Laupäev oli üritusi triiki täis - pidime Rockiklubi sünnipäevale minema, aga enne seda oli vaja ka Vova sünnipäevalt läbi lipsata. Asuvad teised üsna kõrvuti, mis see siis ühe õhtuga ära ei ole. See plaan läks siiski veidi viltu, sest jäime neljakesi lifti kinni ja päris välja õnnestus sellest müsteeriumist alles tunni aja pärast saada...
Selgituseks siis niipalju, et Vova sünnipäev on üks Escaper Tartu neljast põgenemistoast, mida meid lahkelt külastama kutsuti. Legend ütles nii: Taaskord oli kätte jõudnud aasta tippsündmus - Vladrimiri ehk Vova sünnipäev. Kingitusega,
nagu ikka, polnud vaja õnneks suurt vaeva näha. Vova on ju vana "kõri".
Pudel põues astusin trepikoja uksest sisse. Sealt edasi läks asi iga
hetkega aina kummalisemaks. Esiteks jäi mulle ukselink pihku, seejärel
kukkus uks hingedelt, siis komistasin ja kukkusin pudeli katki. Õnneks
oli lift all ja ei pidanud märja hõlmaga trepikojas kaua passima.
Vajutasin number "2"... edasisest mäletan vaid kahte kummalist nime,
Ants Mutter ja Mati Mehaanik. Kohtumiseni Vova sünnipäeval!
Lifti kinnijäämine on ilmselt enamikul unistuste TOP 3-s sees, eriti sellisesse vana kooli üheksakordse paneelika omasse. Üldse tundusid Escaperi toad intrigeerivatele teemadele üles ehitatud olevat - hullu kelder, mahajäetud maja ja natside saladused ning kuna liftiteema oli päris tõetruult lavastatud, siis eeldan, et ka teised toad on samasugused. Igatahes kolisevas, rappuvas ja otsi andvas liftis olime seekord neljakesi, sooline tasakaal oli ka täiesti paigas ning õnneks selgus, et vähemalt liftist õnnestus meil ka välja saada. Tekkis küll mõte, et kas oleks võimalik see tunnike ka lihtsalt seal kinni istuda? Ilmselt oleks, aga sel juhul ehk ei kirutaks enda juhmust, vaid tahetaks raha tagasi saada ja seetõttu on põgenejad ikka raadiosaatjaga varustatud.
Liftist välja saades oli rõõm aga üürike, sest loodetud läbu asemel sattusime valele korrusele liftimehaanikute tööruumidesse. Tore küll, eks! Kurk kuivab, kere hele, aga pead mingite paranoia käes vaevlevate töömeeste mõistatusi lahendama hakkama, sest varuväljapääs on kinni ning onkel on koodi ära muutnud andes kukalt sügama panevaid instruktsioone, mis jätavad mulje, et tegemist on riigisaladusega. Ega muidu välja ei saa, kui pead kaasa mängima hakkama. Lahendused olid tegelikult päris mängulised ja vahepeal helistas ka lauatelefonile üks abivalmis inimene, paaris kohas õnnestus ikka piinlikult lolliks ka jääda ja endale otsa ette laksatada.
Võib-olla oli asi ka selles, et pooled meist olid varem põgenemistoas käinud, aga olukorda, et "äää, mis ma siin üldse tegema peaks?" ei tekkinud. Saime pihta, kust lahendusi otsida, aga nende leidmine ei läinud alati kõige libedamalt. Tõele au andes tuleb öelda, et meestest oli selle toa juures rohkem kasu, sest osa ülesandeid olid üsna tehnilised (no ma ei tundnud peale vaadates ära asju nagu relakas ja laserlõikur näiteks) ja ma pole väga kindel, et ilma meesteta üldse välja oleks pääsenud, aga kokku võttes saime (peaaegu) hakkama, sest olgugi, et meil läks 4 minutit üle aja, ilmselt olime lahendusele väga lähedal ja meil lasti välja jõuda. Vaja läks päris erinevaid oskusi ja ka kastist välja poole mõtlemist, sest enamik asju, mis esmapilgul rasked tundusid, olid tegelikult lihtsad (matemaatika näiteks). Edetabelisse sai meist umbes pool tundi kiirema ajaga, aga eks selleks peab ilmselt ka laiemat kogemust omama erinevate põgenemistubadega (või siis tõestage, et on ka täiesti kogenematul võimalik nutikuse pealt see asi poole tunniga ära teha, ilma algaja õnne abita).
Huvitav on see, et iga põgenemistoa puhul olen alati mõelnud, et kuidas lapsed siin hakkama saavad, aga ju siis saavad, sest lapsi (ok, teismelisi) on neis alati. No eks ma vaatan Rakett 69 saadet ka selle sama imestusega, et no kuidas?! Lapsed on leidlikud. Aga endalegi annab põgenemistuba toreda eduelamuse - tundus keeruline, aga hakkama saime! Kahekesi väga minna ei tahaks, siis pole kedagi süüdistada/kellelegi loota :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar