Rosa Montero. Oht olla täie mõistuse juures

 

Kõik on selle raamatu ilmselt juba läbi lugenud, ma ei olnud, sest see oli aimekirjanduse osakonnas ja ma alati ei taipa sinna raamatukogus vaadata. 

Kõigepealt ma tahan öelda, et see raamat on imeliselt kirjutatud ja ilmselt ka imehästi tõlgitud, sest ma tundsin lugedes kogu aeg, et "issand, ma armastan seda inimest, kes niimoodi kirjutab!" Lugesin kohati L.-le ette ja ta küsis, et kes see mees on ja ma vastasin, et ei, see pole mees, noor naine hoopis ja siis raamatu lõpus mainib autor, et ta on 70-aastane. See on täpselt see, millest ka raamat räägib - vananemise traagika on selles, et me ei vanane. Mida ma olen ka elus õppinud, aga ikka tuli üllatusena, et autor 70 oli. 

See on nii ilus ja positiivne raamat, olgugi, et teemad seda pole ja neid lahatakse aususe ning otsekohesusega. Ma ei taha eriti arvustusi lugeda, sest äkki kellelegi ei meeldi ja siis saab minu tuju kah rikutud. 

Ja ma üldse ei taha öelda, kuidas ma ennast siin ära tundsin, kuigi loomulikult kokkupuutepunkte oli ja ega midagi oluliselt uut ma siit ka teada ei saanud, aga mingeid pusletükke aitas ta kokku seada küll või vähemalt avardas mõttemaailma, selles osas, kuidas ehk saaks. 

Miks minust kirjanikku pole tulnud? Sest mul puudub väljakannatamatu vajadus inimestele korda minna - mul on olemas mõned inimesed, kellele ma lähen ja teiste osas ma isegi ei unista, sest ma vihkan lolli kriitikat. Kuidas üle elada need lugejad, kes samastavad autorit loominguga, eeldavad, et kuskil on mingi "õige lõpp", kirjutavad autorile oma lolle kirju? Õudne. Ma ei tahaks mitte mingi hinna eest selliste inimeste tähelepanu. Mis ei tähenda, et ma ei naudiks vahetevahel osadust inimeste vahel, et see mind harvadel hetkedel ei ülendaks. Blogi on kindlasti piduriks ilukirjanduse teel - ma saan oma tagasiside siit kätte. Ma isegi mäletan, et omal ajal kui mul veel kaks blogi oli - ilukirjanduslik ja päevaraamatune, siis ma märkasin seda dilemmat, kuidas päevaraamat sai rohkem adekvaatset tähelepanu ja teda oli ka lihtsam kirjutada. Astusin enda kaevatud auku ühesõnaga. Lisaks puudub mul täielikult visadus - ah minu kirjutatu ei sobinud, ega ma siis rohkem ei proovigi. Proovida ikka uuesti ja uuesti, ei, seda ma ei suuda, see on liiga valus. Ja ma ei kaota mitte kunagi kontrolli, see igavene kõrvaltvaatav mina on alati olemas, kes analüüsib ja vabaks ei lase. Ma ei ole füüsiliselt võimeline end nii täis jooma, et ta vait jääks. Mu aju analüüsib alati ja järelejätmatult, ma ei anna kunagi kehale temast vabastust. Seetõttu ma mingeid füüsilisi asju nautida ei oska ka. Kaota kontroll - mismoodi?

See-eest kõik need põnevad kehalised tundmused, mida Montero mainib - hetkeline ülevuse kogemine, geomeetrilised õudusunenäod, augud mu peopesades ja ärakatkutud juuksed - mhmh, me oleme nii sarnased, samas nii erinevad. Õnneks olen ma oma elus peamiselt kokku puutunud vaid selliste inimestega, kes täie mõistuse juures mitte olemist aktsepteerivad. Ei ole terveid, on vaid korralikult läbiuurimata inimesed, ütles juba mu ema. Aga nii põnev, kuidas mingid asjad ikkagi korduvad inimeseti ja kuidas mõjutab keskkond seda, milline kiiks avaldub. Keskkonna eest tuleb tõesti hoolt kanda, eriti sellel, kes normaalsusest kõrvale kipub kalduma. Mitte, et keskkonda alati mõjutada saaks muidugi. Selles osas oleme me vähemalt ajaga natuke arenenud - igasugu võikaid psühhiaatrilisi eksperimente enam ei tehta (vist).

Aga selle märgatud kriitika kohta, et raamat pole teaduslikel alustel - mu meelest ta ei üritagi seda olla ning teiseks, ka teaduslike käsitluste puhul, kus igal väitel viide taga, ka seal märkan ma ülimalt sageli autorit ja tema eelistusi. Mõned asjad saavad ikka rohkem tähelepanu kui teised, sest sobivad hüpoteesiga paremini. Eriti pean silmas just ajaloolisi käsitlusi, kus allikaid on niigi käputäis ja nende esiletoomine sõltub paljuski autori suvast. 

Soovitan lugeda kõigil neil, kes endas sonkimist ülekõige armastavad, pealispinnal purjetajatele võib tõesti palju arusaamatuks jääda. Mulle on elu jooksul tegelikult vägagi üllatavaks osutunud, et ei, kõik inimesed tõesti ei mõtlegi nii palju, nad lihtsalt elavad. Õnneks on kõik need inimesed minu kiiksude osas alati väga positiivselt meelestatud olnud ja ma tänan neid selle eest. Normaalseid inimesi on ka ju vaja. Või mis normaalseid, neil pole ehk lihtsalt piisavalt vaba aega olnud.