Appi - hurraaa! Padar läheb vanemahüvitise kallale

Padar plaanis vanemahüvitiste kallale minna ja perekool läks kihama
Probleem iseenest ei olegi nii suur, sest päris ära ei taheta midagi kaotada, asi on alles mahaöeldud arvamuse vormis jne ja ega otseselt sellest kisa ei tõusnudki. Kisa ikka vanal teemal: madala hüvitise saajad sõimavad kõrgepalgalisi, kellele ainsana see muudatus negatiivselt mõjub ainult rahas arvestamises ja nõuavad võrdsust kõigile. Vanemad inimesed pahandavad, et nemad pidid nii ehk naa hakkama saama ja ärgu praegused üldse vigisegu. Kõrgepalgalised oigavad, et neil juba kõik planeeritud ja laenud kaelas ning mis õigusega võrdseks kui tegemist ei ole "emapalgaga" vaid palgahüvitisega, mis loomulikult ongi seotud palga suurusega. Ma ei hakka oma arvamust siia üldse panema, sest sellel teemal ei saagi olla ega tulla mingit konsensust. Igaüks kisab oma mätta otsast, sest oma särk ja rahakott on kõige lähemal. Mõni ju ütleb suisa otse, et ma olen nõus ise vähem saama kui ainult keegi teine rohkem ei saaks. Teine kaitseb, et miks pean mina kinni maksma teiste laiskuse, madala haridustaseme jms. Ehk siis vaesus teeb kadedaks, rikkus ihneks? Eks ma ise kaldu ka ühele poole, aga tundub, et see on paratamatu ja sõltub ainult sellest, millist elukogemust omad. Omasugused peaks omasugustega lävima - rikkad häärberitesse, vaesed getodesse ja nii et kokku ei puutu - kõige vähem konflikte?
Kõige suurem surmade põhjus pidi ju kah kadedus olema - inimene elab muidu normaalselt ära aga hakkab end siis naabriga võrdlema ja vaatab, et tollel ikka suurem auto ja kobedam maja ning töötab/stressab/joob ennast haigeks.
Tegelikult saab ka kavalusega - üks neiu, kes muidu suht keskpärases kohas sekretärina töötas, kuulutas alati igal võimalusel, et "kui palju see vanemahüvitise ülempiir ikka järgmisest aastast on, järsku ma kaotan veel raha muidu!". Iseasi, kas ta oli selle palga kuidagi sahkerdades nii kõrgeks ajanud või siis oli lihtsalt uhke tunne seda kuulutada ja mõelda, kuidas teised hinges kadestavad.

Inimlikkusest

Lõpetasin just Remarque'i "Elusädeme" lugemise. Väga kole raamat, nõrganärvilistele ei soovita. Kole ei tähenda siis siinkohal aga mitte halba. Huvitav on see, et tavaliselt kuulun ma ka ise nõrganärviliste kogukonda ja tean, et igasugused lingid selle hoiatusega ei ole mulle avamiseks (nädal tagasi tegin just selle vea ja üks tõsiselt võigas pilt tiirleb siiani silme ees...), kuid millegipärast kardan ainult visuaalseid jälkusi, lugeda see-eest suudan.
Igatahes, seoses raamatuga kerkib üles inimlikkuse teema ehk siis nagu raamatus - mis muudab ühed inimesed teatud olukorras kiskjaks. Mina olen suhteliselt veendunud, et teatud olukordades muutume kõik kiskjateks, kas just sadistideks, kuid ka see pole välistatud. Millegipärast tembeldas mu kunagine kirjandusõpetaja mu selle seisukoha eest "inimeseks, kes kõnnib tänaval mööda kui kellelegi nuga selga lüüakse". Üllatav arvamus minu meelest kui võtta arvesse, et mina püüdsin vaid öelda, et keegi ei suuda näha teiste ega enda olemuse pimedamatesse soppidesse ja kui kedagi on ikka pool elu alandatud, siis ei ole võimatu, et ta ühel hetkel endast nõrgemate peal oma musti tunge välja elama hakkab. Korralik koolilaps oleks pidanud siiski igasuguse vägivalla joonelt hukka mõistma ega mitte sellele nö "õigustusi" otsima. Ikkagi on minu arvates põnevam mõelda "miks?" kui hoobilt asju must-valgeks tembeldada. Jah, tegu on ebahumaanne ja tegija väärib karistust, aga miks see nii läks?
Võib-olla olen ka haige, aga millegipärast tunnen põlgust nõrkade ja minu ees lömitavate inimeste vastu. Ei teki tunnet, et peaks appi minema ja pead paitama, pigem ütleks midagi vastikut. Paralleel elust - kunagi kiusas üks õpetaja üht tüdrukut minu jaoks põhjendamatult taga (kas saab põhjendatult kiusata?). Tüdrukul oli puudumistõend, kuid õpetaja pani enne seda nägemata talle põhjuseta puudumise kirja. Tüdruk ütles, õpetaja vihkab mind niikuinii, pole mõtet minna talle tõendit näitama. Mina siis läksin ise tema eest õiglust nõutama. Õpetaja ütles mulle, et miks mina ennast selle pärast pingutan, tulgu tüdruk ise ja ma võtan tõendi arvesse. Seisku, krt, enda eest!
See tüdruk oligi selline seina ääres väriseja, teine lugu on nendega, kes moe pärast ennast pisendavad - oh ei, mis nüüd mina ja kui lõpuks kellelgi villand saab siis ohivad ja puhivad, et kuidas küll nii. Mul oli üks selline sõber, kes alati kui ma teda kuhugi kutsusin ajas sõrad vastu, et mis nüüd tema ja kindlasti ta ainult segab ja on nõme jne. Me ei suhtle enam, sest ühel hetkel sai mul mõõt täis ja ma karjusin ta peale, et mis krdi snoobiks ta mind peab, et mul kohe kindlasti ei kõlba temaga suhelda. Ta hakkas ulguma ja mul tekkis vastupandamatu soov talle vastu kõrvu anda.
See on iseenesest kole tunne kui sa hakkad mõtlema, et ei, ma ei lähe sellele äpule oma abi pakkuma, las kannatab ja siis tunned järsku magusat mõnu sellest, et teine kannatab. Ma ei tea, mis piirist ei tundu enam kohatu ja ebamoraalne kedagi tema äbaruse tõttu lüüa. Koolikiusamise teemal ei saagi minu arvates seetõttu lahendust olla - alati on nõrku ja alati on tugevaid. Nõrkust haistetakse juba kaugelt, tugevat ei kiusa kunagi keegi. Ma ei ütle, et kiusatav on ise süüdi - normaalse psüühika ja elukogemusega inimene ei ela end teise peal välja, aga minu arvates ei saa öelda, et see on puhtalt kasvatuse küsimus. Instinktid löövad lastel teatavasti tugevamini välja kui täiskasvanutel. Loomariigis tapetakse nõrk teiste poolt ära.
Kõik need "Kärbeste jumalad", koonduslaagrikogemused ja muu peaksid näitama kui õhuke on see humaansuse kiht inimkonna peal. Piisab üsna vähesest - kellele võim, kellele võimalus ellujäämiseks, et see unustada. Ei tasu mõelda, et maailm on must-valge, ühed jumalast, teised saatanast. Igaühes on mõlemat ja sõltub ümbritsevast, kumb neist võimaluse saab. Ilmselt ei saaks igaühest julma natsidoktorit, kuid olukord määrab, et selleks saab just nö "kõige õigemate" eeldustega inimene.

