#jutujaht Mis esitati muutmata kujul

Evald Andrusson on ärimees, suuri sõnu tema ei tee, ta laseb tegudel enda eest rääkida, seepärast ehk kõlabki ta hääl ruumis kuidagi kummaliselt, või noh, see isegi ei kõla, Evaldi kuulmiseks tuleb kõigil kõrvu kikitada: "Noh, te kutsusite mind. Mis toimub siis?"

Koheselt muutub Kräämani olek tigedast joviaalseks: "Oh, meil siin väike istumine, tule ka, istu lauda, võta head-paremat, Peterson, vala järgmine ring välja!" Juba pühib Valli pisarad ja asub tegutsema, sest kausid-kandikud on õigupoolest juba üsna tühjad ja pudeleidki tuleks sügavkülmast juurde tuua, mis sest, et tegelikult eriti ei tahaks, olukord niigi sant, aga äkki just see päästaks, jah, äkki homseks keegi enam ei mäleta, unustavad ära, elu loksub tagasi endisesse sängi? Lootusrikkalt lippab Valli parteikontori köögipoolele.

Läbi ukse on Kristjan ilmselt õhkkonna muutust tajunud ja marsib sealt tähtsal näol välja: "Meil on tegelikult midagi tähistada ka! Otsustasime siin meestega, ei, noh, kõigiga, naistega ka ikka, et esitame valimiskomisjonile seekord triibulise nimekirja!"

Krääman ja Peterson ei saa kohe sõna suust ning Andrusson, kes ilmselt teoorias kuigi tugev ei ole, palub Kristjanil täpsemalt selgitada, mida need triibulised nimekirjad üldse tähendavad. Seejärel süüvib ta hetkeks Kristjani paberipatakasse, mis esitati muutmata kujul, arvestamata parteijuhtide hiljutisi vastulauseid. Krääman püüab õhust meeleolu tunnetada - kas peaks kohe idioodi peale karjuma hakkama, samas, mida see Andrusson seal niikaua, ei tea ju, mis tema arvab? Ei tahaks peamist rahastajat kuidagi pahandada. Aga kui mind pärast molutamise eest välja naerdakse - lasin Andrussonil mingi lollpea ideedega aega raisata? Mida on seal nii kaua lugeda? Krääman on päris meeleheitel, murrab käsi, higistab ja tammub jalalt jalale - peab see poliitika, see kompromisside kunst, ometi vahel nii keeruline olema?!

Järsku laseb ka Andrusson käed koos paberitega rippu ja vaatab meeleheitel näoga ruumis ringi: "Kurat, teate, ma pean tunnistama, ma ei saa aru! Teate, mul on lapsest peale, see, noh, düsleksia - lugemisraskused, pole enne avalikult rääkinud sellest, piinlik asi. Kui nüüd juba niikuinii selle teemaga tegelemiseks läks, tuleb vist ikka välja öelda, et jah, mina ka, Evald Andrusson, olen erivajadusega inimene! Palun, kas keegi äkki oma sõnadega selgitaks mulle, mis siin paberites seisab?"

Enne kui Krääman või Peterson end üllatusest liigutada jõuavad, haarab Mammu initsiatiivi ja selgitab Andrussonile uutmoodi valimisnimekirjade ideed, mis seaks kandidaadid nimekirja mehed-naised vaheldumisi, mitte nii, nagu varem kombeks oli olnud - ees Krääman ja sõbrad, tagapool niisama pudinad ning päris lõpus paar prouat kaunistuseks. "Ega neid mutte niikuinii keegi ei vali!" piiksatab Peterson taas vahele. Mille peale Andrusson leebelt vastab, et Raadikveres olla mutte küll ja küll, äkki nemad valiks, kui valitavatel muttidel rohkem lootust valitud saada oleks, sest ega need mutid nii rumalad ka ei ole, et oma hääle päris raisku tahavad lasta. "Naised on omavahel need kõige hullemad ussid!" poetab Peterson igaks juhuks juurde, mille peale mina ja Kissu haarame Mammul ümbert kinni ja tõotame, et meie küll mitte. Ma isegi valetan, et olen alati Mammut valinud. Ei tee need väikesed valed kellelegi kurja!

Kinniminek?

Lugesin seda uudist "pätist", kes pettis ettevõtteid võltsides robotite abil reklaamide "vaatamisi" ja sai kümme aastat selle eest. 

"Mõnedel andmetel on inimestest vaatajate pähe neid simuleerivate robotiarmeede töine panus reklaamimajanduse käibest umbes 120 miljardit dollari. /.../Koguneb märke, et isegi kui reklaami näidatakse inimestele, on mõju sama suur, kui näidata seda robotile ehk olematu."

Candy Crush Sagas on näiteks nii, et kui nõustud mingit reklaami vaatama, siis saad mängus teatud hüvesid. Ma vaatan alati ära, kui pikk reklaam on ja teen selle jooksmise ajal midagi muud. Põhimõtteliselt võiks nad kuhugi kasutustingimustesse kirja panna, et mängija on kohustatud oma silmad ekraanil hoidma kogu reklaami jooksmise aja või muidu. Ilmselt seda saaks kontrollida, sest antud võimalust pakub mulle ainult tahvelarvuti (ilmselt pakuks nutitelefon ka, aga seda mul pole), arvutiekraan ei võimalda silmade jälgimist ja arvutis reklaame mulle ei pakuta ka.

A see on muidugi selline nunnu roosa mull, milles ettevõtted elavad - mingi brändi puhul on oluline see, kas sa identifitseerid ennast sellega või mitte. Oled sa Balenciaga või H&M, kui parafraseerida hiljuti nähtud imetoredat filmi "Kurbuse kolmnurk". Kusjuures, ma ei ole tuim tükk, mulle täiega mõjub ekraanil näidatu, selle sama eelmainit filmi vaatamise ajal käis mul paar korda ikka korralik kõõks seest läbi. Mismoodi need näitlejad seda kõike etendama saadi, ma ei saa aru. See koht, kus vene rikkuri vanem proua jõllitab taldrikut ja sa saad aru, et kohe-kohe...või see koht, kus juba on liiga hilja, keegi juba tuleb veega, aga proua jõuab ikka kraaksatada "Šampanjaaaat!"

Teate seda anekdooti, kus lapsed võistlevad selles, kellel rohkem asju kodus on, mille peale siis Juku teatab, et neil on kodus kõik olemas? "Eile tuli isa komandeeringust ja ütles, et tal on tripper. Ema lõi käsi kokku ja sõnas, et ainult see meil veel puuduski!" Noh, meil on nüüd jälle koroona. Minil vähemalt on, küllap jõuab teistelegi. Ainult see veel...

#jutujaht Hirmul on suured silmad

Parteijuht Kräämani pisikeses ja alkoholist veidi uduses peas tormlevad erinevad mõtted välgukiirusel edasi ja tagasi. Mida see Kõlmeister tegelikult teab? Kas tal on ajakirjanduses sidemeid? Kas minu sidemed ajakirjanduses on kaalukamad kui Kõlmeistri omad? Rahvas armastab Kõlmeistri perekonda - sellised noored ja tegusad, rahvuslikult meelestatud, lapsi küll veel pole, aga siiski näevad klantspiltidel paremad välja kui tema, Krääman, oma "parim enne" ületanud prouaga, oleks pidanud ikka juba varem südame kõvaks tegema ja naise uuema mudeli vastu vahetama, lapsed kah kõik väljamaale putkanud, ei mingit eeskuju ja võib isegi jätta kahtluse, kas nad oma järglasi ikka õigesti kasvatanud on...Samas, ta on vana kala, tema käes on võim, tema selja taga on rohkem mehi, nende hulgas Evald Andrusson, jah, loomulikult, siinkohal tõuseb Kräämanile muie näole - hirmul on suured silmad! - mõelda vaid, ta oleks peaaegu lasknud end sellel noorel nolgil lollitada ning kõuehäälel käratab ta üle ruumi: "Minuga ei kaubelda! Mõelda vaid, tema arvab, et oleks valimistel mulle mingi konkurent! Temast mulle ohtu - hähähähäää! Paberid siia ja kohe, enne kui ma ise ajakirjandusse helistan ja teid võib-olla üldse trellide taha lasen panna!"

Tekkinud vaikuses kostab vaid Valli Kase nuuksumist, kes on uuesti nutma puhkenud, sest paistab, et tema ponnistustest hoolimata jätkab olukord eskaleerumist. Natuke end kogunud, avab Kissu suu: "Issand, kui ebameeldiv inimene te tegelikult olete! Telekast jääb justkui mulje, et väärikas, teab, mida räägib, aga tegelikult! Fuih, milline ennasttäis mats!"

"Purjus eide möla!" libiseb Kräämani parima sõbra ja usaldusaluse Petersoni suust, kes püsib enamasti vait, aga nüüd ei või näha, et tema iidolit niimoodi avalikult mustatakse.  

Kissu võtab sellest ainult tuld: "Ah, või nii? Kes teil siin need viinapudelid tühjaks jõi? Kah tema või?" osutab ta Vallile. "Politsei muuseas purjus inimestelt tunnistusi ei võtagi, kutsutakse jaoskonda tagasi, kui kaineks saad! Ajakirjandus ka ainult ootab, millal saab teiesugustelt enesega rahulolevatelt võimuhulludelt vaiba alt ära tõmmata ja kapist luukered välja lasta! Kristjan on vähemalt aus ja väärikas inimene, temalt pole kuskilt kinni hakata, seega äkki kuulaks ta ettepanekud ära!"

Krääman väänab põlglikult suud ja osatab: "Kristjan Kõlmeister ja väärikas inimene?! Lubage naerda! Endine Annelinna pätt, koolist välja visatud, alaealiste komisjonis arvel olnud, palju ei puudunud, et oleks Puiatusse saadetud - ja väärikas inimene!"

Kissu ei anna alla: "Aga inimesed muutuvad! Erinevalt teist on Kristjan ennast kokku võtnud ja tubliks kodanikuks hakanud! Äkki õnnestub teilgi, kui teda kuulda võtate ja oma rahadega sahkerdamise asemel teete midagi, millest ka päriselt kasu tõuseb!"

"Mis kasu on eitedest volikogus!" kähvab sõiduvette sattunud Peterson.

Siinkohal sekkub juba Vello: "Kuidas te daamidega räägite! Valige te sõnu, te igavene..."

"Šovinist, tahtsid sa vist öelda, aga tead, meie, naised, saame enda kaitsmisega ka ise väga edukalt hakkama!" nähvab vahepeal ennast kogunud Mammu vahele.

"Ennäe feministi!" muheleb Märt ja kuigi olukord ei ole kaugeltki naljakas, purtsatan ma selle kommentaari peale naerma.

"No näete nüüd!" üritab Peterson pehmel keelel jätkata, kuid samal hetkel avaneb uks ning selle ava täidab täies ulatuses Evald Andrussoni kogukas kuju.

Raamatukogudest ja kirjutamisest

Jagan siia üht väga head intervjuud Susan Luitsaluga, mis käsitleb erinevaid kirjutamise ja kirjandusega seonduvaid teemasid. Mu meelest huvitav jutt ja noogutan kaasa ka. 

Raamatukogu kasutamise tasuga oleks mina täiesti nõus, samas ma adun, et ilmselt olen tihekasutajana siiski erand. Lugedes keskmiselt 10 raamatut kuus ja arvestades, et ühe raamatu hind võiks letist ostest olla nii 20 eurot (jah, LR on tunduvalt odavam, aga samas on ka tunduvalt kallimaid teoseid), siis teeks see minu jaoks kuus 200 eurot, mis on vägagi arvestatav summa. Jah, ma võiks endale normaalse töö otsida, kus normaalselt palka makstakse, samas siis äkki ei jääks üldse jaksu lugeda? Raha tegelikult ilmselt leiaks, raamatuid ei pea ostma alati uuena jne, aga teine tunduvalt põletavam probleem oleks ruumipuudus. Kuhu ma need igal aastal lisanduvad 120 teost ära mahutaks? Mul tõesti ei ole ka kommet raamatuid üle lugeda, seega loetud raamatud lihtsalt seisaks mul riiulites. Kena sisustuselement? Ma eelistan vähem asju, mis lihtsalt tolmu koguvad. Loen läbi ja parseldan maha? Ilmselt oleks sellega tegelemise maht umbes pool töökohta, sest kes iganes mingeid asju on üritanud läbi interneti müüa, teab, kui palju ootamatut jama sellega tavaliselt kaasneb. Ma üritan praegugi enda poolt loetud raamatuid kellelegi edasi lugeda anda, sest taaskasutus. Selle vastand on mu meelest nõuka-aeg, mil kõigil olid kodus samad raamatud, mida ilmselt suur osa inimesi avanudki polnud.

Teisalt need inimesed, kes loevad vähe, ilmselt sellest raamatukogu püsimaksest ei võidaks. Kas see peletaks inimesed lugemisest üldse eemale? Ma ei usu, võib-olla paneks mõne hoopis rohkem lugema, et püsimakse ennast ikka ära tasuks? Nii korra nädalas raamatukogust läbi astumine on mulle rutiin, samas sõbranna ei ole harjunud ega kasuta raamatukogu just selle pärast, et äkki ununeb tähtaeg ära. Ma arvangi, et raamatukogus käimine on pigem elustiili küsimus ja väikese püsimakse taha asi ei jääks. 

Mis mind, ilmselt naiivikut, üllatas, oli intervjuus see omade soosimise teema. Oot, et päriselt, kirjandusvõitluse žürii hindab erinevaid tekste nii, et nende autorid on žüriiliikmetele teada? "/.../tema kujutab enda peas ette seda häält, millega see inimene seda lugu jutustab." Mis nii viga, kui saab lasta jutu enda asemel rääkida autoril...Kuidas saab niimoodi üldse asju hinnata? Vähemalt mul küll hakkab tuttava (mitte isiklikul tasandil siis isegi) autori hääl lugedes peas kõmisema ja kui see näiteks nö "rollist välja" läheb, lausa häirib - kuidas tema nüüd niimoodi kirjutab? Kui sa tead, kes on autor, kuidas sa saad olla objektiivne? Või mõeldakse tõesti seda, et teatud autorite stiil on niivõrd äratuntav, et polegi midagi teha?

Lisaks avastasin, et mul on ikka kurb, et jutujaht pooleli jäi. Ma saan aru, et mul on oma lõbusat lugu veel eriti kohatu edasi kirjutada, aga ma lihtsalt tahan teada, mis sellest kõigest edasi sai ja otsustasin jätkata.

Ebastandardne

Kui te olite lapsed ja teie vanemad tegid mingit tööd, kas te mõtlesite siis, et kui mina saan suureks, tahan ka teha nagu nemad või pigem, et hea, et ma laps olen, ei pea seda tegema?

Nägin täna poes klassivenda, kes ostis igasugu atribuute mahlaajamiseks ja mõtlesin, kas ta nagu päriselt tahab päev otsa mahla ajada või?! Kui ma nägin lapsena oma vanemaid mingeid töid tegemas, ma mõtlesin, ma iial ei viitsiks, ma iial ei hakka ja krt, ma olen peaaegu seda lubadust pidanud ka. Kui koristan, siis vingun. Viimati värvisin kuuri. Õudne oli see, et väga õudne ei olnudki. Aga nii kui tundsin survet "peab seda kuuri värvima" (sest vihmaga ähvardas), vahetasin režiimi "abitu naisterahva" vastu ja ulgusin. Ja ma vihkan nüüd seda kuuri. Mitte ei armasta, nagu eeldavad kõik isetegemise populariseerijad - ei, see, mis nõuab pingutust, ei tekita armastust. Pingutust eeldav asi võib tekitada armastust, kui eelnevalt on tahe ja kirg asjaga tegeleda olemas, aga muidu, ei. Kusjuures ma varjasin fakti, et mu käed õhtul valutasid üsna ebameeldivalt. Täna, nädal hiljem avalikustasin (sest tegin nalja pärast poes 2kg-ste hantlitega paar liigutust ja käed hakkasid pool tundi hiljem valutama...) ning selgus, et L oli eeldanud rämedat valu peale seda tööd, aga tegelikult ei olnudki nii hull ja ma ei suutnud lihtsalt uskuda. Sa võtad nii rahulikult asjaolu, et pead tegelema millegagi, mis tekitab vaevusi? Ma ühinesin ainult seetõttu, et ei osanud mingeid vaevusi eeldadagi.

Aga kuidas enamik inimesi, keda mina tundsin kui toredaid ja mõistlikke lapsi, muutusid suureks saades ebamõistlikeks täiskasvanuteks? Mitte üks laps ei armastanud koristada, kartuleid koorida, kreeke korjata, porgandeid rohida. Või nad varjasid neid tahtmisi? Ja lõpuks saavad end täiskasvanuna välja elada? Miks on inimesed nii mõistlikud, leplikud, ennastsalgavad, töökad ja tublid? Kas elu on nad sellisteks sundinud?

Ma tahaks kogu aeg kuhugi minna. Metsa, mere äärde, jalutama. Mõte sellest, et peaks terve nädalavahetuse raiskama mingile tööle, ajab mu hulluks. Võib-olla on asi selles ka, et ma olengi enamuse ajast kodus ja siis tahaks pigem eemale, kui sa oled nädal aega õhtuni tööl, siis ehk tekib tahtmine nädalavahetus mingi pesapunumisrituaali või kodutööde peale kulutada. 

Ja nüüd hoopis teisel teemal! Lugesin seda ilmse kohkumusega, umbes nagu Malle Pärn või nii. Seks ei ole sotsiaalsus, seks on intiimsus. Palun, ma ei taha sotsiaalmeedias teie seksielust kuulda ega näha, ükskõik kui kallid te mulle ka ei ole! Ja siin pole mingit tabuteemat või ohutaju, ma lihtsalt ei taha, see häirib mind. Jajah, seal artiklis on punkt, et soovi korral saaks selle ka välja lülitada, aga kogu teema ise - ma tõesti ei kujuta ette, et keegigi üleüldse sihukest asja meeldivaks peaks. Seks avalikuks asjaks?! No ja siis mulle kohe meenus, et ma olen ikka üsna ilmselgelt ka üks neist imelikest demiseksuaalidest lihtsalt. Seks pole mingi lahe sotsiaalne mäng vaid emotsionaalse sideme edasiarendus. Lihtne. Ma olen ebastandardne.

Karl Ove Knausgård. Koidutäht

Huh, kuidagi maru vastutusrikas tundub olla selle raamatu esimene arvustaja. Tegemist on nimelt alles äsja eesti keeles ilmunud teosega ja minu kätte jõudis see otse kirjastusest Varrak. Aga eks ma püüa väärikalt hakkama saada.

Knausgård armastab kahtlemata monumentaalsust, juba oma enese nii umbes poole peale elatud elust suutis ta kuus paksu köidet välja pigistada, kuid tuleb välja, et need olid kõigest käeharjutus. "Koidutähega" alustab ta planeeritud triloogiat, mis seekord on täielikult ilukirjanduslik. 

"Koidutäht" on mahukas, selles on üheksa (!) peamist tegelast, lisaks arvukas hulk statiste. Ma arvan, et enne järgmise osa ilmumist oleks mõistlik endale mingisugune mandala koostada kõigist neist isikutest ja nende omavahelistest seostest, sest paraku on Skandinaadia nimede valik üsna kesine. Kes meil siin olidki - Tuva, Tove, Torunn, Torill? Atle ja Asle olid isegi raamatus paaril leheküljel omavahel segi läinud. Mul on vähemalt see eelis, et teen nimede puhul sugudel vahet, seegi pole kerge - no näiteks Helga ja Inga on naised, aga Helge ja Inge hoopiski mehed. Siiski oli nimedesse puutuv enam-vähem ainuke pingutus raamatu lugemisel, üle 600 lehekülje sai paari päevaga loetud, sest lihtsalt nii huvitav oli.

Millest see siis räägib? Lihtne küsimus, raske vastata. Kõige laiemalt öeldes on Knausgård oma varasemate teoste üksikisiku uurimiselt nüüd vaatevälja laiendanud kuni..oehh, seda on raske määratleda, sest inimlikkuse kui sellisega ta ei piirdu, võiks vist öelda, et kõigele elusolevale kõige laiemas mõttes ja ka mõtete taga. Saite pihta? Ega vist. 

Selle kõige juures ei ole ta aga ka üksikisikuid unustanud, sest kõik üheksa peategelast, kelle lood antakse edasi mina-vormis, on meisterlikult kujutatud - neid on erinevast soost, vanusest, erineva temperamendiga, meeldivaid, ebameeldivaid ja sealjuures on nende sisekõne alati usutav ehk siis meisterlik karakteriloome. Juba selle eest saaks Knausgård mult maksimumpunktid.

Raamat algabki väga varasema Knausgårdi stiilis - ühe kergelt segaduses napsilembese pereisa looga, aga see haarab endasse ja ilmselt seetõttu jäävadki vähemalt mul esimesed ohumärgid algul tähelepanuta. No eks ta on ju varemgi ebameeldivatest asjadest kirjutanud. Kuni ühel hetkel saad aru, et see raamat ilmus kuu aega liiga hilja, sest see oleks olnud perfektne lugemine suvilasse, augustikuisesse pimedasse leitsakusse, ainuke asi, kas ma siis oleks üldse enam julgenud õue piiludagi. Oli jah kaane peal sõna "horror", aga see jäi kuidagi tähelepanuta...Muidugi on siin tegemist sellise stiilsema kraamiga - vaimuhaiged, kummaliselt käituvad loomad ja loomulikult - usk. 

Minu jaoks on usus alati midagi hirmuäratavat olnud, aga kui Knausgård ka sellelt pinnalt alustab, siis edasi pöörab ta usuteema hoopis sellesse sängi, milles minusugune paadunud ateist seda kõige selgemini mõistab. Ma ei taha siin midagi reeta, aga see on ääretult sümpaatne lähenemine ja ma usun seda. 

Kui juba triloogia esimeses osas on kolm olulist teose paradigma muutust - argisest paranormaalseks ja sealt edasi metafüüsiliseks, siis mida veel edaspidisest loota võib? Tõeliselt mastaapne teos, mis näitab taaskord seda, et ilukirjandusel on reaalne võimalus mõttemalle muuta, jääb vaid loota, et autor suudab oma idee lõpuni välja kanda. Mina tahan uskuda!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Vanemdamisest

Mulle ei anna rahu. Teate küll seda "mitte minu tagaaeda!"-stiilis teemat, kuidas "loomulikult võivad lapsed minna kutsekasse, kui nad tahavad...aga mitte minu laps!" Kuidas me lubame endale enne laste saamist, et "peaasi, et ta ise õnnelik oleks!", aga hiljem saame aru, et õnnelikkus ei tähenda alati igaühe jaoks sama asja. Äkki ta on hoopis õnnetu, kui lasta tal omaette triivida? Heidab hiljem ette, miks teda ei suunatud, sunnitud? Äkki ta ei ole nagu mina, äkki tema tahaks enamat? Kas on keegi üldse, kes südamerahuga ütleb, et tema laps ongi täiesti keskpärane, ei ole vaja teda kuhugi suunata? Ok, tegelikult olen kohanud, üks ema ütles mulle, et "mina ei ole oma lapse suhtes nii ambitsioonikas (kui sina)!" Mina ja ambitsioonikas?! 

