistile annavad konfliktid jõudu, selle sain ka alles mõni aasta tagasi teada, varem alati imestasin, et kuidas nad suudavad, kui see nii kurnav on. Neile ei ole kurnav. Heureka! 

Kellele keskmist näppu?

Käisime siin hiljuti kinos vaatamas filmi "Õnn on elada me maal", mis räägib ansamblist Velikije Luki. Täitsa tore film oli, sain nii mõndagi uut teada, aga üks asi jäi kripeldama. Osa filmi kaadreid ei ole mitte dokumentaalsed, vaid on filmitegijate poolt tänapäeva inimestega taaslavastatud ja alati ei saanudki pihta, kumb on kumb. Aga mulle tundus, et need kaadrid olid kõik uued, kus punkarid näitasid kaamerasse keskmist näppu. Arutasime L.-ga mõlemad, et kas tõesti 80ndate alguses teadis keegi keskmist näppu näidata? Meie meelest mitte. Näidati rusikat või trääsa. Selle viimase - kahe sõrme vahele pistetud pöidlaotsa näitamise - on keskmine sõrm tänapäeval pea täielikult asendanud. Äkki pealinnas, kus Soome TV-d nähti, osati ka näppu näidata? L. väidab, et meie kanti lõunapoole levis see just nimelt lääne filmidest nähtuna. Minu meelest tulid need näpud ja fakid ka ehk üheksakümnendatel alles. Kas keegi mäletab ehk paremini?

Üks "tule taevas appi, kui pikad need juhtmed olla võivad"-moment tänasesse päeva ka lisaks. Mäletate, kunagi hallil ajal, mitu aastat tagasi käisid 5Miinust ja Puuluup Eurovisioonil oma lauluga narkootikumidest, millest nad midagi ei tea? No vot. L. siis kurtis, et ei saa tema aru, millest seal juttu on, misasi "lase kotti ära?". Ma kuulsin ka, et "lase kotti ära", aga tõlgendasin umbes nii, et "pane oma narko kotti tagasi". Loomulikult seletasin seda suure suuga nagu teadjam inimene muiste. No ja täna siis kuulan seda lugu jälle ja järsku käib krõks ära: "a see kott vii ära" mitte "lase kotti ära". Ahah, et siis mu selgitus oli vähemalt enam-vähem õige. 

Lapsi pole ka mõtet kasvatada, sellest olen aru saanud. Nad teavad niigi ja ilmselt need, kes ei tea, noh, need jäävadki igaveseks pimedusse neist saavad tulevikus somes targutavad idioodid. Mikro kurtis, kuidas on rämedalt piinlik, kuidas ta alaarenenud klassivennad teevad oma Epsteini-nalju ja praalivad vägistamisega. "Ilmselgelt nad isegi ei tea, mida see vägistamine tähendab!" Kuna mina ka omal ajal ei teadnud ja kui küsisin, siis seletati nii keeruliste sõnadega, et ma ikka aru ei saanud, siis kontrollisin, et Mikro ise ikka saaks. Selgus, et saab küll ning lisab sinna veel sedagi, et vägistamisel pole mingit pistmist iha või meeldivusega, veel vähem sellega, mida keegi seljas kandis või kuidas käitus. "Ja siis öeldakse mulle, et sinu vanuses tüdrukud juba...ja peaks panema midagi katvamat selga...ja kui niimoodi ujulasse lähed, siis võivad vanamehed vahtida! Nagu see minu probleem oleks!" Eks ma siis üritasin selgitada, et selliselt rääkivad täiskasvanud püüavad tegelikult hoolimist üles näidata, kuigi see ilmselt jah süvendab vaid ohvrisüüdistamist. Aga no huvitav on, kuidas ta seda kõike nö puusalt tulistab, keegi pole talle ju loengut pidanud sel teemal. Ja meie, täiskasvanud, peame muudkui arutlema sel teemal ja teavitama ja kampaaniaid tegema. Teemal, mis tundub nii iseenesestmõistetav, et lapski aru saab. Aga ometi ei ole. Kuskil on mingid inimesed, kes on hoopis teisest maailmast. Ja me arvame, et kui rääkida, siis nad saavad aru. Mul jälle mõistus tõrgub uskumast, et asja, mis ühtedele on ilmselge, saab teistele sõnadega selgeks teha kui neile see ilmselge ei ole. 

 

 

Roostes radar ja nimemaagia

Umbes aasta tagasi kohtusime ühe inimesega, kes oma kaaslasest (keda seal kohal ei olnud) rääkides kasutas kummalist sõna "partner". Mulle tundus, et me kumbki panime L.-ga seda imeks. Ja nüüd järsku, paar päeva tagasi, plahvatas mul peas teadmine - ta kasutas seda sõna seepärast, et ta kaaslane oli temaga samast soost. Läksin siis L.-le oma avastusest teada andma, mille peale too silmi pööritas, et otse loomulikult sai tema sellest kohe aru, mida mina mõtlesin siis? No sorry, mul lihtsalt ununeb see võimalus kogu aeg ära. Ega ma mingi Varro või Martin pole, kes sellest igapäevaselt mõtleb.

Meenus ka see, kuidas varajastes kahekümnendates töötas mu sõbranna iluvaldkonnas ja tal oli seal mitmeid meeskolleege, kellega me tihti pubides ühte lauda sattusime. Ja mul oli alati kohmetu olla, sest need noormehed olid sellised maru ilusad ja hoolitsetud, ma ei teadnud kuhu silmi peita, kas sellistega üldse julgeb rääkida või mõtle kui selline sinuga flirtima hakkab, raudselt punastad juuksejuurteni. Ei no jah. Loomulikult olid kõik need mehed geid. Viimane kui üks. Ja veel sellised iluvaldkonna ilusmehed. Ok, nende isiksused ei olnud päris sellised ülevoolavad nagu teleshowdes nähtud väljamaa geidel, aga eks nad olid ju eestlased ka ometigi. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et halloo - geid ju! Tol ajal muidugi oli moes olla ka metroseksuaal - see termin on vist nüüd küll ajaloo prügikasti vajunud, sest ka kuulsaim metro Vaido Neigaus on nüüdseks gei mis gei. Sõbranna veel kogu aeg kirus, et pagan kui kaua mõni neist meestest peegli ees veedab, ta ei kannata oma korda oodata ja muud seesugust, aga ma ei pannud ikka seda puslet kokku. 

Ja kui omast arust panin, siis ikka valesti. Näiteks tembeldasin ma oma peas geiks ühe meesterahva, kes minuga suheldes üldse ligi ei tikkunud ja muidu moraalselt ülal pidas ennast. Pärast selgus, et too oli reforminoortest ja pidas plaani mind erakonda kutsuda. Selle võimaluse magasin ka muidugi maha.  

Aga kui tunnetus alt veab, siis on ju ometi mingid punased lipud, mis inimese olemusest teada annavad. Siinkohal ei räägiks enam seksuaalsest sättumusest vaid lihtsalt sellest, kuidas kõige kiiremini tuvastada, kas kellelgi on kõik muumid orus või mitte. Või kõik indiaanlased kanuus, noh. Minu jaoks on siinkohal üks kindel märk hullusest see, kui inimene on oma nime millekski ebatavaliseks muutnud. Igaks juhuks mainin, et ma ei pea siin silmas suvalist perekonnanimevahetust või enda nime suupärasemaks muutmist a la Anna-Bella Barbarella muudab oma nime Annaks, kõik need Katarinad Je-ta või siis välismaale kolides nimemuutused kui su nimi seal midagi ebaviisakat tähendab. Ma mõtlen ikka seda kui keegi a la Tiina Mänd muudab oma nime Sibylle Santa Maria von der Womaniks vms. Sorry, ma ei viitsinud hetkel oma fantaasiat piinata korraliku uhhuu-väärilise nime väljamõtlemisega. Me ju teame mõnda sellist küll, kes valis endale uue nime, sest see sobib tema isiksusega paremini, toetab tema aurat või "omab väga erilist tähendust minu jaoks". Huvitav on see, et kui kellelgi on lootusi superstaariks saada, siis enamasti nende nime hoopis lihtsustatakse, et rahvale paremini meelde jääks. Kas keegi teab kedagi kes on endale "überglamuurse" nime võtnud ja see on talle hiljem elus kasuks tulnud? Ja kes on muidu täiesti vinks-vonks inimene. 

Muuseas, kui ma omal ajal kõrvalerialana sotsiaaltööd õppisin, siis praktikal ühes vaimse tervisega tegelevas asutuses mainiti ära, et nö "haruldane nimi" olla selgelt vaimse tervise risk. Et väga paljudel probleemidega inimestel on kummaline nimi. Põhjendati seda umbes nii, et kui igakord, kui ennast tutvustama pead, tekitab see sinus ärevust, sest inimesed parimal juhul küsivad "misasi?" ja halvemal juhul purskavad naerma, siis see ei ole kerge olukord, millega laps toime tulema peab. Seepärast tundub ka kahtlane, et osad täiskasvanud end vabatahtlikult sellisesse situatsiooni panevad.   