Peldikuteema

Nii, eile, olles äsja eelmise sissekande lõpetanud, läksin wc-sse ja avastasin, et keegi oli jätnud vee peale tõmbamata. Mul endal on sageli kahtlus, et äkki unustasin selle ära, olen isegi paar korda kontrollimas läinud, kuid siiamaani on see ainult paranoiaks osutunud. Inimene ei pane tegelikult teadlikult selliste rutiinsete tegevuste sooritamist tähele, see ilmselt ongi põhjuseks, miks ma kunagi ei mäleta, kuhu ma juukseklambri, telefoni või muu sellise jublaka koju tulles pistan. Ja kui veel miski segama juhtub, siis ei mäleta hiljem iialgi, mis järjekorras nüüd asju tegema pidi - nt pesen ma ennast teatud kindlas järjekorras ja kui ma vahepeal pean midagi muud tegema, siis võin vabalt näiteks hambad pesemata jätta. Ilmselt juhtus selle õnnetu veetõmbamisega samuti, mis ei välistanud muidugi võimalust süüdlast otsima hakata. Peale minu kasutab antud tualetti veel 5 meest meie korruselt - üks neist (ja me juba teame, kes) jätab pidevalt prilllaua üles, tule põlema jne. Tema oli muidugi esmane kahtlusalune. Ehk siis - kui sul on üks halb harjumus, ole kindel, et ka kõik ülejäänu kallatakse sulle kraesse!
Muidu on meil wc-ga normaalne olukord, mitte nagu ühes teises asutuses, kus lõpuks lausa silt tuli uksele kinnitada, et enda järelt paluks koristada...Seal asutuses kasutasid wc-d ainult naised, va üks mees, kellele patud muidugi kohe omistati. Ega me lõpuks ei saanudki teada, kes pidevalt poti triibuliseks jättis. Igatahes meie kabineti neiud hoiatasid teineteist alati ette kui jälle "triibutaja" käinud oli. Peale teda oli ju päris riskantne vetsu minna, sest väljudes võis keegi sind märgata ja nõnda hoopis sind triibutajaks pidama hakata. Teiste s*** koristamiseni me ju ka ei laskunud! Siis oli veel üks frukt seal, kes alati oma järjekorda oodates vastu ust nõjatus ja sulle väljudes rõõmsalt naeratas. Kuulas kõrv kikkis ukse taga? Ei tahtnud järjekorra kaotamisega riskida tagasi oma kabinetti minnes? Igatahes oli kohutavalt ebamugav. Karistuseks lasid tibid kõlaka lahti, et ukse taga passija on buliimik...
Keeruline teema selle wc-ga. Kunagi keegi lausa arutas, et peab ikka imelik olema kui ametikoha wc-s midagi muud peale pissimise teed, et kas siis kodus ei saa, teine jälle väitis vastu, et miks ometi kodus vett raisata kui töö juures saab tasuta...
Mind hirmutavad peamiselt ainult inimesed, kes ukse lahti unustavad (ma ei tea, miks MINUL just piinlik on, aga on) ning naisterahvad, kes oma hügieenitarbed vedelema jätavad. Viimasega seoses on ka ainuke kord kui ma teiste järelt kasima pidin - meie peamiselt meestest koosnevad kollektiivis oli tollal 2 naist ja see teine oli oma hügieenitarbe (mitte mingi verise asjanduse küll) prügikasti kõige peale asetanud, ma siis kaapisin hunniku paberit sellele peale. Et jumala eest keegi ei mõtleks, et see mina olin! Sellest, et avalikes käimlates palju hullemaid asju näha võib, ma parem ei räägi. Ma tõesti ei saa aru, mis loomad seal käivad. Ja mina ju külastan tavaliselt siiski naiste poolt.

Welcome to My Nightmare

"Noh, kas ostad juba väikseid tekikesi ja sokikesi kokku?"
"Ei, ma loen raamatuid Saksa koonduslaagritest."

Loen jah, kusjuures. Ja jube kõrini on sellest, et maailm peaks nüüd järsku ainult ühe teema ümber keerlema. Teistpidi on kõrini ka neist, kes üldse aru ei taha saada, et ma tõesti ei viitsi 2km jala läbi lörtsi ja sita kõndida ja mingeid akrobaatilisi harjutusi teha. Lugesin mingit päris lõbusat ja natuke (liiga vähe) sarkastilist raamatut selle kohta, kuidas ma peaks nüüd mingisse nö "salajasse naiskonda" kuuluma hakkama. No tere talv! Ma tunnen küll, et mind sinna tirida üritatakse aga tavaliselt peletan ma nad eos juttudega sellest, kuidas ma üle 20ne aastasena pidin umbes neljaaastast onulast hoidma ja nutsin enne seda haledalt ja lubasin ükskõik, mida teha, et mind sellest säästetaks. Õnneks laps magas kõik need 2 jubedat tundi, mil ma teda valvama pidin.
Teine asi, millega teisi hirmutada on see, et mu ema ütles, kuidas temal on küll neist tittedest nii siiber, et ei taha ühtegi näha. Jumal tänatud, et mul normaalne ema on! No ja nüüd on ju selge, miks ma lihtsalt PEAN lapse saama - nii häid geene ei saa raisku lasta! /Õel irve/ Vähemalt tean ma, et siiamaani on minuga kõik korras ja mingit koletut instinkti pole kusagilt välja löönud. Ja mul ei ole raseduspsühhoosi, mille all "tarkade" raamatute järgi kõik kannatama peaks - ma olen kogu aeg selline olnud. No kust võtab mingi EMT, et mulle jubedalt meeldib, kui mu telefon iga kord Villu Reiljani häälega teatab: "0,5 - pole paha" kui mulle mõni e-mail laekub? Ja seda salakavalat teavitust saab maha võtta ainult läbi wap-lehekülje ning kodulehelt selle jama kohta midagi ei leia. Krt, mul oli pool sõimukirja juba valmis! Kahju tõesti, et ma avastasin selle mahavõtmise nii ruttu...Aga see ei ole seotud minu kalli postkastiga nagu üks tüüp siin üritas mulle selgeks teha ka peale seda kui ma olin talle enda arvates 5 korda öelnud, et see nii ei ole. Ja mind üldse ei huvita, et ma lõpuks ühe koleda sõna ütlesin talle, mida ilmselt kuulis ka meie uus töötaja, kellel sel hetkel vist kõrvaklappe peas ei olnud. Ainus miinus on see, et inimesed mõtlevad nüüd automaatselt, et ah - see on tema seisundist tingitud. Brrr, ei ole!!!!
Varsti ei julge enam süüa ka, sest mingid müüdid räägivad, et rasedad õgivad nagu nuumloomad ja kui mind söömas nähakse, siis võidakse ka mind kaastundliku pilguga vaadata või öelda, et "Sina sööd ju meil ju nüüd kahe eest!". Ma tõesti tahaks seda Hesburgeri suitsujuustuburgerit proovida ja mul on ainult loetud päevad jäänud, mil ma maskeerununa seda õgima saan minna! Ma ausõna ostaks ainult ühe ja ilma Maxi-eineta! Kookide või jäätise poole ei julge üldse vaadatagi - siis pandaks ju kohe diagnoos.
Näh, jälle hakkas liiga lõbus ja peab adekvaatse minapildi säilitamiseks lõpetama.

Kust mehed tulevad?

Ükspäev sai arutatud, et mis hetkel ometi sai ühesugulisest ja rõõmsalt poolduvast vihmaussist kahesooline inimene. Milleks see mutatsioon kasulik oli? Ärge hakake kohe rääkima kui igav elu ilma meesteta oleks vaid mõelge ka kui palju jama ära jääks! Nagu ma mitu korda öelnud olen, siis soorollid on minu silmis pigem ühiskondlikult pealesunnitud kohustus mitte miskit loomulikult kujunenut ja sama hästi võiksime kõik võrdsed olla - kupli all pole erinevatel sugudel niivõrd radikaalseid erinevusi. Kas tänapäeval üha enam igapäevaseks muutuv geikultuur ja unisex wc-d ei näita ka, et tegelikult ei ole sooküsimus nii oluline? Mingid muudatused tekivad evolutsioonis ja arenevad edasi siis, kui need kuidagi populatsionnile kasulikuks osutuvad. OK - pidevalt rasedal ürgnaisel oli keeruline endale toitu hankida, aga enne seda? Miks ei arenenud ühesugulisus edasi? Miks nö arenenumad eluvormid omavad endas isas- ja emaspoolt? Minu arvates oleks täitsa ok praeguses mõistes "vastavalt vajadusele sugu vahetada". See imelik y-kromosoom, mis kangesti ühe jalaga x-kromosoomi meenutab (kas ei näita selle "kahtlast" päritolu ka see, et enamus mitte eluvõimelistest loodetest omab just y-kromosoomi?), kust see tuli ja miks teda vaja oli? (Mul ei ole meeste vastu mitte midagi, absoluutselt neutraalselt mõtlen seda, vabalt võiks y ka naist tähistada, kui see nii oleks). Y - kui kole mutant, kes ise oma sugu jätkata ei suuda ja vajab selle jaoks nö "peremeeslooma"? Ma jõuan jah tavaliselt oma arutlustega kohutavate järeldusteni...

***********************

Buduaari foorumist: Rase tibi:"Mis te arvate, kas rasedana peaks käima tööl või istuma kodus?"
Tark tibi nr 1: "Loomulikult istu kodus, milleks sul siis mees on?????"
Tark tibi nr 2: "Raseduse ajal tuleb sind kohelda nagu kuningannat, ära tööle küll mine!!"

Sellepärast ma nüüd polegi ammu kirjutanud, et istun kodus (oma vabast ajast ju blogi ei kirjutaks) ja lasen ennast ümmardada. NOT. Tegelikult on seoses igasuguste ümberkorraldustega kole palju tööd, mitu uut inimest välja õpetada jne. Minule kui autistlike kalduvustega tibile on selline rutiini murdmine üsna piinarikas.

Natural Born Killers

Ei hakka konkreetset teemat üldse lahkama, lihtsalt üks tähelepanek vaatenurga kohta, millest seal artiklis ka peamiselt juttu on - kuidas sõltuvalt vaatenurgast ühte ja sama asja absoluutselt erinevalt näha võib. Mina kui pragmaatiline pessimist loen sealt välja, et äkki oleks siis aeg endale tunnistada, et mingit eetikat ja moraali ei eksisteerigi? Inimene ongi omakasupüüdlik olend, kes iseenda heaolu nimel mitte millegi eest ei kohku. Osad inimesed seda tunnistavad (mis sest, et siis artiklis toodud võltseetika varjus - "naise enesemääramisõigus" jne), teised püüavad aga väevõimuga eetilisust kehtestada (keelame kõik abordid). Ja mismõttes "meie maailm liigub inimeste kui tühjade anumate, materiaalsete ja vaimutute pakendite suunas, kellele inimelu pühadus on tundmatu kategooria." Nagu artiklis välja toodud ajaloolised faktid näitavad, siis oleme me alati sellised olnud. Sama meelt on ju ka kõikvõimalikud tsivilisatsiooni hävimise teoreetikud - kui küsimus on ellujäämises, siis ei huvita inimest mingi moraal - kõik nõrgemad lüüakse maha ja süüakse ära. On see miinus? Loomulikult on sellele kõhe mõelda, aga kui seda instinkti üldse ei oleks, jääks siis inimkond üldse püsima? Lennukis tuleb ju ka kõigepealt endale hapnikumask pähe tõmmata ja seejärel teiste abistamist kaaluda. Mõnel loomaarmastajal on ka nii suur süda, et ta endale koju paarkümmend koeravolaskit võtab, kelle eest ta siis enam hoolitseda ei suuda - on see siis hea? Asi on kindlasti keerukam kui lihtne dilemma kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, aga äkki tasuks sellele siiski mõelda?

Piinlik teema

Astume siis ka intiimsete teemade libedale rajale. Üritades siiski delikaatseks jääda - seoses vältimatult lähenevate sündmustega hakkas mul taas kummitama vana teema sellest, mida inimene ise tahab ja mida ühiskond talle peale surub. Kas kõik, mis vanasti oli tabu, oli seda ainult "kurja kommunismi" pärast või oli selles ka kübeke tõtt? Kas mina olen imelik kui tunnen väikest võõristust asjade ees, mida tänapäeval kui täiesti loomulikku asja serveeritakse? Et kui ma sisimas tunnen, et publikut pole vaja, ja kui "publik" ka just uksest sisse ei murra, siis tunnen end ikkagi kuidagi mahajäetuna, et näed kõigil teistel ju on teisiti (mis sest, et kõigil kindlasti pole). Kui teil on paha ja ilmselt ka piinlik (ei, ei saa ju piinlik olla - see kõik on loomulik), kas te siis soovite kedagi nö kätt hoidma? Surute hambad ristis, et ma ei tohi piinlikkust tunda, sest keegi teine ei tunne? Kas kuskilt läheb või peaks minema ka mingi piir? Kas liigne avameelsus/lähedus põhjustab probleeme? Minu isiklik arvamus on, et jah. Ma tõesti ei saa aru paaridest, kus üks peseb hambaid ja teine istub samal ajal poti peal. Kui ma tean inimesest absoluutselt kõike, kas ta siis tõmbab mind enam? Kas selline lähedus, et ma saadan mehe poodi tampoone tooma lähendab mind temaga mingis vajalikus suunas? Lähendab see kindlasti, kuid kas ta ei muutu mulle siis kellekski isa/venna/parima sõbra sarnaseks? Või juhtub see muutumine varem või hiljem niikuinii hoolimata sellest kas ta teab iga detaili sinust?
Need suure läheduse loomulikuks pidajad imestavad sageli, et mis suhe see üldse selline on, kui mees su menstruaaltsüklit ei tea (näide elust). Ehhh...Mul liigituvad sellised inimesed jälle sinna gruppi, kuhu ka iga päev emale helistajad. Muidu pole viga, aga kole kui ise sellise otsa satud. Tema süüdistab sind eemalehoidmises ja sina kardad, et ühel päeval teab kogu tema suguvõsa sinu intiimprobleeme.
Ma ei ole mingi vagatseja aga häirib kui keegi seltskonnas oma intiimelu lahkab - tavaliselt kui selle inimese teine pool sama laua taga on, püüab ta kõige selle juures veel rõõmsat nägu teha. No vähemalt minu meelest "püüab", sest ma ei suuda uskuda, et nii võib mugav olla. Ma tõesti ei taha teada, mida Mart ja Pille voodis teevad! Ilmselt on mul mingi hälve - saunapidusid ma ka ei kannata. Aga ma ei tunne, et ma selle "hälbe" all kannataksin ja abi vajaksin.

"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme"*

Vahepeal on kuulda olnud, et igasugu pahadest asjadest nagu narko, nälgimine või koolitulistamine tuleks vähem rääkida, et neid mitte noorte jaoks ahvatlevaks muuta. Ma ei tahaks sellise konservatiivse seisukohaga küll nõustuda, kuid tuleb tunnistada, et tegelikult olen nendega ühes paadis.
Viimasel ajal ilmunud raamatud ja linastunud filmid - mina kui maalt ja hobusega (või pigem valest põlvkonnast) imestan küll siiralt selle üle, et kas tõesti ongi sellised asjad igapäevad. No võtame "Mina olin siin", "Magnus", "Mõru maik" jne. Viimatinimetatud raamatu just lõpetasin ja hoolimata kraanikaussi ummistavatest vereklompidest tunduvad söömishäired kuidagi "glamuursed". Ilmselt on viga siiski minus ja enamikes noortes ei peaks selline asi ahvatlust tekitama. Eile hakkas mul Säästumarketis väga paha, nii paha, et istusin põrandale maha (mis kena riim...). Külm higi kattis keha ja silme ees sähvisid tähekesed. Sama tunne kui tavaliselt enne oksele hakkamist. Aga mulle meeldib - tunda mingeid äärmuslikke tundeid, mida tavaliselt ei tunne. Avalikus kohas ka artistlik rõõm selle üle, et nad ei saa iialgi teada, mis mul viga ja võivad mind jumal-teab-kelleks pidada. Eile oli ilmselt tegemist söömatusest tingitud reaktsiooniga, sest vererõhk on mul korras ning hemoglobiinitase ainult natuke madal. Tavaliselt selliseid asju ju minuga ei juhtu ja kui juhtub siis olen nii erutatud? Kui iga päev juhtuks, siis ilmselt läheks see nö teravate elamuste otsimise kihk üle? Kevadel oli mul nii kole valus haigus, mille tagajärjel valedest avaustest valesid asju tuli, karjusin valust, aga samas oli jube põnev...Vastik olek peab olema nii terav, et ohustab eksistentsi, siis on huvitav, niisama uimane pohmell on jama - pea peab lõhkuma ning magu streikima. Seetõttu ma toitumishäiretega ilmselt lähedalt sõbraks ei saagi - enne terava halva tundmist tuleb tavalises näljas vireleda. Muidu oleks ju jube glämm hommikusöögiks peotäis tablette neelata?
Millised saledustööstuse ohvrid me ikkagi oleme - ma olen hetkel nii 3 kilo juurde võtnud ja kaugel pole hetk, mil ma saab ületatud maagiline 60 kilo piir. Ei saa öelda, et isegi kõiki objektiivseid põhjuseid silmas pidades see mind ei häiriks.

Nalja kah - "I personally despise grammar mistakes"-rubriigist: neiu, koolitatud politseinikuks, kirjutab oma töökogemusest, et "olin müüa". Enne karjääri riigistruktuuris elatasid ennast prostitutsiooniga? Mul oli kohutav kiusatus see küsimus ära saata...

*Kurjam - "Kaalujälgija"

Õudne kiusatus on panna mingi ninnu-nännu pealkiri

Tere!

Mind pole ammu näha olnud. Mul on uudiseid ka. Mäletate, et ma ütlesin, kuidas see aasta on väga kummaline, täis igasuguseid ootamatuid pöördeid ja juhtumisi? No neid ikka jagub jah.
Ma kardan, et edaspidi ei saa ma seda blogi endistviisi jätkata. Asi selles, et ma ju nii ausalt oma nime all kirjutan siin, aga ma ei tahaks kirjutada inimestest, kes pole selleks mulle luba andnud ning keda oleks lihtne minuga seostada. Ma ei saa kuidagi luba küsida ka ja ega ma ei teagi, kas tahan sellest isikust väga kirjutada. Aga ilmselt ta hakkab mind mõjutama ja kes tahaks ometi lugeda järjekordsest "kruusimaalijast"? Või noh, eks ma salamisi loodan, et äkki mina jään normaalseks, mis omakorda annaks mulle ainukordse võimaluse ülejäänud "kruusimaalijaid" aasida, ilma et nad mulle "kui sa ise ka, küll sa siis näed" öelda saaks. Ses mõttes oleks ehk tore parooli all jätkata. Ma ei tea ise ka. Äkki keegi annab nõu?

Muidu on kõik ok, sõidan mootorrattaga ja teen muid "normaalseid" asju.

Suviseid märkmeid

Kuna suvel on kiire, siis lihtsalt noppeid toimunust.
Lellel sai käidud. Tänapäeva noorus on ikka rämedalt hukas. 18-aastased tüdrukud joovad hommikul kell 9 viina, keeravad endale plotskit ja arutavad rahumeeli, kes seekord politseisse viidi ja kui palju võrreldes eelmise aastaga trahvi saadi. Ja meie veel arvasime, et meie oleme hukas...Ei, uus ja tugevam põlvkond kasvab peale. Mulle muidugi dekadents meeldib ja ausalt öeldes ei ole ma armsamaid lapsi ammu näinud kui need seal olid :) Ja see, et nad öösel mulle paar korda pähe astusid (otseses mõttes siis) ei ole ka märkimisväärne.
Ja see liiga suur empaatiavõime alkoholi tarbivate inimeste seltskonnas, millest Carry kirjutab kehtib minu puhul ka. Muuseas, ma suutsin isegi solidaarsusest oksendada...Nippe ka - alkoholi saab üritustele sisse smugeldada jala ümber teibituna. Jube valus on need meetrid kõndida aga kui asi seda väärt, siis tuleb kannatada. Ja 2 ühes kasu ka ei saa - paberteip ei eemalda jalakarvu eriti efektiivselt.

Eile sai mulle osaks üks elu meeldivamaid teenindusi kui Suudlevate Tudengite baarman meile sõbrannaga baari kulul joogid tahtis tuua, kuna me olime väidetavalt seal kõige kauem aega veetnud külastajad. No mida teha, kui vihm üle minna ei taha! Me olime liigselt viisakad ega võtnud pakkumist vastu.
Meeldiva õhtu suutis rikkuda mingi debiilik musta Lexusega, kes meile (või noh, kuna sõbranna seda ei näinud, siis ilmselt mulle) autoaknast ilma igasuguse põhjuseta keskmist sõrme näitas. Ma ei peaks südamesse võtma, aga tõesti selline nõmedus häirib. Oleks pidanud auto numbri üles kirjutama. Otsides asjast positiivset (iroonilises toonis) siis "fuck you" tähendab ju, et vägistan su ära. Äkki mõne meelest on see kompliment? Et igaühte kah vägistada ei tahaks?

Suvilas pole muud teha kui juua

"Ma lähen siis Jaanipäevaks suvilasse."
"Kuhugi sa ei lähe, eelmine kord oli kõik ära lagastatud!"
"Mis mõttes? Mina ei teinud midagi, koristasin kõik enda järelt ära."

*********************************************************************************

"Kuule, mis ta mõtles sellega, et suvila oli ära lagastatud?"
"No, et keegi oli ta voodi ära reostanud."
"Reostanud? Keegi s***us voodisse vä???"
"No enam-vähem selline plekk oli jah!"
"???!!!!"

*********************************************************************************

Pistan mina käe oma suvilas oma voodi alla ja mis mulle kätte satub - tühi kondoomipakk! Kohe on kõik selge, millele vihjati ja mis teema tegelikult oli. Ja no ausõna, mina ei tea sellest mitte midagi! Rõve rõve. Inimestel võiks ikka mõistust olla enda tagant ära koristada kui nad teiste omandit ekspluateerivad. Nagu kolme karu muinasjutus, aga seal vist pesi tibi pärast linad ikka ära...

Veel Jaaninalju:
"Ma tahtsin sulle ainult sellepärast helistada, et öelda, et sa ei jooks."
"???"
"Sul ju tõmmati tarkusehammas välja ja see võib mädanema minna kui sa jood."
"Sellepärast helistasidki? Olen ma mingi tuntud alkohoolik vä?"
"Ei, no ma mõtlesin, et homme on Jaanipäev ja kui te seal..."
Hääl taustalt: "No puhast viina võib ju ikka juua!"

Ahjaa, mul tõmmati tarkusehammast niimoodi välja, et mu käsivars ja teksad olid vereplekke täis, nägu paistes nagu morsal ja 3,5 päeva elasin valuvaigistite peal :)

Kohustuslik ülesanne

Mul ka kole kiire, aga üritan siiski täita Marjaka antud ülesannet:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Pikkade arutluste ja arvutuste tulemusena tuleb välja, et see oli siis suvi 10nda ja 11nda klassi vahel ehk siis viimane aeg, mil ma ei tundnud peaaegu ühtegi inimest, kes mulle "halba mõju" oleks avaldanud. Imelik, aga ma arvasin, et see oli enne 10ndat klassi. Igatahes oli see üks äärmiselt murranguline aasta. Muuseas, mingi numeroloogia vms ütleb, et mul olevatki murrangulised aastad iga 10 aasta tagant. Peab täitsa paika siis.

2. Viis asja "Vaja teha" nimekirjast?

Üldiselt mul sellist nimekirja ei eksisteeri...Ma ei suudaks seda välja kannatada kui miski suruks kolbas, et VAJA teha..või siis on kõik, mis vaja olemas?
No päikest oleks vaja saada, mere äärde oleks tagasi vaja, depillatsioonis oleks vaja ära käia (aga ma panin juba aja kinni :p), sõbranna(de)ga oleks vaja pudel veini ära juua, ilma kahtlusteta õnnelik võiks kah osata olla.

3. Lemmiksnäkid?

"Give me ALL the food!!!" Oliivid, sinihallitusjuust, valgehallitusjuust, oh, kõik juustud, pärlsibulad, pistaatsiad, muud pähklid, vinnutatud liha, küüslauguleivad. No üldiselt kõik, mis on rasvane, soolane jne. Ei sellerivartele.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

"Ära Argentiinasse kohe peale viit." Ei hakkaks laenu tagasi maksma ega midagi soetama. Sõltub ka, kas see miljon oleks ühekordne pakkumine või ma oleks "jätkusuutlik" miljonär? Kui ma palmi alla Cuba Libret libistama põrutaks, siis ilmselt see esimene variant...

5. Kohad, kus oled elanud?

Kahes kohas Tartus ja Tallinnas Pelgulinnas.

Kuna enamik blogirahvast on sellele juba vastanud, siis las vastavad need, kes ise tahavad.

Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud?

Lugesin aprillikuu Lilitist artiklit "Feministide eraelu" (ausõna, täiesti loetav ajakiri, netist teda veel ei leidnud, seega linki ei saa anda). Seal on kirjas ühe rahvusvahelise naisliikumise eestvedaja, Gloria Steinemi seesugused karmid sõnad: "Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud." OK, see on šokeeriv, aga kui mõtlema hakata - äkki ongi nii? Ma olen kohanud päris mitut meest, kes väidavad, et nad ei tahaks naised olla peamiselt seetõttu, et naised PEAVAD sünnitama (jah, ma olen tõesti selliseid teemasid meestega lahanud). Ja minu imestuseks kohtab ikka veel rohkem abordivastaseid mehi kui naisi. Ma olen täiesti nõus, et lapse sünd on mõlemapoolne asi ja meest sellest välja jätta oleks ebaõiglane, kuid mismoodi saab mingi võõras mees väita terve vastassoo kohta, et nad ei tohiks aborti teha ja see on igal juhul kuritegu? Pealegi, olgem ausad, lapse esimestel eluaastatel on ta siiski rohkem emaga seotud kui isaga ning ema on see, kes last 9 kuud enda sees kandma peab ja kõik sellega seonduvad muutused üle peab elama. Loomulikult on osa mehi sellest ka aru saanud ja arvab, et kogu vastutus ongi naisel, sh raseduse ära hoidmine - nemad lihtsalt ei taha lapsi, kuid kuidas selle eest hoolitseda, et neid ei tuleks, nemad oma pead ei vaeva.
Kunagi vaatasin ise ka viltu neile, kes olid aborti teinud lihtsalt põhjusel, et a la "pill läks meelest ära" ja kes siis kahe kuu pärast jälle sama portsu otsas olid. Ma ei tea, kas ma olen nüüd vanemaks ja targemaks või siis hoopis rumalamaks saanud, aga nüüd usun ma pigem, et igaüks peaks tegema seda, mis talle antud hetkel õige tundub. Kui naine tõesti seda last ei taha, siis peaks tal olema võimalus lapsest loobuda - ka sel juhul kui tal on kõik olemas, et laps üles kasvatada. Kõik need abordivastaste koledad pildid veristest loodetest ja loosungid, et loode on inimene, ei mõju, sest need seavad veel sündimata inimese õigused suuremaks sellest, kes juba elab. Operatsioonil, kus tuleb valida, kas päästetakse ema või loode, valitakse alati ema, sest temal on elu olemas - on olemas suhted, ta on kellelegi oluline, teda on millekski vaja jne. Loode ei saaks üksinda hakkama.
Põhimure on vist selles, et nii meeste kui naiste hulgas on inimesi, kes lihtsalt ei soovi lapsi, kuid õnnetuseks satuvad paljud neist kokku sellistega, kes soovivad. Ma ei tea, kui palju on neid, kes tõesti mingi hinna eest lapsi ei taha ja kui palju on selliseid, kes ütlevad, et ei taha, kuid kui laps olemas oleks, siis nad lepiks olukorraga või siis veel hullem, laste mittesoovimise avalik kuulutamine on lihtsalt poos või kompleks. Teistpidi leidub ka nende õnnetute hulgas, kes ise lapsi tahavad, aga kelle partner ei taha, palju neid, kes loodavad, et see laste mittetahtmine on poos või mööduv tuju. Aga kui ei ole ja nö salaja siginenud laps (meest ei huvitanud, kas midagi võeti ette ja naine lootis, et ehk siis ei ole see lastevastasus nii suur) mehele kohe üldse rõõmu ei tee? Vastupidisel paaril, kus mees lapsi tahab ja naine ei taha, on veidi lihtsam (kui tunded mängus, siis lihtne see just pole, aga) - kui naine ei muutu, siis otsitakse uus. Huvitav, milline oleks olukord siis, kui mõlemad sood saaks sünnitada?