Äkki siin ongi selle dilemma tuum, et enda suhtes ma ei ole ambitsioonikas (olen käega löönud?), aga lapse suhtes olen, aga ma ei tea, kas peaksin ja ma ei oska olla ka. Me kõik püüame anda endast parima, aga me ju ei tea, mis see parim olla võiks! Põrgutee on ka heade kavatsustega sillutatud. On ju inimesi, keda sunniti lapsepõlves millegagi tegelema nii, et see neile hilisemas elus vaid oksemaigu suhu toob ja teisi, kes tänavad Jumalat vanemaid, et seda tehti. Kas huvipuudus on põhimõtteline või lihtsalt teadmatuse tagajärg? No et ma lihtsalt pole talle jõudnud tutvustada mingit ala, mis teda tõeliselt tõmbaks ja ta ise pole selle ala peale tulnudki, aga kuskil on see olemas või leiaks ta selle ala nii või teisiti lõpuks üles? 

Konkreetne näide ka. Tänapäeval on kaheksandatele klassidele ette nähtud loovtöö, mida sooritamata põhikooli ei lõpeta. Loovtööks on kolm varianti - uurimustöö, praktiline projekt (kood kampsuni, meisterdad kapi) või ürituse korraldamine. Kahe viimase puhul kirjalikku osa väga ei ole, tuleb vaid raport koostada. Mini küsib, mis kõige lihtsam oleks. Minu moto koolis (see oli mul päevikusse kirja pandud, esilehele!) oli "Tee ainult niipalju, kui minimaalselt vajalik maksimaalse hinde saamiseks!" (või kuidagi nii, mulle tundub, et toona oli mul efektsem sõnastus.) Ehk siis käbi ei ole kaugele kukkunud. Ja mida teen mina? Üritan Mini veenda, et ei tohiks valida lihtsaimat teed, et lihtsaima tee võivad valida keskpärased, sina ei või, sest seisus kohustab. Raskem valik treenib tulevikuks, uurimustöö kirjutamise oskus on oluline. Kas pingutamine mitte ei sillutanud teed vaid edaspidiseks pingutamiseks, oli ju nii? Ma enda puhul olen nõus, aga mu laps...

Ja siis ma tutvustan talle lakkamatult igasugu kursuseid, koolitusi, ringe, trenne, ta noogutab pead ja "eks ma vaata". Mis ma ise tegin - käisin ainult neis trennides, ringides jms, kus käis mõni mu sõber, ainult sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Jälle käbi ja känd, sama põhimõte on temal ka. 

Saime sõbrannaga kokku, ta tütar on miski 16-17, sama vana, kui meie tolle sõbrantsiga ringi hängides ja sõbranna räägib, kuidas tütrel on keskkoolis vabaained ja tema valis täiesti vabatahtlikult matemaatika riigieksami ettevalmistuskursuse. Nõustume mõlemad, et meie ei oleks selles eas mitte midagi seesugust teinud, me viilisime kõigest, mis vähegi keerukas, me uskusime, et me lööme igal juhul läbi. Samas sõbranna rääkis, kuidas tema tütar on pigem ülemääraselt murelik ja ärev, sest äkki sellest kõigest ei piisa, et elus läbi lüüa? Kumb variant on parem?

Ega ma nõu ei küsi, ma olen aru saanud, et igasugune kasvatus mõjutab indiviidi üpris väiksel määral. Vanemate hoiakud, väärtused, see veel, aga see, mida me õpetame, see eriti mitte. Seega üks täiesti kasutu mõttemuster, aga ma pakun, et ma ei ole üldse üksi sellega.

Niisiis

Ma keeldun alla andmast! Ma ei paki suveriideid ära ega võta talveriideid kapist alla! Nii see ei käi, minuga niimoodi ei mängita, et esmaspäeval on +30 ja reedel pane kindad kätte!

Kes siis ilmast kirjutab, aga vat kirjutan, sest ilm mõjutab mu meeleolu märkimisväärselt. Oleks siis kasvõi päike väljas, aga selline tüüpiline hall koos külma tuulega on kõige rõvedam. Iseenesest aastaaegade vaheldumine mulle meeldib, aga no andke aega atra seada - praegune käis ikka kuidagi väga üleöö. Pole ime, et masendus tekib. Umbes nagu nii, kui lapsena Kanaaridelt saabudes (esimene soojamaareis, noh) jõudsid lumetormisele Arlanda lennuväljale ja adusid, et siin on su reaalsus va põhjamaalane - söö seda!

Kaur Kender kunagi sedastas mingis oma raamatus, et ilma üle vingumine olla vaeste probleem - rikas inimene sõidab lihtsalt sinna, kus on parem ilm. Ma ei saa enam puhata muul ajal kui suvel, sest meil on siin üks klient, kes puhkab vaid suvel ja kelle dokumentide eest ma muul ajal ainuisikuliselt vastutan. Miks ma ei delegeeri? Sest ma ei suuda. Kui mina teen mingit asja teistest paremini, siis ma ei saa lihtsalt loota, et kerge õpetuse peale (ja ma olen äärmiselt kehv õpetaja) suudab keegi seda kohe minu tasemel teha, eriti olukorras, kus vastutan ikkagi mina. Saab mingi prohmakaga hakkama ja minu nimi läheb alla? Ei lähe läbi. Kollektiivne vastutus, millest Indigoaalane hiljuti seoses Kaitseliiduga kirjutas, eks. Mina kui naine (I. seostab seda sooteemaga) ei suuda kah seda kollektiivset vastutust mõista. Üksi teen ja üksi vastutan. Üksi kannatan. Milleks üldse sellised ametikohad, kus a la minister astub alluvate prohmaka pärast tagasi? Arusaamatu. Ma küll ei astuks, hehee! Mis pagana organisatsioonikultuur, phäh! Kogu avalik haldus neli aastat on mul mööda külgi maha jooksnud.

Kuhu ma veel ei sobi, avastasin hiljuti - DJ-ks ei sobi. Nimelt peab DJ kohandama oma muusikavalikut publiku järgi. Täiesti kohutav väljavaade ju! Hiljuti suruti mulle baaris jälle juhtpult kätte, et noh, vali nüüd sina mõni lugu. Ma läksin nii krampi - peab nüüd valima selle ühe, mis iseloomustaks mind kui isiksust, onju, ja mis samalajal ei häiriks teisi, aga appi, neid raudselt häirib ju. No ja kui ma mainisin, mis lugusid võiks mängida, siis  - oo õudust! - minuga nõustuti, "et see jah ilmselt päris peale ei läheks". 

Teisalt õnnestus käia imetoredal peol. Ma pidudel eriti ei käi, sest seal tantsitakse, sahistatakse ringi ja keegi ju muusikat päriselt ei kuula, vähemalt minu definitsiooni järgi. Aga seekord oli täitsa istumise pidu, ok, paar tükki tantsis ka, aga seda oli vähe (raudselt seetõttu kvalifitseerus see üritus mittekordaläinuks!), aga point oli selles, et iga tunni sisustas erinev DJ erineva muusikaga kodumaise muusikavaramu erinevatest kümnenditest - listid olid valmis tehtud ja keegi ei arvestanud rahva meeleoluga, listides oli ka üsna eriilmelist muusikat. Mulle VÄGA meeldis, kõik istusid ja kuulasid, et ohh, see lugu! Ja oi, sellist lugu ma üldse ei tea! Ma leidsin ka paar pärlit ja siis selgus ürituse ainus miinus - avalikke playliste ei olnud ning nüüd ma ei teagi, kes näiteks esitas seda ägedat lugu 00ndatest, mille ainsaks mulle meelde jäänud tunnuseks olid sõnad "Ma olen purjus!" Teate, kui palju halbu laule seda kolme sõna sisaldab? Ma guugeldasin, ma tean, õiget ei leidnudki üles...

Paganama äärmused

Paganamaal on muide paganama ägeda vaatega vaatetorn!

Laps tahtis kangesti Intsikurmu festivalile minna. Mis seal siis on? "No seal on see LGBTQ+ pidu, kus drag-queenid esinevad!", "Oh, see on raudselt nii hilja öösel või suisa vastu hommikut, et mina juba magan ja sind ju üksi ei lasta, sa oled alaealine!"

Hiljem ilmub mu FB-seinale mingi peavoolumeedia (no saate aru küll, mitte "selles mõttes" peavoolumeedia, vaid lihtsalt, noh, "peavoolumeedia") artikkel (artikli peaks vist ka jutumärkidesse panema, sest need "asjad" ei ole ju mingid artiklid tegelikult...), kus reklaamitakse ka mingit drag-queenide pidu ja küsitakse rahvalt nende arvamust. Mul ikka vahel on vaja sellist asja torkida miskipärast. Ei, tegelikult oli seal paar normaalselt suhtuvat inimest ka, aga prevaleeris ikka "loomaaeda või seina äärde!" kogukond. Ma lihtsalt tahaks teada, kust tuleb see suhtumine, et kui sa ei mahu normi, siis tuleks sind elimineerida ja samal ajal pimetähn selle koha peal, et äkki keegi kehtestab varsti normi, kuhu sina ise hästi ära ei mahu. Ole normaalne või muidu! Ma saan aru, et norm olla on pealtnäha hästi turvaline, parem haukuda teiste peale, kui ise haugutud saada, soov sulanduda, massilt toetust leida, valideeritud saada, aga. Aga ikkagi. Miks nii agressiivselt? Kes neid normaalseid ähvardab? Maailmapilt mureneb, jah, aga mureneb see meil kõigil, maailm ongi muutumises, seda ei suru jõuga kappi tagasi.

"Vaata, et sina ka oma tütardele kohe varakult räägid, et nad mingeid välismaa mehi ei vaataks!" Tõsimeeli öeldud. 

Nii naljakas, kuidas noorem põlvkond sellest nii palju üle on (vähemalt see osa, keda mina kohanud olen enamasti on). 

Lapsel on uues inimeseõpetuse õpikus küsimus - mida oled sina vanemalt põlvkonnalt õppinud? "Nooh, kas siia võib panna rassismi, transismi, nonbinarismi ja muud sellised?" (Jaa, ta päriselt räägibki sellistes terminites. Tegelikkuses peaks eesti keeles olema vist transfoobia, teiste kohta päris kindlalt ei teagi, no näiteks "kritiseerimine kehakaalu põhjal" - kas sellele on emakeelset vastet? Keelekasutus muidugi näitab juba ka ära, kui teadlik on tänapäeva teismeline neist teemadest vastukaaluks vanemale põlvkonnale, kellel pole õigeid sõnugi..)

Vahel lihtsalt hämmastab, kui erinevates maailmades me elame. Ma enamasti ikka loodan, et vähemvaenulik võidab, aga piisab väikesest tõukest ja ma ei näe enam tunneli lõpus valgust. Siis ma mõtlen, et kes kurat siin riigis küll lapsi üles kasvatada tahab ja mingu nad siit minema, siis aga tuleb meelde, et "vabaduse kantsis" Ameerikas on veel hullem jne. 

Segadusse ajavaid raamatuid olen ka lugenud. Ma ei oska nende kohta palju öelda, aga tahaksin, et inimesed loeksid ja arvaksid ise. 

Charles Eisenstein "Kliima. Uus lugu."  - Sobib nii kliimakriisiskeptikule kui rohepöörajale, nagu päriselt, toob välja kitsaskohad paljudes levinud teooriates ja keskendub sellele, mis tegelikult ilmne. Kliima on pagana keerukas süsteem, üks ei mõjuta midagi, aga kõik mõjutavad kõiki kuidagi. Kõike me ei teagi, aga võiks veits aukartusega suhtuda, mitte lihtsate lahendustega peale lennata. Mu jaoks veidi liiga optimistlik äkki, ei saa see inimkond kollektiivselt mitte millegagi hakkama, näha on ju. 

Byung-Chul Han "Läbipaistvusühiskond" - Lühike tark jutt sellest, kuidas me näilises vabaduses läbi kõige avalikustamise tegelikult üksteist kontrollime ja nõnda totalitaarsesse ühiskonda sammume. Et tegelikult põrgu ei ole teised inimesed, teised inimesed on ravi, aga ainult siis, kui me neid pelgalt vahenditena ei näe. Anna käsi, mitte telefon. Tekitab mõtteid, kas blogimine on pigem ekshibitsionism või inimlik suhtlemine. Mõni tahtis suisa Goodreadsi konto sulgeda peale selle lugemist. Kui palju on selles kõiges nartsissistlikku endaga tegelemist, kui palju soovi kogemusi jagada ja päriselt suhelda?

Hüvasti, suvi!

Nii tore on olla jälle tööl! Ma ei ütle seda ei irooniliselt ega ka mitte siiralt võtmes "küll on tore orjata kapitalistlikku süsteemi", vaid pelgalt seetõttu, et nii palju muusikat on vahepeal kuulamata jäänud. Uut muusikat saab kuulata ainult klappidest ja kuna ma klappe kasutan ainult tööl, siis kogu puhkuse kuulasin ma ainult oma vanu playliste ja kõik "uue muusika reeded" on minust mööda läinud. Oo rutiin, mu sõber hea! Algul arvasin, et nii pika puhkuse järel kuluks ära mingisugune "allatulemise- tablett" (downer pill, noh), aga paistab, et ilm tegi selle triki ise ära. 

Juuli keskelt jäi siin see "käisin seal ja nägin toda" pooleli. Samal ajal kerkis blogides üles teema, mida keegi peab korras kodu all silmas ja mul sai just nii hea pilt tehtud, aga polnud aega üles riputada:

Ma arvan, et kõik, kes on käinud mul külas Vabaõhumuuseumis, tunnevad ära. Väga lahe maja on see seal, soovitan uurima minna. Ainuke asi, mille kallal vinguda, on see, et ma oleks tahtnud neid korterite taustalugusid rahulikult näiteks hiljem neti vahendusel vaadata, mitte koha peal rahvamurrus, aga kahjuks neid muuseumi kodukal üleval ei ole. 

Peale paari ringi Ida-Virumaal maabusime Pärnusse. Kohe peale seda kirjutas Nodsu oma Pärnust ja selgus tõsiasi, et me sõime ilmselgelt samas kohas sama asja:

Tagatipuks tuli õhtul välja, et Kasekese kohviku maja on alles ja seal on ikka söögikoht edasi. Mitte küll kohvik, aga täiesti tubli kiirtoidukas, müüs mulle odava raha eest ausa kamavahu mustasõstramoosiga, armsad noored müüjad ja nii puhas kemps, nagu vanasti kindlasti ei olnud.

See koht, eks:

Ja ma isegi ei söö magustoite, aga Mini andis mulle enda oma maitsta ning see kamavaht oli tõesti imeline. Muuhulgas saime sealt kamaluga EKRE nänni (kommid olid ausad ja head!), mida kodustele kingiks viia - Pärnu ju ikkagi! Paar nädalat hiljem taas Pärnus sõime samas kohas ja ma võtsin poke kausi, mis oli jälle parim, mida ma üldse saanud olen. 

Et ei jääks nüüd muljet, et ma mingi lihtinime olen ja ainult kiirtoidukates söön, siis kollaaž viisakatest kohtadest ka ikka - arvake ise ära, kumb on Michelini valikus ära märgitud Mere 38 ja kumb Kaspervik.

Pärnust sai sõidetud kuni Iklani, seejärel üles Sindi ja Suure-Jaani kaudu tagasi. Tuttaval territooriumil tagasi, käisin jala Saartneemel/Kuradisaarel ära. Ei aimanud, et see nii lihtne ja meeldiv võiks olla. Fotol on eneseuputamiseks sobivalt Opheliaga kleit seljas:

Meri oli millimallikaid paksult täis:

Jägala joast jalutasin ka ülevalt poolt üle. Neeme poolsaar oli vist viimane, kus põhjaranniku omadest veel käimata, see viga sai parandet. Seejärel jälle Pärnu, sõitsime Valgeranna poole, kuni päris alla välja, kust praam Manijale ja Kihnu käib. Oleks kangesti tahtnud ka minna, ma Manijale polegi sattunud, paistis teine nii kena ja käeulatuses, aga ei mahtunud kahjuks plaanidesse. 

Viimaks sai põrutatud Lõuna- Eesti kuppelmaastikule - Rõuge ja Paganamaa, sealt edasi Põhja-Läti. Ma ei tea, mis mul viga on, ise lõuna-eestlane ja puha, aga mulle meeldib mere lähedus rohkem, kui künkad ja järved. Ühe päevaga sai ära käidud kolmes vaatetornis, mõjus päris raskelt. Metsa kõlakojad nägin ka lõpuks ära, ei olnud midagi erilist. Lätis vaatasime kohalikke veidrusi - kitsarööpmelist raudteed (mis sõidab nii napakatel aegadel, et meil soovitati poolelt teelt takso võtta, kui ei taha tervet päeva 30 km läbimiseks kulutada...), ühe endise kekaõpsi pensioniaegset hobi - pudelite aeda, kus siis oma 40 erinevat skulptuuri + muuseum valmimisel - selline naivistlik-diletantlik kunst, sõbranna kaebas, et tal oli seal koguaeg nii piinlik :), lõpuks sattusime otsaga Piiblimuuseumi, kus haisva hingeõhuga onu meile privaatekskursiooni tegi, mis oli siis läti keeles, inglise keelde tõlkis kõrvalt infopunkti noormees. Nali selles, et tegelikult oligi meil vaja vaid infopunkti, aga keerasime kogemata valesse koridori otsa...Kui onu lõpuks aru sai, et me polegi mingid peened välismaalased, kes vaid inglišit räägivad, vaid lihtsad eesti matsid, pikendas ta ekskursiooni vene keeles, sest noh, sellest saavad ju kõik aru...Ok, tegelt oli hariv ja kõik, aga lihtsalt see palavus, tubakane hingeõhk, lapsed, kelle käest ka piletiraha küsiti, kuigi ilmselgelt nad jutust miskit aru ei saanud, see kõik kokku oli koomiline. 

Lõpetasime puhkuse Räpinas. Normaalne koht täitsa. Sadamas asub avalikus kasutuses jäämasin, kulus ära. 

Ahjaa, vahepeal sai kodulinnas ka mütatud. Kuskil olevat esinenud miski Trad. Attack! ja mitte keegi ei uskunud, et mul pole aimugi, millega tegemist: "No seda lugu ju ikka oled kuulnud /mingi arusaamatu ümin/" No ei ole, ausõna!

Tule, taevas, appi!

 Pealtkuuldud raamatukogus.

"Teate, ma pole siin juba aastaid käinud, ei tea, kas mu konto on veel alles ja saan laenutada?"

Teenindaja vaatab arvutist: "Ei, kahjuks teil ei ole kontot."

"Aga kuidas ma laenutada saan?"

Teenindaja selgitab.

"Oeh, mul ei ole üldse aega selleks, aga mul sündis äsja lapselaps ja mul oleks hädasti ühte raamatut tarvis..." /Mina mõtlen esimese hooga, et raudselt tahab Spocki/

"Nii, millist raamatut teil vaja oleks?"

"Päikesemärgid!"

No loodame ikka, et sai veel viimase Lõvi nagu mina, sest need Neitsid on ikka rämedad kontrollifriigid...

Kisuks patsist?

Nägin just postitust selle kohta, kuidas lapsele ei tohiks iial öelda, et keegi kiusab teda seepärast, et ta tegelikult meeldib kiusajale. Ma saan teoreetiliselt aru. Valed mõttemallid, mitte mingit reaalset abi jne, aga mulle lihtsalt meenus, kuidas mina omal ajal sellest toona täiesti tavalisest "õpetussõnast" jõudu ammutasin. 

Ma näen su läbi! Sa käitud, justkui ei salliks mind, aga mina tean, et tegelikult sa lausa armastad mind! Haa-haa! Ma ju meeldin sulle! Ja nüüd on võim minu käes, sest tea - minule ei hakka sa mitte kunagi, ealeski, eluilmaski meeldima! 

Ja praktilist kasu võis ka sel olla, sest kui ma tõesti julgesin mõnele mainida, et "kiusad mind, sest ma meeldin sulle?", siis oli teine sellest tavaliselt nii šokeeritud - "fui, sinusugune, muidugi mitte!" Aga kuna see võis mingi häiriva mõtte neile pähe sokutada, siis enamasti rohkem ei tülitatud, sest seda veel vaja, et keegi kõrvaltvaataja sama arvaks, kui see vastik plika.

Lihtsalt minu kogemus. Ma ei räägi siin tõsistest kiusamisjuhtumitest, ma ei mäleta, et mind oleks süsteemselt kiusatud, vahel jäin lihtsalt mõnele jobule juhuslikult ette.  

Festivalid, mu arm

Ma olen õudne snoob. Käblikule ei läinud, sest kehv ilm ja oleks pidanud telgis magama. Rammsteinile ei läinud, sest lollakas fännitsoon ja liiga palju suvalist rahvast. Viimasega meenub paari aasta tagune Tartu Punk & Rock, kus enne peaesinejat, kelleks oli Metsatöll, hakkas festivalialale järsku hulgim normcore rahvast ja dressinimesi valguma, nentisime - "näe, Metsatölli fännid saabuvad!" Millegipärast on Rammsteinist samamoodi "Eesti Rahwa Bänd" saanud. Mitte et bänd ise halb oleks või selles kuidagi süüdi. Ma olin Rammsteini viimase kontserttuuri õnneks enne koroonat Riias ära ka näinud juba, neli laulu vist vahetati välja, kuna vahepeal ilmus uus plaat, aga mulle meeldis niiehknaa eelmine rohkem. Mul on siiamaani meeles "Was Ich Liebe" kohe kontserdi alguses ja ma ei kujuta ette, et "Armee der Tristen" paremini oleks kõlanud. 

Punk & Rock Tartus on ses mõtted ideaalne, et saab ööseks oma voodisse ja bände on üsna seinast seina ning mis peamine, enamik tuttavaid tuleb kokku. Samuti on see piisavalt väike ja ebaglamuurne, et suvalist rahvast sinna eriti ei satu (kui just Metsatölli ei näidata, eks). Millegipärast suur osa inimesi eelistab festivalipaigana just mingit Pära-Peed, mis asub kõigist asustatud paikadest võimalikult kaugel ja kust mitte kuidagi enne koju ei saa, kui keegi seltskonnast on end kaineks maganud. No ei ole romantiline, üldse pole. Mulle näiteks meeldib koju jalutada, võimalikult suure ringiga. Pühapäeval jõudsin ma koju pool kolm, kuigi kontsert lõppes vist nii südaöö paiku, aga me tulime Narva mäest kesklinna, seejärel kesklinnast Annelinna ringile, sealt mööda Sõpruse silda Karlovasse ja sealt koju. Oli imeline. 

Inimesi oli ka igasuguseid, imelisi ja mitte nii väga imelisi. No näiteks üks, keda ma välimuse põhjal üliägedaks olen pidanud ja kellele ma ka lõpuks seda ütlesin, osutus täielikuks jobuks. Kuigi ta soovis minuga bändi teha, sest mul olevat sobiv hääl - hahahahaaa! Me tegime möirgamisvõistlust nimelt. Aga ta küsis mu sõbrannalt, kas too on mu ema, mis ei ole eriti meeldiv, kuigi tegelikult vanuse järgi võiks see sõbranna mu ema täiesti ollagi. Vastupidiselt noored inimesed ei uskunud üldse, et me nii vanad oleme, kui oleme, sest nende jaoks nii vanad kui meie on ilmselt ammu surnud ja mahakantud. Üks nii 15-aastane kippus musitama ka, ma keelasin, vabandusega, et ma lähen paragrahvi alla nõnda...

Koledat veel, üks tüüp kukkus lava ees kuklaga vastu metallpiiret, mu sõbranna läks appi, ütles, et tüübil silmad ei fokusseerunud, aga ta korrutas üht meesterahva nime. Mina parajasti ajasin selle meesterahvaga juttu, kelle nime korrutati ja kes väitis, et "ah, see minu poeg, lihtsalt täisjoonud ennast veidi!" Ma ütlesin, et krt, mine vaata, tal tuleb suust verd! "Ai, see põle midagi, sõbrad joonistasid talle selle huulepulgaga!" (oli see ka, aga veri samuti) Aasta isa kandidaat, noh. Viipasin siis turvameeskonda, sealne neiu keeras ruttu pilgu maha, vaatama ei tulnud, aga vähemalt kutsus mingi tähtsama mehe, kes nii isa kui poja kuhugi ära viis. Mu sõbranna kükitas kogu selle aja vigastatud noormehe juures, pärast tuli tema juurde keegi kõrvaltseisja ja küsis, ega ta ometi kehavedelikega kokku ei puutunud, noormehel olla midagi...Küsisin, kas HIV, aga vist siiski hepatiit. Sõbranna muidugi ohkas, et jah, vere- ja tatisegused juuksed ta tõesti lükkas kannatanul näo eest ära...Desosime sõbrannat veidi, õnneks need koroonajäänukina veel igal pool saadaval. Paari tunni pärast oli tandem isa-poega lava ees tagasi...

Mul jällegi vedas, seisin lava ees, kui Pedigree bassimees oma särgi publikusse viskas. Murdosa sekundiga sain aru, et mulle see tuleb, piisab ainult käe välja sirutamisest. Minu ees seisev kutt seda aga ei arvanud ja otsustas särgile järele hüpata, aga nii õnnetult, et järgmisel hetkel ma nägin, kuidas mu sõbranna mitu meetrit eemale lendab. Tüüp maandus talle selga. Sõbranna lõi pea ära, aga õnneks kergelt. Ma oleks särgi äärepealt noormehele loovutanud, aga sõbranna ei lubanud. Jube äge särk on iseenesest:

Foto Pedigree FB-lehelt

 

Ainuke häda, et XXL, bassimehe hüüdnimi on Kraana, ja mitte põhjuseta. Veidi higi järgi lehkas, aga mul oli õhtul kõhe hakanud, ajasin selga, oli selline aktsepteeritav higilehk, mitte ilge nagu mõnel. Koju tulin, Mini nõudis särki endale...Sõbranna lubas selle mulle kleidiks teha.

Just kuulsin ridu "body like an hourglass, it's ticking like a clock" - minust, noh. Kuna üks seltskonnast oli tulnud Ukrainast abistamast, siis tekkis meil idee minna punamonumenti lammutama (olgem ausad, vähemalt üks esinejatest agiteeris ka). Monument punnis vastu, kukkusin selle otsast alla. Empire strikes back. Erilisi vigastusi siiski ei saanud, küll aga rõõmsa meele ja plusspunktid teiste vandaalide poolt. Keskea rõõmud.

51-100

 Jätk eelmisele:

51. What's one thing you're certain of? 

Surm tuleb. 

52. Describe one of your colossal failures. 

Autokool 

53. What makes you cringe? 

 See, kui inimesed on uhked oma rumaluse üle.

54. What does your inner voice tell you? 

Milline neist? Neid on palju ja nad räägivad üksteisele vastu. 

55. What crime have you considered committing? 

Igasugu vihakuritegusid. Kui mul magada ei lasta, olen kõigeks valmis. Päriselt kutsusin siiski politsei ja mitte endale. 

56. What's great about your mom? 

See, et ta kunagi ei kahtle ja saab alati oma tahtmise. 

57. What’s great about your dad? 

See, et talle saab loota. 

58. Which day would you gladly re-live? 

Kõik ägedad kontserdid, reisid, puhkused, matkad, imelised õhtusöögid, kokkusaamised. 

59. What are you awesome at? 

Riimis rääkimises. Guugeldamises. Käekirjade dešifreerimises.

60. What do you want people you meet for the first time to think about you? 

Issand, kui ilus, tark, stiilne ja hea huumorimeelega inimene. 

61. When were you most afraid? 

Kõik need kohtumised kaheksajalgsetega. Enne nina karbikute oppi ka ja selle ajal. 

62. What are you terrible at but love to do anyway? 

No aga ei ole sellist asja. Ma ei usu, et kui sa päriselt milleski õudselt kehv oled, sa seda armastad, see on ikka selline "oi, ma tegelt ei oska tantsida ega laulda, aga ikka teen seda"-klišee. Kui sa midagi armastad, siis see mingil tasandil peab ikkagi edukalt välja kukkuma või vähemalt ehedalt. "Ma ei oska" on ju nii erineva kaaluga ka. Ma olin kunagi külas sõprusklassil Soomes ja sealne pere omas klaverit ja tahtis, et ma ka mängiks. Ma ütlesin, et ei oska ja nemad panid ikka vastu, et "ah, mis sa nüüd". Eks ma siis istusin klaveri taha ja lihtsalt klimberdasin neile. Ilme nende nägudel oli ikka päris hindamatu. Ilmselt nende jaoks tähendas "ei oska" midagi stiilis "ei ole just virtuoos", aga minu jaoks tähendas see "ei oska kohe mitte midagi teha sellega". Klaverimänguoskus oli neil ilmselge harituse osa, meil siin musikaalsete laste eralõbu.

63. What weapon would you carry during the Zombie Apocalypse? 

Leegiheitja, kuigi ma ilmselt ei jõuaks seda kandagi. Mürgikapsel enda jaoks oleks vist realistlikum.  

64. Which of your five senses would you keep if you could only keep one? 

Sellisel juhul võime end ära tappa. Ma olen elanud pikemat aega ilma haistmis- ja maitsmismeeleta, piisav, et teada, selline elu pole midagi väärt.  

65. What’s something you love to make? 

Kirjutada, kõndida...oh see nimekiri oleks väga pikk.

66. What do you cook better than anyone? 

Mitte midagi. 

67. What do you wish you’d invented? 

 Grunge

68. What would you like to invent? 

Iseenesest oleks ju kena leiutada midagi inimkonnale tõeliselt kasulikku, samas ilmselt kaasneks sellega minu ellu liiga palju soovimatuid muutusi, seega, vabandust, maailm, pead ise hakkama saama.  

69. Out of 100 random people, where would you rank yourself in terms of your intelligence? 

Vastame võimalikult faktipõhiselt. Keskkoolis pidime inimeseõpetuses seda, loodetavasti õiget, IQ testi tegema. Ma sain tulemuseks 126, 68% inimeste IQ jääb vahemikku 85-115. Ilmselt on mu IQ ajapikku siiski langenud, sest ma ei õpi enam aktiivselt. Ütleks siis, et veidi üle keskmise. Matemaatiline ja ruumiline IQ samas kindlasti alla keskmise.

70. Where do you want to be right now? 

Kusagil seiklemas. 

71. If you could be someone else for a day who would it be and why? 

Ma tahaks olla mõne suure rockbändi laulja, et näha, mis tunne on esineda tuhandete inimeste ees. Soovitavalt võiks mul siis lauluhääl ka olla ikka.  

72. What makes you feel powerful? 

Alkohol. Uskumatud õnnestumised. 

73. What’s the meanest thing you’ve ever said?

Niih...kõigepealt tuleb selgitada, et minu jaoks on õelad sõnad alati puhas kättemaks ja teisele haiget tegemise vahend olnud, millest ei maksa iial mingit tõde otsida, tuleb ainult sama kaalukat vastulööki planeerida. Mulle tuli üllatusena, et mõned inimesed päriselt võtsid südamesse asju, mis neile pahas tujus öeldi. Ainus kummaline jama, mille ma mittevihasena korraldanud on see, kui ma ütlesin elukaaslasele täiesti tõsisel häälel, et ma olen leidnud kellegi teise ja meie vahel on kõik läbi. Peale seda, kui ta tõsiseks jäi, ütlesin, et ah, lihtsalt nalja tegin. Miks? Ei oskagi selgitada. Või noh, äkki seal ikka oli mingi solvumine taga ja siis ma tahtsin tagasi teha, ei mäleta enam. 

74. What’s the meanest thing someone has ever said to you? 

"Sinusugune ei vääri iial emaks saamist!". Ma tean, et see oli ka vihahoos öeldud, aga lähedase inimese poolt öelduna ikkagi kuidagi üle võlli õelus. Ega ma ei nutnud küll, mõtlesin lihtsalt, et "küll ma sulle veel näitan!" Võib-olla lisasin, et aga vat sünnitan ikka, terve karja ja toon kõik sulle kasvatada!  

75. What three words would you have on your grave stone? 

Kas peab hauakivi üldse olema, kui ma tahan, et mu tuhk ilma peale laiali puistataks? Peale minu surma pole niikuinii vahet, mis must maha jääb, ma ise ei näe seda ju enam.

76. What’s your first thought when you wake up? 

Mis kell on? 

77. What’s one thing you wake up to in the middle of the night worrying about? 

Õnneks viimasel ajal enam ei ole selliseid asju, aga muidu suudan küll pool ööd mingit lolli "agakui?"-d peas põrgatada. Tähtsas Ministeeriumis töötades ja autokoolis käies tuli liigagi tihti ette.  

78. If you could tell someone something anonymously, what would it be? 

Anonüümsel ütlemisel pole mitte mingit jõudu, isegi minuna ütlemisel pole mingit jõudu seal, kus ma tõesti tahaks mingit muutust. 

79. Whom would you like to forgive and forget? 

Ma olen ammu kõik unustanud, ma ei oska viha pidada. 

80. If you could get rid of one of your responsibilities today, what would it be? 

Koristamine. 

81. What type of person angers you the most? 

Hädine, vinguv. Ennasttäis ja loll.

82. What is your greatest strength? 

Võib-olla see sama oskus unustada. 

83. What is your worst weakness? 

Mulle tundub, et iga nõrkus on millekski hea, ausalt. No nagu ahv oli tark, ei õppinud rääkima, siis ei saanud keegi teda ka tööle sundida. Ämblikuhirm, see jah segab elamist ega ole millekski hea, vastik rudiment. 

84. How do you show your love for others? 

Ripun neil küljes ja kisan: "Lahuta mu meelt! Lõbusta mind! Teeme midagi koos!" Ah, ma olen lausa hakanud mõtlema, on armastust üldse olemas? Kõiki neid asju, mida armastuseks nimetatakse, saab ka teiste sõnadega kirjeldada - kiindumus, harjumus, lugupidamine näiteks.  

85. Why are you here in this room right now? 

Tööd teen.  

86. When is a time you forgave someone or were forgiven for something? 

Unustamine on andestamine. Ma teen seda kogu aeg, see pole minu jaoks mingi otsus, ma lähen lihtsalt edasi. Oli, mis oli. Ja ma ei saa üldse aru neist, kes pikka viha peavad. Eriti minu vastu - ma olen ju nii nunnu?! 

87. What’s the biggest mistake you ever made? 

See eeldaks, et ma õudselt kahetseks mingit tehtud tegu, aga mul ei tule ette, et ma kahetseks. Jah, ma ei ole mõnede suhete hoidmisega kõige paremini hakkama saanud, aga see ei ole viga, see on lihtsalt asi, mida ma ei oska ja tuleb leppida. Mingid alustatud ja pooleli jäänud asjad, mingi õppetunni neist ju vähemalt sai.  

88. What are you hiding? 

Tatikolle kontoritooli all.  

89. What’s your unanswerable question--the question you seem to always be asking yourself? 

Kas see on see mida sa päriselt tahad? Mida sa päriselt tahad? Ma enamasti tõesti ei tea.

90. What are you ashamed of? 

No ega need tatikollid seal tooli all väga uhkeks ei tee küll...Häbi on muidu suht mõttetu - igasugu apsakaid juhtub kõigil ja oma olemuslikke asju häbeneda pole lihtsalt tervislik.