Vastuvõtlikkusest, vist

Seoses selle Mikro sõbrannade "kristlaseks" hakkamisega ja üleüldse some mõjudega, mis väidetavalt hukutavad, hakkasin mõtlema, kuidas on lood erinevate inimeste vastuvõtlikkusega. Enamik meist ju on mingil määral sotsiaalmeedias, me näeme sealsed postitusi ja trende, aga miskipärast see ei mõjuta meid kõiki ühtmoodi. Kui rääkida lastest, eriti vastuvõtlikust ühiskonnagrupist, siis ometi isegi see kõige homogeensem grupp, eelteismelised, kelle jaoks on eluliselt oluline ühtse parvena tegutseda, käitub ju erinevalt. Kui võtta Mikro, siis tema naudib eelkõige debiilseid asju - igasugu jaburad naljavideod, üle võlli tegelaskujud - kõik see, mille üle saab homeeriliselt naerda, see on oluline. Aga et ta võtaks Piibli ja hakkaks sellega lehvitama? Et ta nõuaks mingeid hetkel trendikaid LaBubusid - sellised asjad on piinlikud. Kris Kärner on piinlik. Jüri Ratas on piinlik. Vandenõuteooriad on lollidele. Millest see tuleb? Geenidest? Sest ega tema ju ei tea, et ma olen samasugune. Ma vahin ka töö juures Beavist ja Buttheadi või Tujurikkujat, mind ei huvita, mis kellelgi punasel vaibal seljas oli või kümme nippi, kuidas väärikalt vananeda või köök rasvast puhtaks saada või see, kuidas kõik on Sorose vandenõu. See kõik on pagana tüütu ja ebahuvitav. Ma ei taha seda, millest kõik räägivad, ma tahan mingeid imelikke nurgataguseid asju. Ma ei suuda vaimustuda sellest, mis hetkel kuum. Mu maitse nagu kuidagi ei kattu. Kõik see, mis peaks minuvanust inimest huvitama. Vanasti, kui ajakirjad veel ilmusid, siis oli kõige õudsem neist (ok, oli veeeel õudsemaid, aga ma mõtlen siis meinstriimi) "Pere ja Kodu", sest ma ei kujutanud ette, et miski, mis seal kirjas on, mind kunagi huvitada suudaks. Umbes nagu anna Tulnuka tüüpidele "Looming" kätte. Täiesti võõras maailm. Ja siis selgub, et ei, see on see, mis on päriselt oluline ja kuidas peaks. Ma võisin Maajast ristsõnu lahendada ja vastused ära saata ning inimesed ei saanud aru, kuidas mul ometi piinlik pole. 

Mul on kohe hea meel, et mu lapsed ka sellised imelikud on. Kuidas ma muidu nendega suhelda mõistaks? Üks normaalne asi, mida ma ei mõista, on näiteks nutikell. L.-il on ja ta on ka lastele need soetanud, ma tegelt ei tea, mida lapsed neist arvavad, aga L.-i nutikell on viimasel ajal ära koolema hakanud, ei lülita end enam unerežiimi ja siis L. pöörleb õhtuti voodis, kirub kella ja toksib seda näpuga. Ei lase mul magada. Ja ma siis imestasin, et milleks see asi üldse? Ja tema ei saa aru, mismõttes, milleks? Loeb samme ju. Ja ma ei saa saa ikka aru, milleks see oluline on - sa saad ju ilma selletagi aru, kas käid päevas 600, 6000 või 10000 sammu, see on ju tunde küsimus? Aga ta mõõdab igasugu muid asju ka? Aga milleks sul on vaja igasugu asju mõõta? Täiesti arusaamatu ja ebavajalik vidin minu meelest. Aga nii populaarne. Kusjuures L.-i emal on ka see, ta võtab seda tõsiselt ja peab oluliseks, enda ema puhul ma iial sellist asja ette ei kujutaks. Minu ema ja pulsikell - nalja teete või? Et siis ikkagi geenid? 

Lisaks teemasse "ma ei tea, mulle meeldis, aga kõigile soovitada ei julgeks" - teatris käisime Miniga vahepeal. Tartu Uues Teatris vaatamas etendust "HYMN".  Märtsis mängitakse veel kaks korda, äkki viimased. Ma ei ole väga uuema aja teatriga ju kursis ja see Kuningas Ubu kirjeldus mind pigem pelutas, aga näe, HYMN täitsa meeldis. Siin on kõva lärmi (loe: punkmuusika), karjumist, alastust ja kehavedelikke. Suheldakse publikuga ka, aga kättpidi lavale kedagi ei tirita. Ma ei tea, miks kavalehel oli, et etendus on ühes vaatuses, kui tegelt oli kaks, aga no peale vaheaega oli pmst film. Vot see film läks veidi liiga pikaks mu jaoks, inimesed kordasid üsna samu mõtteid ja midagi uut väga ei tulnud. Mini ütles, et talle ka väga meeldis. Nüüd on Uues Teatris uus lavastus "Tuhandenäoline kangelane", kus pead terve etenduse silmad kinni olema ja saad kogeda etendust kõigi muude meeltega. Vot see küll hirmutab. Mini sõber oli juba käinud ja rääkis, et tuleb inimestega kätelda. Selle vist jätame vahele. Aga võib-olla oleks põnev just? "Laskumist orgu" tahaks ka näha, aga ma olen ikka skeptiline nende välietenduste osas. Eriti kui need kestavad 4,5 tundi nagu "Laskumine orgu". Eesti ilm, teadagi. Ma olen kunagi Viinistus vaadanud vihmasajus etendust Väägvere pasunakoorist ja no hiljem telekast oli ikka hoopis meeldivam. Pirtsperse olen, mis teha. 

Maailm on imeline

Hakkasin mõtlema, et mul vist on üks lakmuspaber, mille järgi hinnata, kas keegi on nö "minu inimene" või mitte. Kui sa ütled, et sulle ei meeldi Andrus Kivirähk, siis sa minu moodi inimene olla ilmselt ei saa. Lugesin just "Eesti rahva uusi jutte". Mulle nii meeldib, hästi hea valik ses mõttes, et siin on igasugust Kivirähki - sellist, kes teeb nalja ja sellist, kes on vägagi tõsine ning nende mõlema sünteesi, mis on minu jaoks peamine. Lemmikud - "Vaeslapse käsikivi", oeh, siin ma isegi ei tulnud selle lõpplahenduse peale, haigelt hea ja selline õpetlik, paslik lastele ette lugeda (see oli iroonia siis - kuigi mina loeks täiega seda lastele ette, lihtsalt lapsed ei saaks ilmselt aru, miks ma naeran). Lapsed on lapsed nagu kohutavalt armsas loos "(Naljakas) härjamüümine" - kus lapsed tahavad teada, mis siis härjast sai ja täiskasvanud pööritavad silmi stiilis "laps ei saa veel huumorist aru". "Mullaketraja" oleks kolmas, mille esile tooks - lugu sellest, kuidas kõrgemaid jõude ikka kommunismivankri ette ajada ei saa, omamoodi feministlik looke. 

Ma ei ole nõus ka sellega, et Kivirähk on "rahvakirjanik" - rahvas ei loe raamatuid ju. Nimi on kleepunud külge sellest olenemata. Paljud teavad ainult "Rehepappi" ja "Kakat ja kevadet", ma üldse ei panustaks ühegi kirjaniku üldrahvalikule tuntusele tema loomingu põhjal. Mulle siin hiljuti öeldi, kuidas ma üldse head kirjandust ei lugevat - hea kirjandus olla siis krimkad ja põnevikud. Miks ma neid ei loe? Sest ma ei taha enda pähe seda maailma, kus on vägivald, vihkamine, kadetsemine, vimmapidamine. See on sama nagu keegi imestas,  kuidas tema on küll suutnud terve elu elada ilma kohtutäiturite ja sotsiaaltöötajatega kokku puutumata, aga mõne jaoks on see igapäevane elu osa. "Siis kui mul musi Tartu vanglas istus" nagu mainis mulle haigla toanaaber kohe peale seda, kui oli oma sotsiaaltöötajat kitsev***ks nimetanud. Vot ma ei viitsi sellesse maailma süveneda. Mulle ei meeldi mingid hämarad saladused ja varjamisevärk, sest see ei tundu reaalne - kõik petavad kõiki ja su mees on tegelikult su vanaema. See on minu jaoks rohkem ulme kui ulme. Eraldi kategooria on veel see, kui öeldakse, et ega ma krimkasid nende mõrvade pärast loe, see mind üldse ei huvita, aga need olustikukirjeldused seal, vot need on imelised. 

Vihkamisest muide. Teismeliste hulgas olla uus trend.  Juhuslikult sattusin seda viidatud artiklit lugema samal päeval kui Mikro teatas mulle, kuidas kaks ta sõbrannat määratlevad ennast nüüd kristlastena, et saaks geisid vihata. Ma olin nagu - misasja? Ei, neiud pole ristitud ega käi kirikus, aga tõmbasid endale ingliskeelse piibliäpi ja vastavad nüüd igale küsimusele sealt pähetuubitud ingliskeelse tsitaadiga. Miks? Olla trendikas, TikTokis olla nähtud. Mis sai sellest, et trendikas on juua mulliteed? Mitte keegi ei joo seda enam. Kõrvaltänavas on silt "siin avame kohe uue bobakohviku" juba üle poole aasta nukralt üleval. Ei avata seal enam mingit bobakohvikut. TikTokis ei joo enam keegi seda. Ah, võiks üldse rääkida, kuidas inimesed avavad üha uusi ja uusi pisiärisid, mis kuuga kõrbevad - üks müüb peokaunistusi, teine kleidikesi, kolmas üritab autohelisüsteemide äri püsti panna, neljas ärib kaupu kassiomanikele - ühtedes ja samades ruumides. Kust neil see enesekindlus, kui isegi enamik kaubanduskeskuste pindadest seisab tühjana ja nemad üritavad mingis nurgataguses trassiäärses klaasuberikus oma äri arendada. Lollakad on või? Ahjaa, ettevõtlikud hoopis. 

Mu meelest teeb elu elamisväärseks vaid see, kui seda kõrvalt vaadata ja selle üle muiata. Aga et sellesse sukelduda? Brrrr. 

Muuseas "Eesti rahva uutel juttudel" on imelised illustratsioonid, autoriks Peeter Laurits. Ma leidsin sealt ühe, mille ma endale tisside vahele tätoveeriks, kui ma valu ei kardaks. Nimelt selle:

Kas see pole mitte kõigi nummim elukas, keda te oma ihusilmadega näinud olete? Mu eelmine tätoveeringuidee oli sobivalt Põhja Konn (teadagi miks) - mul oleks täiega matchivad tätokad nüüd. 
 

Ilus Eestimaa

Käisime ilma nautimas. Ma keeldusin autost välja tulemast. Sooje kummikuid oleks vaja, aga mul on ainult ilma voodrita võlts-Guessid, millel kuldsed ketid kanna all ja mis peaks läikima nagu ratsasaapad kui ma neid puhastada viitsiks. Nendega juba Eesti looduse vastu ei saa. 

Kogu maailm nägi välja nagu selles Tartu 24 filmis: 

 Pärast vaatasin, et L. on ühe jube ilusa pildi saanud:

Temal olid kummikud ja ta käis seal saare peal ära kah. Jää kannab veel. Selline õudusfilmi vaib, kuigi tegelikult oli keskpäev. 

 

Viimased võidud

Nii, hakkaski pihta - kõige võikam aeg aastast. Jõudsin kontorisse, saapad täis kivikesi ja märga loppa, püksisääred põlveõndlani pasased. Libe oli kah. Vähemalt külili ei käinud, võit seegi. 

Ootamatuid positiivseid arenguid juhtub vastukaaluks. Kunagi õppis Mini muusikakoolis kitarri. Kaks aastat õppis, aga siis saime järsku kirja, et ta ähvardatakse sealt välja visata, kuna muusikaajalugu vastamata. No põhimõtteliselt see minu korduva unenäo stsenaarium, kus ma saan kirja Tartu Ülikoolist, et teil jäid mingil aastal mingid punktid saamata, teie kõrgharidus tühistatakse. Igatahes Mini kui korralik lapseke sai sellest kirjast korralikud krambid ja keeldus muusikakooli tagasi minemast, sest nii piinlik. Ta oli selle muusikaajaloo lihtsalt ära unustanud või ei saanud aru, et peab seda ainet ka võtma vms. Lisandus veel seegi, et tema kitarriõpetaja läks sellest koolist ära ja Mini uut õpetajat ei tahtnud. Kuna mulle tunduski, et ta käib koolis pigem toreda õpetaja pärast, siis ma ei hakanud teda sundima. Kool jäi pooleli. Aastaid ei võtnud ta kitarri kättegi. Ja nüüd järsku on ta kõik taasavastanud, "Enter Sandman" ja "Nothing Else Matters" harjutamine käib igapäevaselt, sest tal on klassis üks neiu, kes mängib ka kitra ja teine kes taob trumme ja nad plaanivad esinemist. Nii äge! Ma poleks arvanudki, et see oskus tal mööda külgi maha ei jookse. 

Viimase külma aja võiduna käisime meie aga ära Viljandi Mädajärve peal, mis on muul ajal üsna ligipääsmatu paik kui sa just ekstreemne muda/mädasukelduja pole. Tegemist siis Tänassilma jõe esimese seitsme kilomeetriga enne kui temasse peale Vana-Võidut Ärma jõgi voolab, selline vahva tüma soonik Tänassilma oru põhjas. Kuni 18. sajandini, mil Tänassilma jõgi Viljandi juures muutus veelahkme kohal laevatamiseks liiga madalaks, kulges tähtis Pärnu ja Pihkva vaheline kaubatee mööda Pärnu jõge, Raudna jõge, Viljandi järve, Tänassilma jõge, Võrtsjärve, Emajõge ja Peipsi järve. Hiljemgi on korduvalt peetud plaane selle muistse veetee taastamiseks. Ehk et kunagi sõitsid siin laevad, praegu pole kanuugagi midagi teha. Meie lähenesime Viljandi Metsakalmistu poolt, lasime mööda nõlva tagumiku peal alla (no mina lasin) ja asusime kausi keskosa poole teele. Kõikjal oli vaid pilliroog ja hundinuiad, suvisel ajal on siin üle inimese pea džungel, selline sobiv paik krokodillidele. Meie isegi ei tajunud, et jalge all võiks põhjatu muda olla. Ühe koha peal jää kumises küll kahtlaselt, aga sealt ma astusin kiiresti üle. Vaated olid ägedad.

Keset järve

Ma arvan, et pole iial sellises looduskeskkonnas viibinud. Huvitav kogemus igatahes. Vat sinna nüüd enam ei saa kuiva jalaga, tuleb järgmist külma talve oodata. 
 

Järelehüüe ühele supile

Täna räägin teile sellest, miks ei maksa kunagi midagi täiuslikult teha. Küll te veel kahetsete seda. 

Lugu sai alguse septembris, kui meil oli vaja Geojahil punktide kogumiseks püüda ja fileerida vähemalt 40 cm pikkune kala. Püüdmisega me vaeva ei hakanud nägema, sest pooled punktid sai ka ainult fileerimise eest ja kuna L. oli Youtubest näinud, kuidas kõvad mehed seda mängleva kergusega tegid, siis ostsime ühe kena lõhe või forelli ning L. asus fileerima. Noh, paarisekundilise video asemel sain ma nii viieminutise, mida on päris valus vaadata, justkui loomapiinamine oleks. L. väidetavalt teritatud noaga seda vaest lõhelist rappimas. Tehtud see asi siiski sai. Tavaliselt me ostame poest peata kala, aga seekord andis pea pikkust juurde ja kuna see kala oli paganama kallis, siis ei tahtnud head pead raisku lasta (pun intended) ning L. otsustas, et keedab sellest puljongi, teeme kunagi suppi näiteks. 

Puljong läks sügavkülma ja ununes. Eks seal oli teisi totsikuid veel ja ükspäev tegime nuusutamise teel kindlaks, et pagan, kaks karpi lausa seda kalapuljongi külmikus, paar kartulit jäi ka mingist toidust üle - teeme selle supi siis ära. Retseptiks võtsin selle.  Aedviljapuljongi asemel oli mul kalapuljong ja lisaks panin värviks ühe porgandi ka sisse. Lõhefileed sai 400 grammi asemel umbes 250, sest jube, mis see maksab. Lisaks müüakse seda fileed nahaga ju ja kuidas ma selle maha saan? L. tuli appi ja kuigi see nii õudne välja ei näinud kui see septembrikuine kalarappimine, siis piisavalt oskusinõudev ikka ja mina oleksin oma kärsituses ilmselt selle kala enne vastu seina virutanud, kui see nahk talt maha kooritud sai. Kala tükkideks lõikumine tundus ka üsna iuuu, seda tegi kah L. Mina suutsin veel jäätunud puljongi sisaldava Tupperware topsi õlisesse potti pillata, kust ma seda hirmsa vandumise saatel välja püüdsin koukida - kõik oli libe, kõrvetav ja ebaprofessionaalne. Mingi odava Lidli valge poolmagusa valasin ka sisse. (Ülejäänu jõin õhtul ära, hommikuks oli jube peavalu nagu garanteeritult.) Potist tõusis nii meeldivat lõhna, et mul tekkisid isegi teatavad ootused selle toidu osas. Lõpuks kui vahukoor ja till ka lisandusid, nägi see supp päriselt söödava toidu moodi välja kah. Ja see lõhn!

Üllatus-üllatus - see supp oli parim lõhesupp, mida ma oma elus saanud olen, isegi võrreldes igasugu restoranide omadega. Häda oli selles, et terve potitäis söödi ühe korraga ära. Imet jätkus heal juhul kümneks minutiks. Ja kui palju vaeva tuli näha! Ma saan aru, et normaalsetel kokkajatel lendaks siinkohal kohv ninast välja, kui nad seda lugedes kohvi jooksid, aga no mina olengi see, kes poti kõrval keevaid kartuleid valvab ja muud sellist mõistlikku teeb. See supp oli tõeline šedööver. L. käskis pilti teha ja emale saata, et näidata - ükskord oled sinagi millegagi hakkama saanud, aga ma usun, et ema võtaks seda nina alla hõõrumisena - ma ei usu, et ta iial oleks kalasuppi keetnud oma elus. Tõtt öelda ei uskunud ma seda endast ka. Ja see õnnestus! Kas ma juba mainisin, et see õnnestus oivaliselt! 

See on ju täielik tragöödia, sest millal ma veel elus satun olukorda, kus olen kohustatud kalapeaga midagi ette võtma? Millal ma veel soostun ostma ülemõistuse kalleid koostisosi,  et need viie minutiga konsümeerida? Küllap söön ma ka tulevikus poolfabrikaate friikatega ja odavaid makarone,  sest traditsioonid - nii on alati tehtud ja rajalt kõrvale astuda on kohatu. Las jääda sellest supist kaunis mälestus. See postitus oli nekroloog.   

Ei, ma ei ole vaeva näinud

Kunagi ajas keegi meesterahvas mu sõbrannale ligi lausega: "Oo, mis kena neiu - mida te teete, et nii heas vormis olete?" Sõbranna vastas, et joon ja suitsetan. Mulle see vastus nii meeldis, aga hiljem selgus, et sõbranna vastas nõnda kõigest seepärast, et too meesisend talle vastumeelne oli, sest nüüd käib ta regulaarselt trennis. 

Kooliajal oli mu suurim hirm ja jälestus see, kui keegi arvas, et mu head hinded tulevad suurest õppimisest.  

Hiljuti oli veel selline juhus, kus üks meist nii kümme aastat noorem naisterahvas saabus seltskonda otse kosmeetiku juurest ja kui siis selgus, et meie, vanamutid, ei käigi regulaarselt kosmeetikus, imestas ta, et kuidas te siis nii normaalsed välja näete? No ja nüüd ütlevad inimesed, et tegelikult on keemiliselt ja kirurgiliselt kohendatud inimesi meie ümber ikka palju rohkem kui ainult need silmnähtavalt võltsid tegelased. Kurat. See tekitab ju võimaluse, et jälle vaadatakse heade geenidega inimesi kui vaeva näinud inimesi? Sest vaeva nägemine on see, millest ma elus kategooriliselt keeldun. Jah, muidugi võib ju mulle öelda, et no kuule, sinusuguse morda puhul küll keegi ei kahtlusta, et sa ennast korrigeerinud oled, aga mulle pole antud oskust sellist asja uskuda :) 

Mõtlesin ka sellele paabulinnusabale - "ma saan seda endale lubada". Pakun, et päris paljudel, kes ennast nähtavalt tuunivad - hiiglaslikud huuled, tagumikud jms, on see strateegia. Ehk ei olegi ilus, aga see on märk, et mul on piisavalt ressurssi, et ennast sedasi "kaunistada". Minu "ma saan seda lubada" on hoopis vastupidine - vaadake, mul on piisavalt head geenid ja ma saan endale lubada vaeva mitte nägemist. Kas see oleks loogiline? Kas see paabulinnusaba üldse kehtib mitte fertiilses eas olevate isendite puhul? Äkki kooseluliste loomade puhul ikka kehtib, sest ka vanaduspõlve on etem kahekesi veeta? Räsitud välimusega isend visatakse suurema tõenäosusega karjast välja? 