Sex and The City

Sai ka käidud ja kultusfilm ära vaadatud. Pole juba ammu nii palju rahvast kinos näinud, eriti veel sellist kanakarja :) Üksikud häbelikud mehed olid ka muidugi ära eksinud või õigemini kaasa tiritud.
Tulime kinost välja ja sõbranna ütles, et polegi ammu näinud sellist filmi, kus lihtsalt naerda saab. Ütlejaks oli siis see sõbranna, kes end depressiivseks peab...Nojah, ma olin vist kinos ainuke, kes nutta löristas. No õigemini küll ei löristanud vaid näpistas ennast Rosa Garcia moel käsivarrest ja neelatas kahtlaselt tihti. Äratundmiskurbust põhjustas ilmselt see, et kõik oli nii reaalne, olgugi et mingid meessoost kommenteerijad imestasid, kuidas küll naised saavad nii lihtsameelsed olla. Saavad, ja ongi. Ja mida need mehed paremad on? Ma oskaks küll nimetada tüüpe, kes käituks täpselt nagu Big ja õnnetuseks just nende hulgast, kellega midagi loodaks. Tegin seda testi ka sealt filmilingi alt ja loomulikult saingi tulemuseks, et "my match" on Big. Mitte, et ma seda kohe aimanud ei oleks. Ma ei teagi, kas see on mingi kindel mehetüüp selline, kellega kõik tundub ideaalne ja siis järsku läheb kõik paugupealt peesse või on tegemist sugudevahelise arusaamatusega ehk siis naispool oleks pidanud ammu aru saama, et asi peesse kisub? Noh, õigupoolest ju naispool saabki aru, aga ta keeldub seda endale tunnistamast (nagu filmiski).
Kas pole õudne kujutada ette, kuidas istud ise vana-aasta õhtul üksi kodus ja luristad kiirnuudleid ning isegi helistada pole enam kellelegi? Mingitel hetkedel ei ole seda eriti raske ette kujutada...
Filmis läks ju lõpuks kõik hästi ja nö õpetlik lõppsõna kulus ka mulle ära - elada võib nii nagu sa ISE tahad, elama ei pea nii nagu sulle tundub, et peaks elama. Minu mure on ainult see, et kuidas kindel olla, mismoodi ma siis ISE elada tahan...ja kui võimalik on siiski õnnelik olemine elades elu, mis ei lähe päris kokku ühiskonna/perekonna/sõprade ootustega. Nojah, aga mida mina ka tean - 20 smth naine, kui 50 on uus 25. Oh, oleks ma juba vanem ja targem, eks :)
Samal teemal kirjutas ka ajakiri Lilit, mis üle ootuste loetavaks osutus. Et siis mille järgi me mingis vanuses endale mehi valime ja millised mehed selle tulemusna saame. Ma natuke refereerin, kuna netis Lilitil kodukat pole ja number, mida lugesin on ka juba 2 kuud vana:
20ndad - valime esimese enam-vähem sümpaatse mehe, kes meie vastu huvi ilmutab. Ei armuta mingite eriliste väärtuste tõttu vaid lihtsalt sellesse, kelle silmades enda peegelpilti nähakse. Ja selle "elu armastuse" nimel ollakse nõus ükskõik, mida tegema, isegi kui kõik ülejäänud ütlevad, et mees on nõme, loll, vaene jne. Kohutav, aga oi kui tõsi...
30ndad - bioloogiline kell tiksub, romantilised tunded tagaplaanil, kaine arvestus - klassikaline isane (reaalsed väärtused ja kindel majanduslik seljatagune). Jube fakt, mis meid tegelikult ju hirmutama ei peaks aga alateadlikult millegipärast solvab - 65% meestest, kes naist esimesel kooseluaastal ära ei võta, ei tee seda kunagi.
40ndad - et saada klaasikest piima, ei pea tingimata kodus lehma pidama. Sul on kõik olemas ja sa oskad ennast väärtustada, kellegi teise nimel sa ennast enam ei ohverda. Mehi oskad juba ka valida ja pole vaja otsida sellist, kes sind ülal peaks pidama.
Oh, oleks juba sealmaal...Ainuke asi see, et kuidas neisse õnnelikesse 40ndatesse jõuda kui enne seda selline jama läbi elatud ja eeldatavasti ka kaasa tassitud - mida sa 40ndates enam rõõmustad kui kodus 20ndatest kaasa saadud süüdimatu tossike või 30ndates hoovi tõmmatud rikas aga tüütu mees? Hoiduda enna 40ndaid igasugustest suhetest? Kahtlane.
Filmist veel, minu lemmikmees oli sealt kindlasti Smith. Ja mitte ainult SELLE pärast! :P Ja kui te jumaldate sushit ja Starbucksi jääkohvi (mida ma loomulikult vaid ühe korra elus saanud olen...) siis on teil filmi valus vaadata :)
Ja seal oli veel minu roll ka sees - see tsikk, kes Carriele ennast assistendiks pakub: "No, I don't lift boxes, no, definitely not"; "Oh my God - this is not fatfree!!!" Oi, ma oleks tahtnud seda mängida, absoluutselt geniaalne roll mu meelest :P

Õnnelik

Minu ideaalsed plaadid:
1) Courtney Love - America's Sweetheart
2) Hole - Celebrity Skin
3-4) Hole - Live Through This
3-4) Marilyn Manson - Golden Age of Grotesque
5) Betty Blowtorch - Are You Man Enough?

Ehk siis plaadid, millel on kõik lood ideaalsed. Häid plaate on veel ja isegi selliseid, mida ma tahaks siin üles lugeda, aga pean ikka mingeid mööndusi tegema (n. Hole´i "Pretty On The Inside", mida enamik nende kõige paremaks albumiks peab, kuna see tehti enne nende populaarseks saamist, aga mulle meeldib siiski produtseeritud ja vähem underground variant veidi rohkem, kuigi ka Pretty.. on ikkagi super plaat; Iron Maiden, kellel on lihtsalt nii palju albumeid, millest juba parimate valimine oleks raske, igal plaadil on super lugusid (no vähemalt neil, kus Dickinson vokaaliks) aga ka vähe nõrgemaid; Bitch Alerdilt saaks "...rriot"ist ja "I Can Feel Your Bones"ist ideaalse albumi kokku panna; Rob Zombie "Educated Horses" peal võib ka ikkagi eristada super- ja lihtsalt häid lugusid; Shampoo "We Are Shampood" kuulates on mõne loo ajal veidi igav hakanud...).
Igatahes teema siis selles, et nüüd on mul top viiest juba 3 olemas. Jah, mul on lisaks Iron Maideni, Metallica ja Nirvana diskograafiale nüüd ka Hole'i ja Bitch Alerdi kõik albumid olemas. R.E.M. ja Placebo olid ka kunagi aga kuna ma neilt kõike ei kuula, siis tegin arvutis ruumi. Kahjuks jah, on mul ainult Iron Maideni puhul tegemist käega katsutavate originaalplaatidega (ok, remastered variandid siiski vanematest albumitest). Aga Hole ja Bitch Alert on raskesti kättesaadavad isegi mujal maailmas, Eestist rääkimata. Kuidas ma sain? Orkuti brasiillaste kaudu...Naisbrasiillaste kaudu ikka. God Bless Brazil! Jah, sellepärast mul oligi msn-is "Happiest Day Of My...". Paar pisarat tilkus vist isegi...Boonuseks sain ma paar lugu "America's Sweetheart"i pealt (3 olemas, 9 to go...) ja mõned demod uue veel ilmumata "Nobody's Daughter"i pealt.