91. What is stopping you? 

Kahtlused selle üle, kas ma ikka päriselt ka tahan. 

92. What’s a secret you have? 

Võtan kõik omaks, nii on lihtsam, keegi ei saa santažeerida. 

93. How do you secretly manipulate people to get your way? 

Strateegia sõltub konkreetsest isikust. Mõnega tuleb teeselda, et sa pole üldse huvitatud, sest nad keelavad ja loobivad kaikad kodaraisse kohe, kui saavad aru, et asi on sulle ülioluline. Teistega sobib olla aus ja konkreetne, panna fakti ette. Oh, ma tegelikult jubedalt vihkan seda esimest varianti!  

94. When was the last time you apologized? 

 Mu meelest on vabandamise kontseptsioon vale. Jah, ma vabandan, kui astun varbale, kogemata müksan jms, aga ilmselt siin mõeldakse mingit tülivärki ikka. Ma jään enda juurde, et tüli käigus keevad mõlemad üle ja mida sa vabandad asja eest, mis sai niikuinii afektiseisundis öeldud-tehtud. Ma mäletan ainult ühte korda, kui ma sisuliselt vabandasin, väikelapsena, vanaema ees, sest ma sain aru, et olin tema suhtes kuidagi põhjendamatult halvasti käitunud ja teadsin, et tema on meie peres (vist ainus), kes ei usu kontseptsiooni "unustada, tähendab andestada". Vanaemale oli seda vabandust vaja. Teiste puhul, kes vabandamist on eeldanud, olen ma tajunud, et see on alanduse väljapressimine. Vähe on ju juhtumeid, kus vabandavad mõlemad pooled.

95. What is the biggest lie you tell yourself? 

Ma ei tunne ennast nii hästi, et oskaks kindlalt öelda, mida ma olen või mida ma ei ole. Ilmselt on vale endale öelda, et ma olen tugev. 

96. What’s the moment you left childhood behind? 

See hetk, kui ma sain aru, et täiskasvanu võib olla lollim kui mina. See oli vist nii teises klassis, kui õpetaja ei olnud kuulnud sõna "paavian". Mingi hetk oli siis ka, kui ma sain aru, et ma ei oska enam mängida. Teisalt, mulle ajab hirmu nahka kontseptsioon "täiskasvanu" - ma olen kogu aeg samasugune olnud, mõnes mõttes ei saa ma iial lapsepõlvest välja.  

97. What's missing from your life? 

Ori. Hunnik pappi.  Koristaja?

98. Do you believe in a higher power? 

Ei. 

99. What are you ready to let go of? 

Ma olen küljesrippuja, mul on raske millestki lahti lasta. Kapis on mul riideid, mida ma aastaid kandnud pole, aga "äkki ükskord algab aega", mõnikord meeltesegaduses on mul õnnestunud neid ka minema loopida ja ausalt, pärast ei mäleta, mis asjad need olid ja miks ma neid säilitasin. Seega igasugu saasta ikka on, aga ma ei ole valmis millestki vabatahtlikult loobuma.

100. What are you not saying right now? 

Enamikku. Kes seda lugeda jõuaks, kui ma siin heietama kukuks? Pealegi peaks ma praegu tööd tegema üldse. 

---

Igavlen kodukontoris, esimesed 50

Mismõttes need küsimused "Brave and Interesting" on? Võtsin algallikast. (Mitte, et ma teiste tõlget arvustaks, lihtsalt kopeerida oli sealt lihtsam.)

1. What’s the toughest decision you made today?  

2. What’s the toughest decision you made this year?

3. What’s the toughest decision you ever made? 

Nende otsustega on see teema, et ma ei tee neid. Suuri asju nagu elumuutused ma ei kaalu, ma lihtsalt teen ära, kui tunne peale tuleb ja väikeste puhul lasen voolul end kanda. Ma ei mäleta, et ma kordagi elus oleks mingi asja puhul plusse ja miinuseid kaalunud. Ükski otsus ei ole ühesõnaga raskelt tulnud.

4. What have you forgotten? 

Ilmselt enamiku asju, mis kunagi peast läbi on käinud. Korrutustabeli näiteks, kui tuua üks lihtne ja konkreetne asi.  

5. If you were guaranteed the answer to one question, what would it be? 

On siis kuskil veel midagi või ei ole? st. kas see reaalsus, mida näen enda ümber, on kõik? Ja kuidas see kõik lõpeb? Ah, neid küsimusi ikka oleks omajagu.

6. What’s it like being you right now? 

Nina on tatine, pea on märg. 

7. What makes you nostalgic? 

Muusika, lõhnad. 

8. If you had two hours left on earth what would you do? 

Karta on, et halaks ja paanitseks, midagi mõistlikku küll ei suudaks teha. 

9. What’s the most beautiful word in the world? 

Ei olegi kunagi mõelnud selle peale, aga praegu torkas kohe pähe: "ütled "kurat" ja sirguvad õlad ja tuju on korraga hää" (Propeller "Üks sõna") 

10. Who makes you laugh more than anyone? 

Ikka ise oma peas ja keskkoolis oli mul klassiõde, kellega meil oli hämmastav komme üksteise lauseid lõpetada, temaga sai naerdud ikka nii, et sõna otseses mõttes tilk püksis. (Ja ma väga kahetsen selle sõpruse mittehoidmist)

11. What did your father teach you? 

Armastust muusika ja huumori vastu ja seda, et meeste peale võib loota. 

12. What did your mother teach you? 

Seda, et unustamine on andestamine, et tegelikult saab kõik korda ja kõigest üle. 

13. What’s the best gift you’ve ever given? 

Ma olen meister tegema kingitusi, mis minu meelest peaksid inimesi rõõmustama, aga seda ei paista need tihti tegevat. Seega, ma ei tea.  

14. Best gift you ever received? 

Ma ise jälle kipun saama kinke, mis oma sobivuses mind alati üllatavad.  

15. How many times a day do you look in the mirror? 

Spetsiaalselt ei vaatagi, mul vanasti näiteks ei olnud toas ühtegi peeglit, esikus ka ei olnud ja seega ma tihti ei näinudki, milline ma välja näen. Nüüd on mul vannitoas peegel ja esikus ka, seega ma ikka näen, aga harjumust vaadata ei ole. Lolle nägusid teen pigem peegli ees, ma ei tea, miks. 

16. What do you bring most to a friendship? 

Hah, esimesena lõid jälle laulusõnad pähe "I bring everything sad and weird", aga kontrollisin järele ja õige on hoopis "all black everything sad and weird". Lolli nalja ilmselt, tabude murdmist ja õudset targutamist mulle olulistel teemadel. Joogi võtan ka ise kaasa enamasti. Ja snäkke.

17. If 100 people in your age group were selected randomly, how many do you think they’d find leading a happier life than you? 

Pakuks puusalt, et minu vanusegrupis on õnnelikkusega lood keskmisest etemad - ollakse piisavalt vanad, et endaga rahu teha ja mitte veel nii vanad, et tervis või realiseerimata unistused painaks. Enda topiks ka sinna kõrgemasse kolmandikku ikka.

18. What is or was your best subject in school? 

Bioloogia. Kirjandus. 

19. What activity do you do that makes you feel most like yourself? 

Mõtlemine, kirjutamine. 

20. What makes you feel supported? 

See, kui teised tulevad minu mõtetega kaasa ilma et ma peaks neid selleks mõjutama. 

21. Whom do you secretly admire? 

Avalikult imetlen ja kadestan neid, kes ei karda ämblikke. 

22. What time of the day do you feel the most energetic and what do you usually do in those moments? 

Mulle tundub, et minu puhul erilist vahet pole. Öösel ma energiline ei ole, aga samas ka päeval võin suvalisel ajal magama keerata. Energilisus ei sõltu kellaajast, mu meelest. 

23. What’s something you never leave home without? 

Alasti pole nagu ette tulnud õue minemist. 

24. What’s a recurring dream you have? 

Üleajavad peldikud, aastaid kestev rasedus, pean kuhugi jõudma, aga takistused, tagasi koolis või jubedas teises töökohas. 

25. What makes you feel safe? 

See, kui keegi ämbliku maha lööb. (Ikka veel võdistan õlgu, sest L. oli reede-laupäev ära ja siis pühapäeva õhtul oli vannitoas ämblik ja ma ei suutnud jätta mõtet, et mis siis, kui see oleks päev varem juhtunud. L. väitis, et ma oleks siis julguse kokku võtnud, mina pakkusin, et ma oleks vanematekoju emigreerunud) 

26. What’s the best thing that ever happened to you? 

Suur vedamine oli praeguse töö leidmine ja seoses sellega endasarnaste inimeste avastamine, kes teab muidugi, millele imelisele see omakorda tee sulges, iial ei tea ju.  

27. What do you want people to say about you once you’re gone? 

Pole mingit tähtsust, mind see niikuinii ei puuduta. Valedel põhjustel postuumselt kuulsaks saada muidugi ka ei sooviks, aga muu pole oluline. 

28. What’s the coolest thing about science? 

Et see areneb. 

29. What’s the best money you ever spent? 

Kogu see raha, mis on kulunud meeldivale äraolemisele on hästi kulutatud. 

30. What’s a bad habit you have? 

Juuste kruttimine, mul on ühelt poolt juuksed lühemad ja katki, aga ma ei suuda end peatada, sest see on mingil kummalisel põhjusel nii rahuldustpakkuv.  

31. What are you grateful for? 

Heade geenide ja toetava kasvukeskkonna. 

32. Whom are you envious of? 

Kas kadestamine ja imetlemine ei ole samad asja või? Ma kadestan neid, kes ämblikke ei karda. Muud põhjust teisi kadestada väga pole, sest ilmselgelt kaasnevad iga hüvega ka omad miinused, millest kõrvaltvaatajal aimugi pole.

33. What’s an image you’ll never forget? 

Ma loodan, et ma omaenese ja lähedaste nägusid ära ei unusta.  

34. Describe a near-death experience. 

On siis igaühel see, et oskaks kirjeldada? Mind olevat peale sündi neli minutit elustatud, paraku ei mäleta sellest midagi.  

35. If you had a clone, what would you have the clone do? 

Oot, kui ta mu kloon oleks, siis tal ju oleks ka samad mõtted, tunded ja tahtmised kui mul, seega klooni enda asemel koristama sundimine ei läheks läbi ju? H. de Tellieri "Anomaalia" tegeles selle teemaga, seal olid inimestel erinevad taktikad, kes ei tahtnud enda oma iial näha, kes sai temaga sõbraks jne. Ma tahaks enda omaga sõbraks saada, ma usun, et ta meeldiks mulle. Me teeks koos igasugu asju, mis meile mõlemale meeldiks jne. Ideaalne sõbranna oleks.

36. What’s your idea of Heaven? 

Ma ei tea, et mul kunagi Taevast mingi kujutlus oleks olnud, see on ju nii naiivne konstruktsioon. 

37. What’s your idea of Hell? 

"Hell is a teenage girl"  

38. When did you know? 

Kohe. 

39. What can you do better? 

Enamikku asju, aga miks peaks? 

40. When are you most yourself? 

Kui ma räägin või kirjutan, mida ma mõtlen. 

41. What superpower would you most like to have? 

Väiksena ma tahtsin mõtteid lugeda, aga praegu küll ei tahaks, oo õudu! Vahel tahaks teleporteeruda.  

42. If you were granted three wishes, what would you do with the second wish? 

Ma olen alati vastanud, et mul on ainult üks soov - see, et kõik mu soovid täituksid - seega vahet ju pole, mis järjekorras neid soovida. See, mis teisena pähe tuleks.