Ahjaa, ja kas see, välimuse tuunimine implantaatide abil, on esimene samm inimtehiste tekkeni, millest ulmekad jutustavad ja varsti meil ongi kaks rassi - rikkad ja lisamoodulitega ning vaesed pärisinimesed? Kui heade geenidega inimesel on praegu veel võimalik "ära petta" ja esineda tehislikult tuunitud rikka ja ilusana, siis tulevikus muutuvadki mutatsioonid üha enam silmapaistvateks, et pettus võimalik ei oleks?  

***********************************************************************************

Teine enesetuunimisega seotud teema minu jaoks on valu. Kui see ei eeldaks valu, kas ma teeks? Ma ei tea, sest ma välistan asjad, mis võivad teha valu. Ma olen selline tupsununnuke. Näiteks välistan tätoveerimise ja augustamise. Mitte mingitel muudel põhjustel kui et ma ei kannata välja. Püsimeik mul ju on ja see oli piisav piin. Ma ei eeldanud, et nii vastik võiks olla. Kõrvaaugud said ka ettevaatamatusest tehtud, ei teadnud, et nii jube. Oli jube jah. Vabatahtlikult endale valu teha lasen ainult siis, kui ilma selleta oleks kannatus veel suurem. Näiteks tarkusehambad lasin välja tõmmata kui need valu tegema hakkasid. 

***********************************************************************************

Kolmas teema on äkilise muutusega harjumine. Vananed sa järk-järgult, aga muu sekkumine toimub ju üleöö. Ma mäletan, kui meil koolis üks õpetaja lasi hambad korda teha - no ei olnud enam see inimene. Paljude tuntud inimeste väiksemad näomuudatused on kummalised vaadata. Kui enda nägu oleks, ma kardan, oleks palju hullem. Ju siis paljude jaoks see probleemiks pole, nad tahavadki muutust. No näiteks Courtney Love on oma ninaoppidega nii kuus-seitse erinevat inimest olnud. Aga ta on ka öelnud, kui õnnelik ta oli, kui enam oma isa lõusta peeglist vastu vaatamas ei näinud. Mul sellist probleemi pole. Häda on ju selles, et sa ei tea, kuidas miski mõjub. Püsimeik joonistati enne näkku, sai katsetada, aga eemalda kuskilt mingi korts, kaldun arvama, et täpselt varasemat olukorda sa tagasi ei saa ja inimese näos loeb iga millimeeter, muidu ei oleks ju võimalik, et sama skeemiga on võimalik tekitada miljardeid erinevaid nägusid. 

End ilusana hoida

Viimasel ajal on FB mulle ette söötnud mingeid nupukesi saadetest, kus Anu Saagimit näidatakse. Eile nägin ka ühte ja see oli mingi lühike lõiguke, võimalik, et kontekstist välja rebitud täiesti, aga seal siis Saagim rääkis saatejuhile (kellest ma muuseas absoluutselt ei mäleta, kes too võis olla - kas tõesti Saagimi kõrval kõik teised kahvatuvad - vabalt võib olla nii), kuidas tema aru ei saa, miks naised hakkavad oma välimusele tähelepanu pöörama alles siis, kui mees kavatseb nad maha jätta - ikka enne peaks, ammu enne! No ja see pole üldse mingi erandlik seisukoht ju. Kusjuures Saagim tõi näiteks selle, kuidas tema juba 18-aastasena regulaarselt kosmeetikus käis. Mina pakun, et see nüüd küll mingit rolli ei mängi, Anul on lihtsalt head geenid ja energiline iseloom - selline inimene püsibki kaua nooruslik. 

Mina mõtlesin lihtsalt seda, et kui selguks, et mu elukaaslane sallib mind enda kõrval ainult tänu välimusele, siis ma oleks pigem õnnelik kui ta jalga laseb. Kas see poleks mitte rõvedalt alandav, kui keegi suhtleb sinuga ainult seetõttu, et sa näed pandav välja? Sellised suhted on mind kogu elu hämmastanud ja hirmutanud. Hirmutanud ses suhtes, et kui ma kunagi nooremana pea blondiks värvisin, siis tõesti hakkasid mulle ligi tikkuma igasugu ilgused, kes varem mind märganudki polnud ja soigusid nüüd: "milline kaunitar te olete!" Et jah, päriselt saabki nii pealiskaudne olla. Ja mõtle, kui sellisesse lõksu satud, sest ega nad on kavalad varjama. Hiljuti rääkisin just ühe meesterahvaga, kes aastaid pingelises suhtes ühe naisterahvaga ja kui ma küsisin, et mis selles naises siis nii erilist on, vastas ta ainult, et too on ju ilus. Noh, kellele siis ilusad asjad ei meeldiks, aga pool elu kannatada ikka ei tahaks selle nimel, et keegi kena vaadata on. Aga noh, ilu ongi vist üks asi, mida ma ei mõista.

Ilu nimel pingutamist ka mitte, sest enamasti seostub see tänapäevase tehnika juures enda peletiseks moondamisega. Algab see alati tasapisi maitsekate täitesüstidega ja lõpeb tundmatuseni moondunud näoga. Või ei pane teised seda tähele? Kuidas suudab meesterahvas taluda, et ta ilus naine tema kõrval paari aastaga paistes näoga pandaks moondub? Päris mitut endavanust endist kaunitari tean, kellele tahaks kurjalt käratada, et mida kuradit sa endaga teinud oled? Kas kõik näevad, aga keegi ei ütle või on asi pigem nagu anoreksia puhul, et inimesel tekib endast väärastunud ettekujutus ning pole vahet, mida teised ütlevad ja peegel näitab? 

Üks asi, mida seoses iluga kogenud olen, on see, et ilu on harjumus. Ma olin vanasti see, kes toidupoodi minekuks näo pähe tegi, sest muidu oli alasti tunne ja põhjendasin seda sellega, et kui on võimalik olla enda parem versioon, siis milleks leppida vähemaga. Ja see on küll kardinaalselt muutunud. Miks? Üks osa on füsioloogial - mingi aeg hakkasin märkama, et laud on nii palju vajunud, et lainerijoon määrib lau ülemise osa koledalt ära. Siis märkasin, et iga kord kui ripsmeid värvin, kukub neid karjakaupa maha ja siis aja neid näpuga mööda värvitud silmi taga - väga tüütu. Seejärel sain aru, et meigikreemid mitte ei varja, vaid toovad kortse esile - milleks neid üldse panna. Ehk siis meik ei tee mind enam kuidagi ilusamaks. Ja ei mingit "appi - ma alasti!"-tunnet. See käis ikka väga kähku. Nüüd, kui vahel ripsmeid värvin mingi peenema ürituse jaoks, siis kipun silmi hõõruma, pole harjunud, et meik võiks laiali minna. Varem ma ilmselt iialgi silmi ei hõõrunud. Kuidagi õnnelikult läks see faas, et ei tekkinud tunnet - appi, meik ei tee mind enam ilusaks - aeg noa alla minna. Miks, ma ei tea. Või noh, ma ju näen, et mitte kedagi see pikemas perspektiivis kaunimaks teinud ei ole. No ei ole ju?! 

Jõgi, järv, soo ja peaaegu meri

Reedel hoidsime kõik hinge kinni, et kas tuleb tuisk ja torm nagu lubatakse või mitte. Tartus midagi erilist ei tulnud ja lootsime, et ka lõuna pool, kuhu oli plaanis suunduda, ei ole teed väga kinni tuisanud, sest meil on endiselt madalapõhjaline (mille liising sai nüüd tasutud ja peab vist ikka tõesti mingi kõrgema tranduleti soetama). Laupäeva hommikul oli mõnus selge ja päikseline ilm - hurraa!

Esimene peatus oli Õhne jõe ääres. Kraavid olid siin kenasti täis tuisanud, aga kuhugi tee äärde suutsime end sisse pakkida ja tormasime otse üle põlla ja läbi võsa jõe poole. Kui seda sumpamist muidugi tormamiseks nimetada saab. Kusjuures L. naeris selja tagant, et kuidas see võimalik - ma vaatan, sa lähed ilusti üle lume ja mina vajun iga sammuga reieni sisse - milline ebaõiglus! Karjusin, et söö vähem ja rammisin edasi. Võsas leidsime mitmeid jäljeradu ja valisime kumbki erineva. Minu oma viis kõigepealt ühe kraavini, kus inimjäljed mõistatuslikult kadusid ja ainult ühed koera- või hundijäljed mööda jääd edasi läksid. Eeldasin, et eks see loom ole ikka ju 60 kilo täis, onju, palun ole, sõrmed risti. (Ära sina niimoodi jääl käitu!) Ühes kohas oli auk kah ja vesi vulises, aga ma hingasin sügavalt sisse ja marssisin edasi. Lõpuks jõudsin jõele - ja no loogika, jõele astuda ei julge, kuigi kraav on ikka palju ebakindlam koht kui jõgi. Õnneks oli L. oma teed pidi varem jõele jõudnud ja käratas, et ära tõmble, keegi on siin autoga mööda jõge sõitnud. No ja oligi. Uskumatu. 

Mina ja autojäljed jõel

Jõgi vallutatud, läksime järgmisena järvele. Veisjärvele. Veisjärvel on nimelt üks ujuv saar, kus oli vaja ära käia, sest praegu see saar ei uju mitte ja saab sinna kuiva jalga. Sealt samast õõtsikust saab just külastatud Õhne jõgi alguse. Järv ise suvisel ajal väga kutsuv pole - Veisjärv on keskmise sügavusega vaid 1,3 m ja veekogu põhjas lasub kuni 4,5 m paksune mudakiht. Järvele minnes hakkas ühel hetkel selja tagant tugev tuul puhuma, ikka nii, et läbi riiete ja kinnaste. Tuisk oli järve vastikute vaaludega katnud ja kuigi algul üritasime sõprade eelmise nädala suusajäljes püsida, siis enamjaolt oli see lumekuhilatega kaetud. Tüütu oli. Veel hirmsam oli mõelda, et pärast tuleb vastutuules tagasi sumbata. 