Courtney on ka Youtube's üleval live's uue plaadi lugudega:



Enamus kommentaare on muidugi Courtney välimuse kohta, mis tõepoolest üsna ehmatav on...Aga ta on ikkagi...nagu üks neiu last.fm'is ütles: "Courtney is God. Or, if there was a god, it'd be her." Sama neiu ütleb veel seda ka: "Courtney is a bitch, but she's my bitch, and the most amazing one ever to walk this planet!" :) Nuuuks, nii armas!

Nalja kah Youtube'st:
Kommentaar 1: "You're just jealous because she can have anyone she wants. You didn't even spell 'whore' right either. And that's such a simple word to spell any 3rd grader can do it. "
Vastulause esimesele: "im not from england or america so i dont care if i spell it right, its not like i learn in school to spell whore, whos stupid now? "

Huumorinurk ehk olen seest tark ja tugev

Nii - lugege nüüd kõik, kes mind ilusaks või naiselikuks on julgenud pidada:
- Oled mehelik naine! Sinu käitumine ja olemine on mehelikud. Võiksid enda eest rohkem hoolitseda ning rõhku panna ka välisele. Kindlasti oled seest tark ja tugev, ent veidi peaks rõhku panema ka sellele, mis välja paistab. Õpi selgeks mõned naiselikud nipid, see kuidas meestega rääkida või see kuidas meeste seltskonnas daamina paista.

Ja mida ma vastasin siis?

Kas kannad tihemini pükse või seelikut?
a) Kannan tihemini seelikut
b) Kannan tihemini pükse
c) Kannan alati pükse
Kuna meie kliimas ei ole võimalik eriti sageli seelikuga käia, siis statistiliselt ikkagi b.

Kuidas sa istud?
a) Jalg üle põlve või põlved koos
b) Jalad harkis või rätsepistes
c) Kuidas juhtub, ma ei jälgi oma istumist
No selle vastasin vast "õigesti" ehk siis a.

Millist jooki eelistad:
a) Siidrit või veini
b) Õlut
c) Mul kama kaks, peamine et promill sees
No kui pole lemmikjooki, siis on ju variant c!

Räägid tavaliselt:
a) Vaikse häälega
b) Kõva häälega
c) Ma ei tea, ma ei kontrolli oma häält
No ma ei tea, ema ütleb, et ma karjun...b

Millist omadust pead enda puhul oluliseks?
a) Õrnust ja nutikust
b) Jõudu ja teotahet
c) Oma karmikäelisust
Mis variandid need sellised on? Õrnust ja jõudu ei ole, seega c :P

Kas sa meigid ennast?
a) Jah, mõõdukalt
b) Jah, päris ohtralt
c) Ei meigi, olen just selline nagu loodus mu lõi ja olen sellega rahul
Ma arvan, et lähen vist b alla. Loomulik ilu - lühianekdoot.

Milline on sinu füüsiline vorm?
a) Piisav, et tervis korras oleks ja keha vormis püsiks
b) Olen suhteliselt vormist väljas
c) Võiksin härja murda
Tagantjärele mõeldes vastasin selle vist valesti, sest võrdlesin selle härja murdmisega...sellele vastandiks oleks ju vist vormist väljas ja b? Füüsiline vorm paneb mind millegipärast kohe spordile mõtlema ja selles mõttes olen jah vormist väljas, aga kui niisama peale vaadata, siis ei saa eriti aru õnneks...

Kas sa süüa oskad teha?
a) Oskan loomulikult
b) Oskan pizza ahju panna ja pelmeenid keema
c) Ütlen ausalt- ei oska
b, sest mingi kokkaja ma küll ei ole, aga kui vaja siis teen koogi valmis.

Test muidugi Buduaarist, kust siis veel.

P.S. Huvitav, kuidas õppida seda, kuidas meestega rääkida?

Ikka ei taha konkureerida!

Olen sel teemal kunagi juba kirjutanud aga seoses Ramloffi postituses kõlanud mõttega ühiskonna rate'stumisest tahaks veel kraaksuda.
Tõepoolest, miks peab igale poole tekitama võimalusi midagi hinnata (fotosid, blogisid, kommentaare jne)? Miks peab tekitama mingeid pingeridasid (kes on popim)? No mul on ka lehekülje statistika olemas, aga mind ei huvita selle juures kui palju, vaid miks. Niisama lõbus vaadata. Varsti tuleb tikutulega otsida kohti, kus sind keegi hindama ei tuleks. Orkutisse saab veel pilte panna, ilma et neid hinnata saaks. Kommenteerimisvõimalus sinna nüüd loodi, loodetavasti ei järgne varsti ka hindamine.
Ma ei salli sporti, ma ei salli konkurentsi. Konkurssidel olen ma osalenud küll, aga enamasti ainult siis kui sealt midagi muud lisaks võidule ka välja kooruda võib - n mingi valdkonna ekspertide hinnang. Aga igasugused ilma žüriita valimised, no ei. Põhjustest olen juba kirjutanud varem.
Enamik konkursse toob välja vaid inimeste halvema poole (iga hinnaga esimeseks), kuigi algselt oli konkursside mõte pigem üldise kvaliteedi parandamine. Mass ja kvaliteet on aga pigem vastandid ja seega kaob igasuguste suurte konkursside puhul kvaliteedi olulisus üsna kiiresti ning asendub kavaluse, populaarsuse, äraostmise ja muu labasega.
Kui võtta laiemalt, siis näiteks igasuguste müügiboonustega tasustatud ametikohtadel töötamine oleks mulle vist samamoodi vastunäidustatud.
Ja see spordivõistluste diviis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt - mõtlesin ka kunagi Elioni rattamaratoni matkasõidule minna. Hea, et mind hoiatati, et matkaga pole seal küll midagi ühist. Ikka kaigas kodarasse ja kaks kohta ettepoole.

Palju rahvast, vähe inimesi

Hirmus raske on inimestele "ei" öelda, eriti kui on õpetatud, et tuleb viisakas olla.
Mõttetu mees: "Sa oled jah mingi sleepaholic, tookord peol tundus ka, et sa jääd kohe magama."
Minu mõte: "Krt, selle nõmeda peo kohta pidasin ma isegi hästi vastu ja mis mõttes nägin välja nagu jään magama???"
Minu sõnad: " No sorry, see pidu oli üsna igav ka ju..."
Mõttetu mees: "Nonii - mina olin seal, järelikult oli igav. Olen igav inimene jah? Nuuuuuuks :´("
Minu mõte: "No mida? Mainisin ma sind poole sõnagagi? Kuigi ega sa tõesti just karbi kirkaim kriit ei ole. Mis ma nüüd siis ütlema pean, et ega sa minu maitse ei ole jah? Liiga julm? Think, baby, think - midagi neutraalset."
Minu sõnad: "Ei, lihtsalt see muusika seal ei olnud väga minu maitse...Ma kuulan rohkem rocki ja sellist muusikat."
Mõttetu mees: "Oi, mina ka! Bon Jovi thumbs up!"
Minu mõte: "Bon Jovi! Bon Jovi??? Beavis ja Butthead tuleb meelde: "I liked Bon Jovi when they were cool!"; "They were never cool, asswipe!"; "Oh yeah, right!". Mida sa poed, mees!"
Minu sõnad: "OK :)"