43. What is your actual superpower? 

Lapsena mulle tundus, et mu soovid päriselt täituvadki mingi aja möödudes ja tihti siis, kui olen juba nad unustanud. Praeguseks olen aru saanud, et selle asja nimi on vist pigem "madal latt" ja "vähene ambitsioonikus". Oskus endaga rahu teha, see vist on päris hea võime.

44. If you won 100 million dollars, what would you buy first? 

Matkaauto. (Sest "orja" vist ei oleks ilus vastata...) 

45. What's the best sound in the world? 

Viimati olime ööbimiskohas, kust üle tee asus raudtee ja ma saan aru, et enamiku jaoks on see ilmselt suur miinus, aga mitte minu, kes ma kasvasin raudtee ääres. Meil olid paberinutsakud sektsioonkapi klaaside vahel, et need ei kliriseks, kui rong mööda sõidab. Praeguse aja rongid enam eriti ei kolise, aga Lätis veel on vanamoodsad rongid, need kolisesid täiega nostalgiliselt. See hääl meeldib ka, kui rannas silmad kinni panna - inimeste hääled ja vee hääl.

46. What’s perfect about your life? 

Miski siin elus ei saa olla ideaalne, kui ämblikud eksisteerivad. Tõsiselt, elus ei saa miski olla ideaalne, hakka ainult veidi laiemalt mõtlema. 

47. What song do you sing only when you’re alone and what memory does it bring back? 

Ma ei laula kunagi üksi olles. Ma tõesti ei seedi oma hädist häält, see ei kõla üldse nii nagu ma sooviks. Röökida ma võin, aga mis sa ikka üksi röögid, eks. 

48. Describe a moment you were so embarrassed you wanted to disappear. 

Ma arvan, et meil kõigil on mingid omad momendid olnud, aga õnneks need ununevad. Ma ei mäleta, et midagi väga erilist oleks olnud kunagi. 

49. How many times a day do you think about money? 

Võib-olla mingi kümme korda, kes seda arvestab? Ma ikka kogu aeg muretsen, kas on piisavalt, loll harjumus, ma tean. 

50. Who has been the biggest influence on you in your relationship to money? 

Robert McPart ja Mr. Montgomery Burns. Ma olen jube ihne, ei mina tea, kust ma selle õppisin.

Judith Schalansky. Kaelkirjaku kael

Omade kaitseks astun alati välja! Mismõttes inimesed vihkavad seda raamatut Goodreadsis? Mismoodi see igav raamat on? Kui sinu jaoks on bioloogias midagi igavat, siis no palun...

Eks ta veidi algteadmisi vajab ilmselt, kui sa ikka ei tea, kes olid Mitšurin ja Lõssenko, siis jääb loo üks osa sulle mõistetamatuks. See Darwinist taganemise traktaat näiteks, kus sujuvalt lõssenkoismile üe minnakse. Mis selle kaelkirjaku kaelaga kõigel üldse tegemist oli, paljud ei raaligi välja, kui algteadmisi pole.

Äkki minusugune ongi veel viimane põlvkond, kes seda teemat jagab? Autori sünniaasta on muide 1980 ja bioloogiaalast haridust tal raamatukaane väitel pole, vägagi muljetavaldavad teadmised sel juhul ja tubli taustatöö. 

Kui ma nüüd mõtlen, siis nooremale lugejale võib see teos tõesti hirmus tunduda, aga minusuguste jaoks on see juba helge nostalgia. Peategelase sarnaseid õpetajaid oli meie ajal koolides küll ja veel. Tagantjärele on hoopis lõbus lugeda, sest mu meelest suur osa täiskasvanuid mõtleski toona nii. Ei olnud mingit kaastunnet, lapsed jagunesidki (vaimu)annete järgi klassidesse ja nende vahel liikumine oli vaid haruldane anomaalia. Rividrill ja lihtne elu, ei mingit kahtlast kujundavat hindamist. Ja noh, tegelikult on see piir, kus lõpeb Põlluaasalik "äkki hakkaks lihtsalt kõik normaalseks?" ja algab viljatu andetuse ülistamine, siiski kergelt hägune. Mõnikord lihtsalt tahaks Inge Lohmarkidele (raamatu peategelane) õiguse anda ja öelda: "Nii on!" Ma kipun küünilisust mõistma, mitte kartma. "Meid ju kasvatati nii!" nagu on kombeks öelda.

Mõistagi näidatakse raamatus siiski ära ka see külg, mis sünnib sellest, kui on kord, aga puudub täielikult igasugune empaatia. Looduslik valik ei toimu inimeste puhul vaakumis, me oleme liiga kaugele arenenud, et selle toimimist vaikides pealt vaadata. Me ei suuda olla piisavalt küünilised, et leppida. No ja selle tulemusena olemegi siin, kus meil ka igasuguseid poputatakse ja lastakse elujõuliseks saada ja lumehelbekesed vohavad ja laiutab abstraktne kunst! (see oli siis sarkasm, eks!). Raamat annab meile aimu, mida tunneb tegelikult üks igipõline konservatiiv nähes oma maailma vaikselt lagunemas. Miski ei garanteeri, et me ise, kes end praegu rõõmsalt liberaalideks nimetame, kunagi midagi sarnast tundma ei saa.

Mulle see raamat meeldis väga, nii temaatika pärast kui ka stiili, mis keskmise maitse jaoks ilmselt on liig sünge ja üle võlli.

Abitu eit

Ei teagi nüüd, kumb pealkiri siia rohkem passinuks: raamatuarvustus või hoopis "miks ma meestele meeldin?"

Ikka tuleb ette, et tahetakse su lemmikuid teada - ütle raamat, film, söök, lill? Ja kuigi õige vastus on, et "neid on palju" ja "sõltub olukorrast, meeleolust jms", siis mõnikord on kohatu niimoodi vastata, sest inimesed tahavad sind kuidagi lahterdada. Ma leidsin nüüd lõpuks raamatu, mille nime ma sellesse loetellu täie kindlusega üles seaksin: Ljudmila Ulitskaja "Sonjake. Lõbus matus" - see on jah minu lemmikraamat. Tegemist on küll pigem kahe pikema novelliga, aga asi seegi. "Sonjake" on ka hirmus hea, aga minu eriline lemmik on just "Lõbus matus".

Loomulikult, kogu see atmosfäär - "elu parim osa olidki need mõttetud olengud" (lk 127), hedonism, imelised kirjeldused, karakterid, uskumatult tabavad metafoorid, sümpaatsed üldistused, autoripoolne soe suhtumine oma kõigisse tegelastesse jne. Ma tegin pidevalt pause, ise edasi lugeda tahtes ja samas soovides, et see ilmaski ei lõpeks. Üks matus, ka lõbus, peab ometi ükskord lõppema kahjuks. 

Kuigi olen kuulnud ka vastupidist, siis eile J. Steinbecki "Hommiku pool Eedenit" lugedes, jäi taas silma, et ka Steinbeck väidab, kuidas meile lähevad korda vaid need lood, mis meid isiklikult puudutavad. Mu ema näiteks väidab, et tema oli eelmises elus raudselt Scarlett O´Hara, sest kokkulangevusi on liiga palju. Ja nüüd jõuamegi "Lõbusa matuse" Ninakese juurde. 

"/.../ naistega, kes nimelt oma piiritu abitusega äratavad ümbritsevates inimestes, eriti meestes, kõrgendatud vastutustunde." (lk 95)

Ma olen sageli mõelnud, kuidas kenad ja ägedad naised on üksi, aga näe, mina siin seevastu...No ja nüüd ma õppisin Ninakest tundma ja sain aru, et just see, see ongi see. Ninake - see olen ju mina! Jah, Ulitskaja kirjeldab Ninakest kasutades väljendeid "patoloogiline laiskus ja lohakus" ning neile eelneb "vaimunõtruseni ulatuv lollus", millest viimasele ma ei tahaks kuidagi alla kirjutada, aga mis omakorda näitab, et me loeme igast tekstist välja just selle, mis meid kõnetab ja meie teooriasse sobitus ning jätame sujuvalt tähelepanuta selle, mis ei sobi. 

Ninake ei suuda otsustada ja arendab oma kapriisid viimse piirini välja - mina, nii mina.

"Ta oli tõesti nõrguke: isegi suitsu hakkas tegema õhtupoole olles pärast esimest söögikorda ja esimest alkoholi jõudu kogunud" (lk 161) - mina oleksin täpselt selline funktsionaalne joodik, ma lihtsalt ei jõuaks rohkem - nõrguke, mis teha!

Kusjuures minu puhul ei ole abitus kuidagi teeseldud nagu ma olen mõne teise puhul täheldanud (ja see abitus töötab ka teeseldes), mulle on see kuidagi omane, sissekasvanud, ma pigem püüan seda varjata, kui afišeerida. Mõned väidavad, et oi, küll mina olen tugev ja iseseisev, aga ma, krt, ei ole üldse. Ma ei tohiks ennast feministikski nimetada vist. Üks näide elust: istun mina mingil üritusel ühe (nais)tuttava kõrval, keda ma alati erakordselt täiskasvanulikuks olen pidanud. Istun ja piidlen melonit. Ühel hetkel, ilma igasuguse strateegilise plaanita ütlen: "Vabandust, kas sa oleksid nii kena ja lõikaksid mulle melonit?" Oma küsimuse kohatusest täiskasvanud inimese kohta saan aru alles siis, kui teine mulle üllatunult otsa vaatab ja küsib, et miks ma ometi ise ei lõika? Vastan täiesti ausalt, et ma eriti hästi ei oska, kardan näppu lõigata ja üldse, enamasti on seda keegi teine minu eest teinud. Kõrvalistuja heldib - isver, mihuke nunnuke sa oled, muidugi ma lõikan sulle, otsa tiburull! Kui see toimib naistega, toimib see veel edukamalt meestega. Ma saan alati kõige paremad mehed, sellised, kes tahavad su eest hoolitseda, korralik perematerjal. Ainult isa käratas mulle mõnikord tüdinult: "Ära ole nii kuradi abitu!" See oli ärritav, sest sa ei aimagi, mida kõike ma tänu abitusele saavutanud olen, sa veel kahetseksid, kui ma abitu EI oleks!

Mis ei tähenda, et ma osades asjades äärmiselt otsusekindel ei oleks - Ninake arendab oma kapriisid viimse piirini välja - oojaa! Neid osasid minu jaoks olulisi asju on vähe, aga neis ma lähen nui neljaks lõpuni välja, tuimalt. Nii nagu raamatus Ninake ristimise oma kätte võtab ja mu meelest annab autor Ninakestele eluõiguse ka selle lausega: "Vapper on see, kes ei karda näida naeruväärne."

Siguldas

Esimese õhtu Siguldas veetsin mina kontserdil, aga mida me kõigi nende ülejäänud päevadega ette võtsime? 

Alustuseks sain üldse veidi karmakättemaksu selle eest, et ma nii uhke olin, kuidas Arlanda lennujaamas meile paberite puudumise juures lennukisse ikka kohad kätte võitlesin. Seekord siis juhtus see klassika "mina arvasin, et sinu käes on! mina arvasin, et hoopis sinu käes on!" kui selgus, et meie võõrustajat kusagilt ei paista ja Bookingu kinnitust kellelgi kuskil pole, rääkimata Bookingu sisselogimistandmetest. Õnneks võõrustaja siiski sai leitud ja tema paberitest ikka mu nimi välja ka tuli. 

Öömajaga oli veel selline õnn ja rõõm, et Bookingust sai algul loetud, kuidas koht on kuumalaine ajal väljakannatamatu, me mõtlesime, et no jaanipäeva ajal on ikka pigem külmalainet oodata ja loomulikult läks vastupidi. Õnneks tegelikult mingit erilist palavust meie korteris ei olnudki. Oli selline nelja apartemendiga ridakas, igaühel oma terrass pluss ühine hoov. Kõrval oli Ukraina pere, huvitav oli, et nemad pidasid meid algul keele põhjal leedukateks. Hea rahulik oli, jaaniks oli linn peale kontserti tühjaks voolanud, kena troopiline öö, keegi lõket ka ei teinud ega kisendanud kõrval. 