Reipal sammul saarele (pilt on petlik)

Saare leidsime üles ja pöörasime siis otsa tagasi. Oehh. Tunne oli nagu Amundsenil, tuul vihises kõrvus ja kujutasin juba ette, kuidas ma järvejääle püstitatud telgis külmunud näppudega päevikusse kirjutan: "Läbisime päevas vaid 600 meetrit. Lõputu pagi." Kusjuures hiljem L.-ga rääkides ta imestas, kas ma tõesti kujutan selliseid asju ette ja ma imestasin, et kuidas tema siis end füüsiliselt keerukatel retkedel ergutab? Ikka ju nii, et kujutad end mõne ajaloolise isiku nahka, ise teades, et ega sul ilmselt nii kehvasti ei ole kui neil vaestel kõnnumaa pioneeridel. Täiega aitab. Tagatipuks õnnestus mul veel ühes lõhes varvas ka märjaks saada, sest ma ei aimanud, et niivõrd jäätunud järvel võib jäälõhe ääres olla lumesupp, mitte niisama läikiv vesi, mis ammu külmunud. Kuidagi saime kuivale maale, jälgides samal ajal rahvast, kes alles järvel või sinna teel oli, ei kadestanud neid, aga lõpuks jäid kõik ellu (ja keegi ei kaevelnud nii nagu mina). 

Pea küll huugas sellest tuulest, aga ma tahtsin hirmsasti ikka sohu ka jõuda. Kodus oli L. just soo kõige tuulisemaks paigaks pakkunud, aga tegelikult oli vastupidi. Rubina soos ootas meid ees täiuslik rahu ja vaikus. Algul liikusime edasi mööda külmunud räätsajälge, mis oli väga mugav, seejärel, et lauka juurde jõuda, sumpasime otse läbi lume. Kuskil põlvini ulatus, ei olnud kõige hullem. 

Räätsajäljes

Laugast me natuke pelgasime, tegime auringi selle ümber, kuni taipasime, et peame ikkagi selle keskele saama. Tegelikult oli kõik muidugi täielikult jääs ja lauka peal oli mugavamgi astuda kui sügavas lumes. Nii tore koht, kuhu muul ajal on ligipääs pehmelt öeldes keeruline. Ja päike paistis!
 

Keset laukasaarekest

Siis lõpuks oli ka aeg õhtuse ööbimiskoha poole suunduda. Enne tegime veel Tõrvas pitsapausi (Malmizza, soovitan soojalt, ülihead pitsad!), mis oleks peaaegu tegemata jäänud, sest me polnud arvestanud, et sõbrapäev ja oleks pidanud siin inimtühjas kolkakülas laua bronnima. Õnneks oli meil vaid kiire kõhutäis plaanis, mitte paar tundi käesilitamist küünlavalgel ja jõudsime oma kõhud enne bronnijate saabumist täis süüa. Õhtul oli tore pidu, aga ööbimise koha pealt mainin naljakat seika, et korraldaja oli rahva tubadesse ära jaotanud sellise süsteemi järgi, et mina sattusin koos kolme mehega ühte tuppa, ilmselt selle järgi, et me kõik ühest linnast. Mis meenutas mulle omakorda kunagist kooliarsti tähelepanekut, et "mis neist kardinatest läbivaatuse ajaks ette tõmmata, kõik ju oma kooli poisid!". Mille peale ma tegin mõru nalja, et no jah, lähen paljalt läbi linna ka või, sest "kõik ju oma linna mehed?". Seekord saigi siis "oma linna meestega" tuba jagatud. Mitte et mul üldse probleemi oleks, lihtsalt üllatav oli näha, et kellelgi teisel veel ei olnud. Hästi suur tuba oli, me olime L.-ga üldse mingi korstnajala taga, teisi voodeid sealt ei paistnudki. Algul oli nimelt L. häiritud, et äkki on nii pisike tuba nagu laevakajut ja tuleb teistega moon landingut teha. Ja ma ei olnud kuulnudki seda terminit, mille peale L. naeris enam-vähem tilga püksi ja mina pärast ka, kui teada sain, mida see tähendab*. 

Hommikul sõime kõhud täis ja otsustasime Lämmijärve peal kah ära käia, sest seal ootab ju külastajaid Salosaar. Praegu loen ja saan teada, et tegemist on Edgar Savisaare perekonnale kuuluva saarega. Vot siis. Me kunagi suvel käisime juba siin Beresje sadamas kiibitsemas, aga siis oli laine liiga suur, saar liiga kaugel (selgus, et olime tookord vale saart ehk siis pigem üht poolsaare moodi saart silmas pidanud) ja ei hakanud SUP-i täis pumpamagi. Seekord oli tuuletu, päikseline ilm, tuisuvaalusid vähem kui Veisjärvel ja ka parkla polnud läti kalameestest umbes. Ainuke mure oli see, et meiega oli kaasas meesterahvas, kes mõni aeg tagasi alles NATO peakorteris ametis oli. Äkki tehakse Eston Kohvrit? Panime end piirivalve äpis kirja (tuleb panna!) ja lootsime parimat. Õnneks nii ka läks.

Esiplaanil Salosaar, tagaplaanil Mordor

Saarel käidud nigu niuhti. Kormoranide pesi oli tõepoolest väga palju ja ega ilmselt taas on talv see aastaaeg, mil siin saarel kõige puhtam ja mugavam tunne. 

Igati lahe sõbrapäevanädalavahetus oli meil. Ja kõige kummalisem, et mu jalalihased ei anna sellest sumpamisest absoluutselt tunda. 
 

*Kui keegi veel ei tea siis -  Moon landing is when two people's butts bump as they bend over.

Ja päike paistab

Fotoblogidest jälgin ma ainult Remo Savisaare oma, kust ühel hommikul leidsin pildi, mis meenutas mulle kohe üht mu enda tehtut ja kuigi asukohta mainitud ei ole, olen ma oma 99% kindel, et tegemist on sama kohaga. Remo foto "Hommik allikal" on siin. Minu pilt on tehtud vaatega rohkem vasakule ja sai selline:

 

 

Minu oma on otse loomulikult amatöörlik ja suvalise Samsungi teloga automaatrežiimil tehtud, kuid muuseas on tegemist üldse ainsa pildiga, mis ma seal tegin ja kuigi L. tegi mõned veel nagu näiteks selle:

 Siis mulle meeldib see minu tehtu kõige rohkem. Tundub ju imeline talve võlumaa olevat?

No vot, aga seda me absoluutselt eest leida ei lootnud. Tegemist on nimelt kohaga nimega Prandi, asub see Tallinn-Tartu trassilt veidi ära pöörates Järvamaal Mäeküla lähistel ning on olnud juba ammu meie pere naljade aluseks ehk siis: "Höhöhöö, läheks äkki täna Prandi matkarajale kah?" Nimelt on see matkarada või siis pigem "matkarada" eelmiste käijate poolt ära mainitud kui "kõige hullem mülgas üldse". Matkarajast võib vaid üksikuid jäänuseid kohata, me nägime ka ühte puu najale pandud silti, mis ilmselt kunagi oli infotahvel olnud, kuid mingit laudteed ega silda, mida inimesed eluohtlikuks pidasid, me isegi ei märganud enam. Aga meie kasuks mängis hooaeg ehk siis lootsime, et külm on kõik mülkliku kaanetanud. Kohale jõudes oli muidugi  üllatus suur, kui eest täiesti lahtise ja aurava veekogu leidsime. See allikajärv ilmselt ei kaanetugi kunagi. Auramist muidugi pildile ei püüdnud ega luiki järvel, tavaline värk. Igatahes oli meil vaja teisele poole järve saada. Kaldad olid jääs, aga mitte kuigi kindlalt ja mingil hetkel jõudsime kraavini, kust keegi just hiljuti läbi oli vajunud. Ma ei tahtnud enam edasi minna, aga L. viskus kõhuli ja roomas üle kraavi ning jätkas oma teed metsaalusesse, mis eelduste kohaselt ka enamuse aastast vee all oli. Pärast ta ütles, et jah, oli märgi kohti, aga pokudel hüpates sai siiski kuiva jalaga. Näide metsaalusest, kus koprad on aktiivselt tegutsenud:

Ma näen sel pildil küll enda maitse jaoks liiga palju lahtist vett, seega ei kahetse, et ei läinud. Seisin selle aja järve ääres ja nautisin vaikust. Seltsi pakkus vaid üks loodusfotograaf (ei olnud Remo Savisaar, ju siis ongi popp koht fotojahtijatel), keda ma hoiatasin, et edasi minnes on oht läbi vajuda, mille peale ta vastas, et ta juba teab, kolleeg hommikul just vajus. Ehk siis selline salakaval paik ka talvel. 

Mis ma tahtsin öelda. Mulle meeldivad neli aastaaega. Suvel ei oleks ma siin ilmselt mitte midagi vaatamisväärset näinud - suvaline veesilm ja võsa. Ilm oli ka imeline. Ma saan aru, et need, kel suured küttearved, soojapidamatu kodu või puuküte, seda ei naudi, aga ma privileegipime küll ei saa aru, miks peaks kevadet ootama. Päike ju paistab. Ja kui päike paistab, siis minu jaoks ongi kevad-suvi käes. Ja suvi ilma päikseta on seevastu hilissügis. Peamine, et päike paistab. 
 

Oot, see on mingi päris asi või?