Kuidas öelda inimesele, et ma tõesti suhtlen sinuga ainult viisakusest? Mul ei ole sinuga tegelikult mitte millestki rääkida, eriti olukorras, kus sa igast lausest mingit flirti välja üritad pigistada. Kuidas seda öelda, ilma teist solvamata? Siiamaani olen ainukese võimalusena MSN-i blokeerimist kasutanud...sest mul on komme kähvama hakata. Kähvata on mitu korda lihtsam kui kenasti seletada, et "you and me - not in a million years." Mittekähvamise käigus on kole lihtne võltslootusi toita. Tegelikult ei teinud tema ju midagi valesti - tema on lihtsalt tema ise ja mulle see juhtumisi ei sobi. Kui ma kähvan, siis olen mina vastik ja rikun mõttetult (mõttetud) suhted. Mina jätan endast halva mulje. Võib-olla ei oleks seda vaja. Võib-olla "in a million years" on mul teda mingis situatsioonis vaja? Rusikareegel - ära lisa juhututtavaid MSNi või väldi üldse pinnapealset viisakusest suhtlemist. Huvitav, et just need pealiskaudsed "sõbrad" tahavad alati järgmisel nädalal minuga abielluda...
Nagu X. ükskord põhjapanevalt leidis - mul olevat krdi raske endale meest leida, sest mul on sügavust vaja. Sügavuse mõõtmiseks on vaja aastatepikkust tutvust ja sügavusest ujuvad tavaliselt deemonid välja...(Ma ütlesin selle vähe luulelisemalt välja kui originaal, seepärast asendasin õige nimetähe X-ga, et originaal ei solvuks. Loomulikult ma usun, et õiges olukorras oleks ka tema nii öelda suutnud.../sarkastiline irve ;)/)

Everybody hates us, that's ok - who needs friends anyway!*

Sai MSN-is ära blokitud üks tüüp, kes liiga palju nõu andis ja kommenteeris. Mulle tundus, et ta ei teinud seda päris omakasupüüdmatult. Üks sõber ütles kord, et sõbrad ei ole selleks, et sind kritiseerida vaid selleks, et sinuga tingimusteta nõustuda. Ma ise olen ka pigem selle poolt. Sa võid anda mulle nõu, kui ma seda küsin, kuid ära tule kommenteerima stiilis: "Miks sa ei tee nii või naa, sulle üldse ei sobi see või too." Kui mina ei ütle esimesena, et keegi on tõepoolest viimane ahv, siis ei tasu uskuda, et kuigi too võib nõnda käituda, ma teda ahviks nimetaksin. Pigem mõtlen, et mis sina ka tead ja et sa ei mõista mind üldse ning järgmine kord kaalun, kas üldse midagi räägin. Ma ei tea, võib-olla mõni minu sõpradest vajab konkreetset suunamist, aga ma ise ei suuda seda samuti anda. Isegi karmimatel juhtudel kui sõbranna mees teda peksab - mina ei saa olla see ütleja, et jäta ta ometi maha. See on tema elu, mina ei tea kõiki detaile ja tundeid tegude taga. Olen ise kunagi lasknud sõbrannal enda suhete üle otsustada - a la "ma ei julge ega oska talle ise seda öelda". Siiamaani on sellest paha tunne, kuigi oleksin lõpuks ise sama lahenduseni jõudnud. Aga siis oleksin seda ise teinud.
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali). Lõppude lõpuks ei saa sind keegi peale su enda aidata. Jah, emal on alati õigus, kuid see selgub alles peale kõigi vigade tegemist ja valede valikute järele proovimist. Ah, et miks sõber ilusam ei või olla? Rumal küsimus juba iseenesest...

* Shampoo laulis nii - kuigi, mis neil viga, neid oli ju 2

Pidu kloostris*

Homme saab siis kuu aega viimasest päevast, mil ma (normaalne? õnnelik? midagi sinnapoole...) olin. Jess!
Tegelikult pole see enam teema, millest jahuda, liiga igapäevane.
Reedel käisin üle pika aja põrgu eeskojas peol. Ei ole midagi uut siin päikese all (põrgukatla ümber). Vana tõde - näita mulle kõige sügavamas joobeastmes ja hullumeelsemalt käituvat tüüpi ja ma saan temaga kindlasti õhtu jooksul tuttavaks. Vana tõde 2 - peale tutvumist ütlen ma tema kohta "tegelikult on ta täitsa normaalne inimene". Vana tõde 3 - keegi ei usu mind millegipärast.
Seekordsesse hullude arsenali kuulub tüüp, kellel olid ID-kaardi fotol mõlemad silmad rullis. Ah et miks? No ta kakles oma isaga aga ta õnneks võitis, kuna lõi isa ahjuroobiga. Ja tänu sellele meheteole on tal nüüd kolmeks kuuks korter. Mul on ta aadress kui keegi peaks huvitatud olema... :P
Now lets meet bachelor nr 2! Oli üks selline "kas ma võin teid lapsendada"-eas noormees, kes rääkis imelikku keelt, millest me sõbrannaga kumbki aru ei saanud. See on see reidipõlvkond oma slängiga. Meie vestlus piirdus sellega, et ta küsis iga sõna püüdlikult välja hääldades: "Why do they make pictures with this motorcycle?" (iga sõna vahel vähemalt 3 sekundit pausi) ja mina vastasin sama tempokalt: "I don't know". Ehk me oleks sobinud? Grammatiliselt oli ju kõik korrektne :P
Bachelor nr 3 oli päris tõsiselt enam-vähem kombes, kuigi esimest korda kohtasin teda koos Bachelor nr 1ga, mis iseenesest suuri kahtlusi tekitab. Vabandas isegi joobeastme pärast. Armas, eks. Ja tal oli see Antonio Banderase laul peas. Kuigi meesterahvas, kes armastab latiinomuusikat (nagu ta ise väitis) on siiski kahtlane.
Kuna mina pelgan tantsivaid mehi ja nemad ilmselgelt mind ka, siis ei jäänud mul muud üle kui baarileti taha maanduda. Kui juba, siis juba ja otsustasin kalleid kokteile jooma hakata. See oli viga. Raha läks nagu putru aga kasu ei mingit! Sõbranna alkovaba Mojito oli muuseas isegi parema maitsega kui minu originaal. Hiljem lasin enda omale kah vetsus kraanist vett peale ja mekkis tõesti paremini. Raspberry Kiss oli maitselt hea, aga kah limonaadide klassi jook. Lõpuks pätsasin mingilt tibilt Galliano shoti ära, see maitses kõigist etemini, eriti vahukoor. Pätsamise koha pealt siis seda, et 1 rikas poiss ostis tibile selle, aga tibi ei tahtnud ja pani selle otse minu nina ette letile ning kõndis minema. Ausõna. Oot-oot - järelikult tegi isegi mulle mingi mees välja ju...kuigi ta ise seda ei teadnud.
Peale seda kui Bachelor nr 1 oli lubanud mu koju saata (ma küsisin loomulikult enne, kas tal ahjuroop ikka on kaasas) ja sõbranna leidis, et mind tuleb vist päästa (ta pärast tagasihoidlikult küsis, et onju sa ei tahtnud ikka temaga koos olla...) läksime koju. Kell oli 4, väljas valge, mina kaine, und ei olnud, jalad valutasid kohutavalt.
Ei ole maailm ilus, ei ole :P

P.S. Ükspäev juhtus peaaegu ime - üks eesti mõistes rikas ärimees pööras mulle tähelepanu. Kahjuks on see ärimees juba pikemat aega kohtu all ja midagi head sealt enam loota ei ole.
Aga peaaegu sai kummutatud väide, et ükski kõndiv rahakott minu poole ei vaata. Nüüd ei teagi, kas see läks arvesse või mitte...

* Push Upi vähetuntud lugu