Jaaniöö vaade meie rõdult:

 

Me olime tegelikult plaaninud matkata, aga noh, 30+ kraadi mägisel maastikul ei ole kõige parem mõte. Natuke matkasime ka, selgus, et nõrgim lüli on lapsed, ausõna, nagu pensionäridega oleks reisinud - "meie ei jõua, böää, palav, väsinud, tahaks tuppa telekat vaatama!" No me siis L-ga kahekesi keeled vestil kulgesime enamasti. Tarzani pargis lapsed muidugi elavnesid märgatavalt. Nalja sai kah. Sõidame siis kõik neljakesi tõstukiga mäe tippu, et sealt monorelsiga alla kihutada. Selgitame lastele, et kihutama ei pea, kang on kenasti olemas, hoia endale sobivat tempot. L. paneb alla ära, peale teda peaks minema Mikro ja juba istume oma gondlites ootel mina ja Mini. Mikro sõidab esimese kurvi ära, teine suubub kuhugi põõsa taha tundmatusse ja Mikro ei julge. Miski ei aita, tema paigast ei liigu. Onu tõstab ta agregaadilt maha ja seletab, et alla saab kõrvalt trepist või siis tõstukiga. Mikro on kinni kiilunud ja seisab raja kõrval, ma siis seletan, et jäägu ta sinna, kus on, me sõidame alla ära ja tuleme talle järele. 

All olles teatan L.-le, kes viivitusest juba enam-vähem taipab, mis seis on, et ostku ta pilet ja mingu Mikrole üles järele. Piletiostuga on keeruline, sest ainult kaks kassat ja kui keegi seiklusrajale läheb, tuleb temaga veel leping teha ja sadat asja seletada. Kui L. on lõpuks üles saanud, otsustan minagi üles minna, sest Mini on otsustanud seiklusrajale suunduda. Astun piletisappa, kui järsku seisab mu kõrval morni näoga Mikro: "Konstruktor tõi mu alla ära..." Instruktor, parandan ja saadan L.-le sõnumi, et väänik on all. Ta vastab, et tean, nägin. Hakkame siis Mikroga koos tõstukiga L-i juurde minema. Mikro räägib: "Tead, see onu ei pannud kordagi pidurit..." Oot.. ma olin algselt eeldanud, et see onu tõi ta käekõrval alla?! "Oot, ta sõitis koos sinuga gondlis alla?" "Nojah..." Ehk siis hirmunud Mikro sai tänu oma hirmule ekstraelamuse, sest ilmselgelt instruktor on sealt sada korda alla tulnud ega pidanud mingit pidurit vajalikuks. "Mis sa tegid siis? Karjusid kogu tee?" "Ei, tahtsin küll, aga ei julgenud." Nojah siis. Nii kui tõstukiga üles hakkame jõudma, tunneb instruktor meid ära ja viibutab naerdes näppu, kinnitan, et uuesti me küll tsirkust tegema ei tule, lihtsalt lähme ülevaltkaudu minema. 

Vaated on seal muidugi hingematvad, me leidsime ühe koha, mida kusagil "kauni vaatega kohana" kirjas pole, aga kust avanev panoraam me meelest kõige etem oli:

Pildile seda avarust muidugi väga hästi ei püüa, aga üldmulje oli nagu Grand Canyon koos puudega. 

Selle vaate kõrval on kohe Sigulda bobirada, kus ma kunagi põhikoolis alla jalutanud olen. Lisaks jalutamisele saab sealt aga ka ratastel kelguga alla lasta, koos konstruktoriga instruktoriga muidugi. Instruktor on muide selline 50+ naisterahvas, ilmselt mingi endine Läti olümpiasangar, aga no ega me neid ei tunne ju. Mulle tundus see peale vaadates siuke meh-värk, aga L. tahtis ära käia. Pärast rääkis, et ega ei olnud meh midagi, ikka päris korralik sõit, kurvis külili jne. Kahjuks jäi tal go-pro kinnitus koju ja telefoni kaasa ei lubatud (lendab minema), seega videot ei saanud sellest. Aga olla tore olnud, p.s. sõita saab ainult nädalavahetusiti, kes tahab minna.

Video sellest, kuidas üks teine ekipaaž alla tuleb, sealt lõpukurvist alates pidavat asi tõsiseks minema:

Neli ööd koha peal oli täitsa piisav, et kõik vaatamisväärsused läbi käia ja ka niisama ringi tolgendada. Korra käisime ka kõrvalasulas Ligatnes, kus samuti mäed, koopad ja matkarajad. Ainus miinus palaval ajal on sealkandis see, et ujuda pole kuskil. Koiva jões on karastav +14 ja ega ta väga soojemaks lähe, sest palju allikaid. 

Loomulikult kordus sama jama tagasi Eestis, kui kohe sel päeval, kui põhjarannikule pagesime, vesi +16 peale läks. Aga see-eest nägin ma mega-madu-ussi, elu sees pole sellist jurakat Eestis näinud:

Pärast lugesin, et emane nastik võibki vabalt poolteist meetrit välja visata, lisaks on ta ka kõvasti jämedam kui isased liigikaaslased. Sõbranna mao-foobik sai ka muidugi ära rõõmustatud selle pildiga, pärast L. küsis veel üle, kas ma sulle seda ussi (jah, ma tean selgroogne, seega madu, mitte uss, Mikro kogu aeg parandab, et taksonoomiad ikka õigesti oleks..) ikka näitasin, sõbranna kuulis "bussi" ja pidi veel korra maoga tõtt vaatama...

Karma kättemaks oli kiire tulema - läksin kodus wc-sse ja potis hulpis ämblik...Mõelda, kui ma oleks seal potil istunud ja see elajas oleks mulle pähe kukkunud? Kust ta potti muidu sai? Iuuuu....

Placebo Siguldas

Ma olen nii ära metsistunud, et pidin inimeseks saamiseks suisa tagasi kontorisse ronima, see kodukontor on suvisel aal ikka saadanast (tegelt muul ajal ka). Feedlys on 163 lugemata postitust. Puhkuseni on veel aega, aga vahepeale aeg on ikka niisama molutamisele kulunud.

Kes paneks endale (ja endaga kaasa veetud perele) ööbimise Siguldasse neljaks ööks? No mina panin ja jään ikka selle juurde, et hoopis parem on olla ühes kohas natuke kauem kui et tõmmelda ühest ööbimisest teise plaaniga päev otsa sõita, õhtul kohale ja hommikul jälle minema, mispuhul kokkuvõttes mitte midagi ei nähta (nähtud-tehtud endal see). 

Miks üldse Sigulda? Sest Placebo! Oktoobris peaks nad küll Tallinna plärisevasse metallkasti (viimati nüüd Judas Priestil kõrvu kinni hoides veendusin, et selle kolaka peaks tõesti maha lammutama) ka saabuma, aga kes teab, mis toimub kunagi oktoobris?! Pealegi on Lätis kontserdipiletid siiani kümneka odavamad kui meil. Rammsteini viimase ma nägin ju ka Riias, meile jõuab see nüüd kolm aastat hiljem, ok, paar uut lugu teevad nüüd ka, aga mulle ausalt öeldes meeldis eelmine plaat rohkem kui see uus ja no Tallinnas on ju see paganama "fännide poolt palavalt soovitud" fännitsoon, kuhu edukad ettevõtted oma tublidele töötajatele piletid ostavad, et nood seal šašlõkivardaga patseerida saaks ja küsida, et "kes see laulab?" - vähemalt Tartus Metallical nii oli. Mulle meeldib ikka hammas-hamba vastu lava ette trügida, mitte selleks eraldi pileti lunastada. 

Tänapäeva kontserdid on üldse üks ikaldus, sest vähemalt pool rahvast kui mitte enam, on kohale tulnud vaid sellepärast, et "meie kandi hetke kuumim üritus, kõik lähevad ju" ning filmivad siis enamuse ajast 360 kraadi kaameraga klippe stiilis "mina siin rahva sees", teevad hulgim selfisid või filmivad lihtsalt tuima näoga üles kõik, mis ette jääb. Sellistest pääsemiseks pead üsna lava ette trügima ja isegi seal pole kindel, et oled pääsenud. 

Placebo oli imeline, võrreldes paljude muude suurkontsertidega, kus tehaksegi rahvale showd, ettevalmistatud etendust, oli Placebo ehe. Ok, nad ei ole päris sellise kaliibriga staadionibänd, aga ikkagi. Näiteks käis rahvast läbi rõõmus kahin, kui Brian suitsu ette pani - see oli selline intiimne tegevus, mis näitab, et esineja on samuti lihast ja luust tüüp, kuidagi kodune ja veel sigaret, mida viimasel ajal staaride puhul üldse harva näeb. "I smell weed, can you give me some?" küsis ta samuti nunnult lava ette kükitades. No ja siis rikkus loll rahvas Brianil tuju ära. Mitte, et kanepit ei antud vaid mingi tüüp üsna lava ees pimestas teda oma filmiva telefoni välguga. Brian üritas žestikuleerides teada anda, et talle see tegevus ei meeldi ja küsis peale loo katkestamist, kas on veel keegi, kes teda välguga pimestada tahaks ja no rahvas karjus muidugi kohe "jeeeee!", sest nad vist ei saanud keelest aru või olid muidu tuhmid. Alustati siis looga uuesti ja paarikümne sekundi pärast viskas Briani kitarri jälle nurka, sest no inimesed ei õpi: "Pagan, ma üritan siin tööd teha, aga teie ajate mu vihaseks!" Ma saan tast absoluutselt aru, see filmimine ongi läinud üle igasuguste piiride. Mu kõrval oli näiteks üks paarike, kes ka peale neid kahte intsidenti mõlemad eraldi oma telefonidega lakkamatult kõik üles filmisid. Internet on täis hea kvaliteediga kontsertvideosid, miks on sul vaja seda oma väriseva käe ja kehva teloga tehtud soperdist selle asemel, et see üks kord esinejat ja muusikat nautida? Õnneks kontsert siiski jätkus, sõber rääkis, et vist Barcelonas, kus tema neid kord vaatamas käis, läks Brianil tuju ikka nii ära, et ta pool kontserti esines seljaga rahva poole ja lõpuks lõpetati üldse enne õiget aega jant ära. 

Siguldas tehti küll vaid ainult üks lisalugu, mis tol hetkel tundus vähe, aga setlistsist vaadates selgub, et tegemist oli üldse ühe pikima kontserdiga sel aastal. Lugude valik meeldis mulle tohutult - esiteks see uus plaat, hästi palju oli sellelt, teiseks mingid lood, mis "just mulle" meeldivad ja mis minu hinnangul hitid väga pole ("Infra-red" - parim kättemaksu lugu üldse! "Too Many Friends"!) Mingeid suuri hitte "Every You and Every Me" ja "Pure Morning" näiteks, üldse ei tehtud. Oh, Setlists on täitsa äge, ütleb kohe täpselt, et lugu "Special K" -  (Stopped and restarted because Brian Molko asked to not put phone into his face) 

Aga jah, mulle ikka meeldib üksinda kontserdil käia, kuigi oma sõprade auks tuleb öelda, et ega nad mind kontserdi ajal üldiselt segama ei kipu, siis ongi igaüks omas mullis, suhelda võib enne ja pärast esineja vaatamist. Ahjaa, pärast selgus, et L. oli lastele rääkinud (nemad siis koha peal ei käinud), kuidas näe, kõigil esinenud bändidel (Sibyl Vane Eestist ja Purple Negative Lärist soojendasid) oli naisvokalist...Ta oli eluaeg arvanud, et Placebo laulja on naine. Johhaidii!

 Pilte mul kontserdist otse loomulikult pole, neid võib vaadata näiteks Läti Delfist.