Sõitsime ükspäev pimedas koos L.-ga autos ja üle tee läks kamp teismelisi kutte, kellest siis üks oli selline teistest väiksem. L. naeris algul, et näe, peksupoiss kah kaasa võetud (ma tõesti ei tea, miks ta huumor mõnikord nii debiilne on), aga laternate valgusvihus selgus, et see teistest väiksem oli hoopis tüdruk. Peale seda ütles L. täiesti tõsiselt, et ta on alati mõelnud, kuidas tüdrukud ometi üldse ei karda. Ma jäin kohe tükiks ajaks vait, sest ma ei uskunud oma kõrvu. Ma olen nimelt arvanud, et see naiste hirm meeste ees on naistepoolne termin, et mehed isegi ei tea seesuguse hirmu olemasolust. Isegi mina ei teadnud varem, et selline asi eksisteerib paljudel naistel ja tüdrukutel, olen seda elu jooksul õppinud, et teatud kurbade kogemuste tõttu osadel nii on. Aga eelkõige leian ikkagi, et see on kogemustel põhinev hirm, mitte mingi asi iseeneses, sest mul ju ometi seda ei ole. Ütlesingi siis L.-le, et mida-mida, ma kooserdasin ju varem kogu aeg sinu ja su sõpradega niimoodi ringi, et ühtki teist naist ei olnud, mida ma kartma oleks pidanud? Ta siis vastas, et no meie muidugi, meie oleme teine asi, normaalsed inimesed. Ma ei hakanud edasi torkima, et kas ta on siis lähemalt tundnud ka seltskondi, kus vastassoost inimesel turvaline ei oleks? Ma eeldaks, et mitte, sest see tundub nii äärmuslik. Lisaks L.-i seltskonnale olen ma nooremana ikka päris paljudes meestest koosnevates seltskondades ringi liikunud ja pole kunagi end ohustatuna tundnud. Jaah, ükskord ühes seltskonnas, kust ei puudunud kriminaalse maailmaga kokku puutunud tegelased, tehti küll mingit piiripealset nalja, aga ma eeldasin, et see oli lihtsalt labane nali labase inimese poolt, mitte üldine norm ja tavaline praktika ning et naljast oleks võinud asi tegudeks eskaleeruda. Kas ma olin eriti naiivne või? Ja ma saaks aru, kui sellist arvamust "kuidas tüdrukud ei karda?" avaldavadki need, kes vastassool eelkõige ühte funktsiooni näevad. Mulle ei tulnud pähegi, et inimene nagu L. võiks sellise asja peale tulla, sest miks ta peaks? Mis vahet on sool kui me kõik oleme normaalsed inimesed? Et see vägistamishirm ongi päriselt evolutsiooniliselt kontides? Et see mu ema hirm, et seelik liiga lühike ei oleks ja dekoltee liiga suur, tuligi konkreetsest hirmust minu pärast? Käsi südamel, ma ise seda ei tundnud, sest ma mõtlesin - annan molli igaühele, kes käperdama kipub! Ma saan kõigist jagu! Ma ei karda keda kuraditki! Surematu ja võitmatu teismeline nagu me vist enamasti kõik olime - maailm valla meie ees, mitte midagi halba ei saa juhtuda. Aga jah, ma ei kartnud. Äkki L. on ka lihtsalt vana? Vaevleb vanainimesehirmude käes?

Saatsin lapsed põrgusse

Kui eelmine kord sai räägitud väljaskäimisest, ja peamiselt just noorte vaatevinklist, siis tegelikult on üks grupp noori, kellele kõik võimalused ei laiene ehk siis need päris alaealised, kes isegi vingerdades kuhugi klubisse sisse ei saa. Kuhu nemad lähevad, kui plaanis on 13. sünnipäev, batuudikas on tittedele ja oma koju seda karjuvat kampa kah ei taha? Heaks alternatiiviks on põgenemistuba, kus lisaks niisama (telefonides) passimisele saab end ja oma ajurakke ka natuke liigutada.

Ma ausalt öeldes ei teagi, palju neist alustanud põgenemistubadest veel tegutseb, aga Mikro teadis, et Escaper on kõige parem ja kuna ma olen ka ise seal käinud ja rahule jäänud, siis valisime selle. Mängudest sai valitud "Põrguväravad" ja "Ükskord Tokyos", selle järgi, milles varem käidud ei oldud ja ka raskusastme järgi. Väga hea, et need koos hirmufaktoriga mängude juures ära toodud on. Ma muidugi ei pannud tähele, et "Põrguväravad" hirmufaktoriga 4/5 on, aga traumat vist keegi ikka ei saanud :) Vist oma viga, et nime järgi tunduvad igasugu nukutoad ja hullude keldrid hirmsamad kui mingi põrgu, kus kuradikesed ringi kalpsavad. 

Kuna mõlemad minu lapsed käisid just "Põrguväravates", siis teise toa kohta ma paraku informatsiooni ei saanud. Käskisin karmilt mõlemil kogemused üles tähendada ja sain omalegi üllatuseks täitsa head vastused.

Toa legend: On aasta 1552. Sind ja sinu seltsilisi süüdistatakse ateismi levitamises. Kohaliku katoliku kiriku kõrgemad pead lasevad teid kinni nabida ning pokri pista. Läbi kambri seinte kuulete, et 60 minuti pärast toimub teie avalik hukkamine ning te otsustate veel teha viimased jõupingutused, et sellest kõigest elusana välja tulla. Järgneva 60 minuti jooksul avastate, et kirik varjab süngeid ja võikaid saladusi, mida kaitstakse oma elu hinnaga. Kas suudate enne timuka jõudmist tuua need saladused päevavalgele ja valesüüdistused ümber lükata? 

 

Ruumide paigutus oli hästi läbimõeldud ja nende vahel liikumine põnevaks tehtud - ei olnud mingit niisama luku avamist ja ukse lahti tegemist. Dekoratsioonid andsid samuti edasi konkreetset lugu, mitte ei olnud lihtsalt teemakohane mudru kohale tassitud. Palju oli ka pisiasjadele tähelepanu pööratud - võtmed, lühtrid, aknavitraažid ning ülesanded olid temaatilised, mitte suvalised mõistatused, mida vangikongis ajaveetmiseks lahendada. Kui ikka katoliku kirik, siis ka korralik piinapink ja mitte ainult mööbliesemena nurgas. Ja kui kirst, siis kasutamiseks, mitte niisama memento mori. Taustaks kõlas Gregooriuse koraal ja kirikukellade kumin. Ehk siis realistlikkuse saavutamisega oli pingutatud. 

Algas kõik pimeda keskajaga pimedas kaarikus, taustaks paganakeelsed rahvalaulud, seejärel süüdimismõistmiseelne rutiinne piinamine, peale piinamist kombekohane piht ning alles seejärel said teada, kas ees ootavad põrguväravad, taevariik või suudate kirikukogu haardest põgeneda ja munkade võikad saladused paljastada. 

Hirmus ei olevat olnud, aga no teismelised ju ongi surmapõlglikud - ehk sobiks see konkreetne ruum rohkem just vanemaealistele? :) 

Kui ma eelmine kord ise põgenemistoast vaevu välja sain, siis tekkis tegelikult see küsimus küll, et kuidas lapsed neis üldse toime tulevad, aga nii palju kui ma peotoast kuulsin, siis päris kogu aeg nad mängujuhi walkie-talkie küljes küll ei rippunud, et vihjeid saada. Samas on ju hea seegi, et juletakse abi küsida. 

Igatahes lapsed jäid rahule ja endalgi tekkis huvi taas mõnda põgenemistuba külastada.

 

Läheks kuhugi välja?

Suur uudis tuli, et Hollykas pannakse kinni. Noored ei joovat. Noored ei pidutsevat. Hirmus.

Mäletan, kui käisin mõned aastad tagasi Norras ja seal oli õhtul baaris külastajate keskmine vanus üle kolmekümne. Norra sõbranna selgitas, et noored ei saa endale väljas käimist ju lubada. Siis olid seal kokteilid hinnaga 10 eurot ja õlu 6. Meil on praegu sama või natuke rohkem.

Ma ise käisin noorena iga päev baaris. Kõik käisid, istusid seal klaas ees ja ootasid, millal mõni tuttav tuleb, sest alati tuli. Praeguseks on see seltskond keskealised ja enam ei käi keegi niimoodi baaris, sest see oleks arulage raha põletamine. Poest saab terve pudeli kanget alkoholi ühe kokteili hinnaga. Kolm õlut ühe hinnaga. Minu meelest varem see suhe selline ei olnud. Oli natuke kallim, aga mitte üle poole. Laps sai endale ikka õlut lubada kooli söögiraha eest ja lausa mitut. Suitsupaki jaoks jäi ka üle. 

Klubiomanikud räägivad, kuidas rahvas tuleb ainult esineja ajaks ja pärast seda läheb kohe minema. Kas see näitab, et noored ei taha pidutseda? Ei, see näitab, et niisama aja veetmiseks on mõistlikumaid valikuid kui baaris raha põletamine. Vahepeal ju lükati esineja alustamist pikalt südaööst hilisemaks, et rahvas ikka baari käivet tõstaks, see vist pigem vihastas rahva välja. 

Mäletan ka seda, kuidas mõned aastad tagasi rootslased imestasid, et poes on meil asjad üsna sama hinnaga, aga vot väljas süüa-juua on neil oluliselt kallim. Norras olevat samuti, et tavainimene sööb väljas kui on mingi tähtpäev, mitte niisama. Hästi nukker trend, millega meil paraku kaasa on mindud. Kuigi hiljuti avastasin, et Tartu üks Michelini-restorane, Joyce, reklaamis ka üsna inimliku hinnaga lõunavalikuid, mida varem seal ei olnud. Ju siis ikka ainult tähtpäevade tähistamise pealt ära ei ela. 

Hinnad on muidu üldse imelikud. Tallinna vanalinnas sai lõunaprae oluliselt odavamalt (4,50) kui ma Tartus üheski kohas näinud olen. Üks jube putka Tartu kesklinnas pakub lõunavalikus soodukaga burks+friikad 9,99?!  

Ehk siis ma pakun, et juuakse-pidutsetakse küll, aga pigem kodudes, välja tullakse vaid paari joogi jaoks, mitte ei istuta pool päeva kõrtsis. Mis on ehk karskuse propageerijatele suur näiline võit, aga tegelikult pigem mitte - läbu on korteripidudel kindlasti rohkem ja väheneb oskus kultuurselt avalikus kohas alkoholi tarbida. 

Ma pole oma elus nii vähe väljas käinud kui viimastel aastatel (ja see ei ole "ma olen vana, ei viitsi enam"). Mul pole elu sees nii palju alkoholi kodus olnud kui viimastel aastatel. Enam ei lähe kontserdile, et vaadata, äkki on mõni bänd äge, lähed siis kui tead, et tahad konkreetselt mingit esinejat vaadata. 

 

Vastikud inimesed

Katerina küsis täna hommikul, ma loodan, et retooriliselt (sest selge see, et keegi meist pole hingesittumist kuidagi ära teeninud), millega ta on ära teeninud kõik need halvustavad kommentaarid TikTokis. Ma TikTokis pole kunagi käinud, Tinderis samuti mitte ning FB ja Insta on mul samuti privaatsed, seega seal mulle halvasti öelda ei saa (või noh, ikka saab, aga tuttavate hulgas miskipärast nii "julgeid" ei ole), aga ma mäletan sarnast hämmingut Rate.ee aegadest. Ma tõesti ei saanud aru, mis sunnib inimesi, kes mind iial näinud ei ole (no nii ma eeldasin), mulle madaldavaid kommentaare jätma. Ok, mõnikord kui konkreetselt mõttetut jura aeti, sain aru, et tegemist on igavlevate alaealistega, aga eriti kummalised olid mingid patroneerivad targutused meesterahvastelt stiilis: "Muidu kena naine, aga riides küll ei oska käia" või "Ei peaks endast nii odavaid pilte tegema". Keda sa siin ümber kasvatad oma arust? Mis sa arvad, et sellised kommentaarid tekitavad minus huvi sinu isiku vastu - "oo auline härra, õpetage mind elama!" Lisaks sattusin ma mingisse väljamaa portaali, OkCupid nimeks, ma ei tea, miks ma nime peale kohe aru ei saanud, et see on tutvumissait, aga mina käisin seal lehel teste lahendamas. Aga kuna mul oli seal ka konto olemas, siis tuli keegi Oscar Wilde´i profiilipildiga väljamaa härrakene mulle selgitama, kuidas minusugune Ida-Euroopa lits ei tohiks öelda, et ta on hedonist (mul oli see sõna profiilis), kui ma ilmselgelt võõrsõnade tähendustki ei tea ja olen lehel ainult selleks, et leida rahakas välismaa mees. 

Lihtsalt, hakkasin mõtlema, kas mul endal on kunagi kellegi võõra inimese mingit kontot nähes mõte tulnud, et ütleks talle, et too on kole, käib maitsetult riides, on raudselt lits või muud sellist. Tundub, et vist pole. Piltide peale mul üldiselt ei kihvata. Mõnikord mingid lollid tekstid panevad jah fantaseerima, mida sellisele ütleks, eile näiteks, kellegi postituse all Trumpi seniilsusest, mingi kamp trollis, kuidas "Trumpi küll kõik kritiseerivad, aga vot Bideni kohta ei öelnud keegi midagi" ja siis ma mõtlesin küll, et kirjutaks, kuidas ilmselt kõik need kommenteerijad polnud Bideni valitsusajal veel sündinud, sest no kes ometi ei mäletaks neid meemide hulki teki sees kössitavast Bidenist jms. Aga no misjaoks, selge ju, et tegemist on trollidega ja neid pole mõtet torkida. Aga ju siis tekitab mõnes hea tunde, kui saab võhivõõral tuju ära rikkuda (loodetavasti). Ma nägin eile ikka väga koledat videot tuntud blogijapaarist Anu Saagimi saates, kus üks pool teisele ikka nii võikalt lajatas, et mul vaatajanagi oli ebamugav. Mõtlesin siis, et ju sellised inimesed peavadki vajalikuks teistele hinge sittuda kui juba oma kaaslasele ja laste emale niimoodi tehakse. Samas, vabalt võis olla skandaali tekitamiseks kokku lepitud, iial ei tea inimesi. Kuigi kokkupuuted selle ütlejaga on endalgi üdini ebameeldivad. 

Ehk siis ma arvan, et tegemist on mingi inimtüübiga. Sellisega, kellest kaugele eemale hoida. Paraku võib ta ilmselt otsesuhtluses head nägu teha, aga sisimas keeb väiklusest ja ärapanemisihast. Maailm on ebaõiglane, sest mul pole kõike, mida ma tahan, aga seevastu mingid võõrad inimesed internetis tunduvad minust paremini hakkama saavat. Ma pean neid karistama.  

Aga jah, hirmus hakkab, kui mõelda, et selliseid on ikka paras ports.  

 

Talv

Tegelikult ma külmunud vett ei usalda. Pole mere ääres kasvanud ja vanavanaema rääkis lapsele koledaid lugusid sellest, kuidas omal ajal "pool küla" Pedja jõkke ära uppus kui jääpankade peal kooli sõideti. No ja "Kevade" filmi dramaatilised kohad on ka ikka meeles ju. Uisutada ei oska. Esimest korda sai süda rindu võetud ja keset Võrtsjärve ära käidud paar aastat tagasi. Täitsa äge oli. Sel aastal saab jälle.

Eks selles ole midagi kummalist, niimoodi vee peal käia. Nädalavahetusel oli Pärnus jää peal suisa kohvikki avatud. Meie käisime muuli juures ära.

Suured plokid marmelaadi

 

Dramaatiline lõhe

Oli jah hommikul -16, aga tegelikult tuult ei olnud ja külma eriti ei tundnud va põsed. Ma olin vist üldse esimest korda talvisel ajal suvepealinnas. Nii tore oli - täiesti inimtühi, eriti varahommikul, ja imeilus. Huvitav, et Pärnu jõgi, see suur ja lai lahmakas, oli läbinisti külmunud ja üleni kalamehi täis, aga meie Emajõgi on ikka selline salakaval. 

Tänu sellele, et on palju lund, siis rabad paraku läbi külmunud ei ole. Kuigi sai eelmiste jälgi mööda mindud (räätsu meil endiselt pole, pagana Decathlon tõstis hooaja avanedes hindu ja üldse olen räätsade kohta vastukäivat juttu kuulnud - olevat sageli kasutud, nendega on raske käia jne), siis mitmes kohas vajus jalg ikkagi läbi, õnneks mitte selgesse vette vaid turbaplögasse. 

 

Rabav raba

Türgi oja Paikusel ajasime üldse lahti. Oleks sel hetkel kaamera olnud, oleks päris head kaadrid saanud. Korralik raksatus ja seejärel aegluubis jää põhja vajumine, samal ajal kui L. jalgadega sibades selja taha hüppe sooritas ning suutis isegi kuivaks jääda. 

Õiged toitumisprintsiibid

Hakkasin miskipärast juurdlema selle üle, kas teistel inimestel on ka nii, et nad kuidagi alateadlikult hoiavad au sees tasakaaluprintsiipi taldriku tühjaks söömises - et kõik asjad taldrikul+leib ja jook samal ajal otsa saaksid. Ei ole ju loogiline, et see alati niimoodi juhuslikult läheks, sest ikka on midagi rohkem kui teist, aga vähemalt mina arvestan alati, et kõik ikka lõpuks ühel ajal otsa saaks, aga ma ei tee seda kuidagi teadlikult. Kas see on mingi peen OCD tunnus või? Mikro näiteks sööb lemmikumad asjad viimasena - jätab kolm lihapalli taldrikule viimaseks. Mul on seda valus vaadata, kuigi põhimõttest saan aru. Ja söömisel on otse loomulikult ka kindel järjekord. Kõigepealt kartul/riis/tatar/makaron, seejärel liha/kala, siis salat, siis leib ja siis jook. See rituaalne järjekord on vääramatu, muudmoodi ei saa süüa. On muidugi ka "lihtsamaid" toite, igasugused kokkusegatud asjad nagu risotod, pastad jne, seal tuleb lihtsalt jälgida seda, et salat, kui on, tuleks peale põhitoitu ja siis leib/sai (sest riisi juurde käib ju sai, mitte leib) ning jook. Mõnel olla teooria, et juua tuleb alles siis, kui kõik söödud. Õudne. Ma ei suudaks. Mu kurk kisendaks joogi järele. Ja ilma leivata söömine on ka piinav, kuigi tehtav. Keegi väitis, et leiba ja liha söövad koos ainult ahned inimesed, ilmselt mingi vaeste eestlaste vanasõna. Ma väidaks vastupidi, et liha on võimatu ilma leivata süüa. Aga kala tuleb tingimata süüa saiaga, mitte leivaga. Välja arvatud mingid kilud jms, mida ma niikuinii ei söö. 

Isegi snäkkide puhul tuleb silmas pidada, et ei võtaks kaks korda järjest sama asja. Kui võtad juustu, võta vorsti vahele! Soovitatav järjekord: kõigepealt juust või vorst, seejärel puuviljake - oliiv/viinamari/ kirsstomat,/minikurk vms, siis teraviljatoode (kõrsik, küpsis, krõps) ja siis lonks veini või muud jooki. Kui eelmist ringi alustasid juustuga, siis järgmist alustad vorstiga. Ok, viina puhul käib vastupidi - jook ja seejärel üks toidupala, aga viina ma ei joo ka. 

Lihtne variant - söök ja jook ühes

Kolmekuningapäev

Käisime eile jälle pealinnas, sest muu maailm tähistas kolme härrasmehe visiiti. Läksime bussiga, sest praegu jälle kampaania neil - päris tasuta enam ei saanud nagu eelmisel aastal (see oli ulme, et midagi elus ka tasuta saab, üks leedukas jagas mingit koodi, keegi ei uskunud, et see toimida võiks, aga pagan, toimiski!), aga ikka üsna odavalt võrreldes rongiga ja pealegi pole ilmaolud ka sellised, et Tartu-Tallinn trassil väga sõita sooviks. Tagasiteel oligi jälle mingi reka risti teel olnud.

Tallinnas oli jälle jube külm, vanalinn oli rahvast peaaegu tühi, ainult mõni õnnetu turist külmetas. Lõuna kõrvale võtsin Vapianos klaasi vett ja üle pika aja ei suutnud ma seda juua, sest tundus nagu rüüpaks basseinivett. L. arvas, et see on kuidagi aastavahetuse sündmustega seotud, et mingi aja vesi seisis, kloor kondenseerus ja nii edasi (rääkides keemiast, millest mitte midagi ei tea). Kui ma kunagi ammu pealinnas elasin, siis algul kohutas mind ka see vesi - ma tundsin kloori läbi tee ja supi ning pead oli vastik pesta. Lõpuks vist harjusin, aga no nii hull kui eile see ikka ei olnud. Vist. Eks see pidi olenema ka linnaosast. Ma elasin Pelgulinnas. 

Tagasiteel sai bussis draamat, ma tavaliselt summutan kõik hääled kõrvaklappidega, aga seekord hakkas omalgi põnev. Keegi kalevipoeg, kes reisi algul telefonis rääkis, kuidas ta olla end "kahjuks täiesti purju joonud", no ja oli ka, aga selline viisakas kahetsus tundus, avastas keset reisi, et ta telo on ära kadunud. Lõpuks palus inimesi talle helistada. Kõik vahtisid umbusklikult ja tegelikult enamik meie ümber istunuid olid üldse välismaalased - selja taga rootslased, kõrval prantslased-venelased (mõlemat segamini rääkisid) ja ees ka inglise keelt eelistavad neiud. Kusjuures joobnu läks sujuvalt prantsuse keelele üle kui talle selles vastati. "Ära hinda raamatut kaane järgi!" L. siis helistas, aga telefonist teatati, et ei saa ühendust selle numbriga. Mingi jube pikk soome number oli, ime ka, kui mõni number vahelt ära ei jäänud või juurde ei saanud. Igatahes poetas telefonikaotaja murelikult, et ta hakkab juba arvama, et tema kõrval istunud vanaproua, kes Puhu ristis maha läks, pani ta telo vuuki. Tundus uskumatu, aga samas ei välista ju midagi. Äkki hüppas nimme bussist maha, et võõra teloga hangede vahele sukelduda? Telefoniomanik sukeldus selle peale taaskord istmete alla. Naabertooli prantsuse-vene vanamees haaras selle peale oma telo ja pildistas põrandal upitava noormehe tagumikupragu, mis selles asendis kenasti kõigile nähtav oli. Suveniir Eestist või nii. Vot oma telefonist helistama ei olnud nõus, aga tagumikku tahaks ikka pildistada - ei ole ainult eestlased ühed küünilised inimesed. Ilmselt oli joobnu selle tralliga juba üsna kaineks saanud, sest tal tuli hea idee vaadata, kas ta kõrvaklapid ühenduvad bluetoothi kaudu kadunud telefoniga ja need ühendusid, seega vanaproua võis kahtlusaluste nimekirjast maha kriipsutada, too oli selleks ajaks juba ammu Põltsamaale jõudnud. Lõpuks kadunud telefon helises - hurraaa! Füüsika seadustega kooskõlas oli see esimeste pinkide juurde libisenud kui buss maanteel uimerdavate autode pärast pidurdanud oli. Selline peaaegu jõululugu, kus erinevad inimesed koledate ilmaolude tõttu ühte punti satuvad ja müsteeriumit lahendama peavad, mis õnnelikult lõpeb - igati sobiv kolmekuningapäeva. Kuigi noh, ega keegi väga ei aidanud ju hädasolijat ja L.-i pakutust tegelikult abi ei olnud..."God only helps those who help themselves"?

Jätaks järgmise vahele

Aastanumbri vahetumine on mulle miskipärast oluline rituaal ja seda siis just üldine aastanumbri vahetumine, mitte enda sünnipäev. Lugesin hiljuti, et sünnipäeva mittetähistamine olla märk lapsepõlvetraumast. No mul küll ei ole, lapsepõlves olid täitsa toredad sünnipäevad, ainuke asi, et alati oleks nagu midagi enamat eeldanud. See vist ongi see "juurpõhjus" kui trendikalt väljenduda - ma suudan alati kõiki tähistamisi võimalikult glamuurselt ette kujutada (aga ise sihukest glamuuri korraldada ei suudaks) ja siis tegelik üritus tundubki kuidagi nõrk selle kujuteldava kõrval. Sama põhjus, miks ma väldin joonistamist, ühesõnaga.

Enne vana-aasta õhtut hakkasin ma ka passiiv-agressiivselt undama - mis me teeme, kus me lähme, kas sul sõpru pole (enda omi ju ikka tülitama ei hakkaks või ma ei tea ka, mis värk sellega on, viimasel minutil ennast peale pressida nagu ei sobi, kuigi võib-olla teised istuvad ka ja ootavad, et "keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea" - jaa, see laul tekitas juba lapsepõlves kahtlase igatsustunde, kuigi ma isegi ei teadnud, kes need valged maurid olid.). Küsisin lootusrikkalt ka teismelistelt, et noh, mis plaan on? Suuremal oli plaan varakult magama minna - noorus on ikka täitsa hukas! Kuidas meie omal ajal kuueteistaastaselt sõbrannaga käe alt kinni ootusärevalt Raekoja platsi poole kulgesime, et seal kangi all kellegi pudelist šampust lonksata ja oligi vist kõik tol korral, kogu glamuur, aga ikkagi kuidagi uhke ja täiskasvanulik tunne tekkis...Käratasin, et kes vana-aasta õhtul kodus istub, see vananeb järgmisel aastal kaks korda kiiremini, aga kedagi peale minu see nutma ei ajanud. 

Tegelikult vanemad käisid külas, sest jõulude ajal jäid meil ju kingid vahetamata ja selleks puhuks sai isegi sooja toiduga laud kaetud, pärast selgus, et jumal tänatud, Mikrol oli vaja jõululauast pilt teha kodundustunniks. Pilt sai tehtud, nüüd tema ülesandeks jääb juurde fantaseerida, mis see "tema panus" resultaadi saavutamisel oli. Ta ei saanud muuseas isegi aru, mida see tähendama peaks. Selline kasvatus meil. Samas mõtlesin, et kui tõenäoline on, et kõigil lastel tõesti kodus üks korralik jõululaud kaetakse? 

Jah, kuues taldrik on teisest komplektist, sest nii on lihtsalt, lina on triikimata, sest ma olen laisk ja viimasel hetkel selgus ka see, et jõulusalvrätikud on otsas ja said need sinised, mis pildil tunduvad lausa sobivat, aga tegelikus elus karjusid isegi mulle silma. 

Peale vanemate lahkumist tuli see hetk aastast, mil ma telekat vaatasin ehk siis Suurt Aaastalõpuviktoriini vaatasime ja pärast veidi Aastahiti gaalat ka. See viimane oli ikka jube. Esiteks täiesti tundmatud ja ilma igasuguse lavalise sarmita saatejuhid (nagu mataõps loeks viimase kontrolltöö hindeid ette) ja veel hullemad laulud. Hästi huvitav tegelikult, et kui mina teadsin eestikeelse top40 lugudest kahte (Tommy Cashi omi), siis ega mu lapsed palju rohkem ei teadnud - kes pagan see hääletas siis? Tipu moodustasid lood, mida omal ajal oleks ehk Märt Rannamäe saates mängitud, aga nö endast lugupidavates saadetes küll mitte (vaibakloppimine, mille taustaks kellegi sisutu möla, ei, mitte laulmine ega ka mitte räppimine). Huvitav, et Mini nimetas R2-te kõige nõmedamaks raadiojaamaks üldse - kahju, sest vanasti oli just vastupidi. "Ainult linnakad kuulavad selliseid laule!" Linnakad on siis ühtemoodi riides (must sulejopp ja hallid dressipüksid) noored, kes nurga taga veibivad ja istuvad Burger Kingis. Mingi selline normcore subkultuur. Lapsed nõudsid, et Aastahitt kinni pandaks ja nad saaks "My Kitchen Rules"´i vaadata, läksin lugesin tagatoas Varlam Šalamovit. 

Ma tahtsin tegelikult Ghost-i kontserti vaadata, aga selleks avanes võimalus alles pikalt peale keskööd, kui teised magama olid läinud. Vahepeal sai natuke lauamänge mängitud, Mini tegi teoks oma lubaduse enne südaööd magama minna, me vaatasime ülejäänutega rakette, samal ajal Mikrot rahustades, kes muudkui habises "oh vaesed, vaesed linnud!" ja siis vahtisime L.-ga 2007 aasta Kreisiraadio vana-aastaõhtut, mida me kumbki varem näinud ei olnud ja mis tegelikult eriti naljakas ei olnudki, aga ikka parem kui praegune ja arutasime, mis pagan selle Võrnoga küll juhtus, oli ta ju enne nii normaalne. 

Seejärel vaatasin üksi kella neljani Ghosti ja täitsa pidulik tunne tuli peale, nagu oleks kusagil käinud ja midagi näinud isegi. Mis on oluline, sest kõik ju teavad, et selline nagu oli su vana-aasta õhtu, tuleb kogu su järgnev aasta.

Ja siis. 1. jaanuari hommik. Ma lähen vetsu. Ma istun potile. Ma vaatan harjumuspäraselt üles lambi poole. Ja seal ta istub. Pagana paks ja pirakas ämblik. Ma jooksen (no enne ikka tegin teatavaid tegevusi ka, nii hull ma ka ei ole) ja karjun:" Peatage maailm! Ma ei taha seda aastat! Cancel! CANCEL!" Ma loodan, et 1. jaanuar äkki enam ei lähe järgmise aasta ennustuses arvesse? Kui läheb, ma jätaks hea meelega vahele. Mitte midagi head see tõotada ei saa. "Ämblikud on õnneloomad!" sosistab keegi paadunud optimist. 

HUA kõigile, loodetavasti on teil kõik ikka hästi!