Paar filmi

Mõnest filmist siis, mida vahepeal nähtud -
4/5 "Seitse elu" - mina vist sattusin eriliste tümikatega ühele seansile, aga mulle tundus erinevalt Liiast ,et ma olin vist ainuke, kes nina löristas...Filmi algus ei olnud eriti paljulubav, kuid tegelikult oli tegemist äärmiselt südamliku looga, kahju et alles filmi lõpus lugu elama hakkas. Nii hea loo oleks kindlasti ka algusest peale kaasaelatavana teha saanud.
4/5 "Naised" - kui tahate head meelelahutust, siis minge kindlasti vaatama. Selline "Seksi ja linna" tüüpi lõbus naistekas. Filmis ei tee kaasa muuseas mitte ühtegi meesnäitlejat, isegi ei näidata ka ühtegi meest (va 1 väike erand lõpus).
5/5 "Vicky Cristina Barcelona" - minu selle aasta 1 meeldejäävamaid filmielamusi kui mitte kõige meeldejäänuim, sest hetkel ühtegi teist ei meenu :P Lasin ennast alguses segada hävitavast arvustusest Postimehes, aga tõesti, pigem oli pealiskaudne see arvustuse kirjutaja kui film (päris huvitavad kommentaarid ka arvustusel). Film siis kõigest sellest, mis elu nii keeruliseks teeb - inimsuhetest ja sellest, kuidas õigeid vastuseid ega õnnelikku lõppu ei pruugigi olla. Vähemalt minul oli küll äratundmist küllaga. No näiteks selline situatsioon, kus sa proovid ilmselgelt ühekülgsete kavatsustega meesolendile viisakalt, kuid piisavalt sarkastiliselt ära öelda ja siis su sinisilmne sõbrannake tõstab oma blondi pea ja teatab täiesti siiralt: "But I'd love to go with you!" (ei ole ühtegi konkreetset blondi sõbrannat, selline on see sõbranna filmis). Aga peale selle filmi äravaatamist saad aru, et ei ole see sinu tee sugugi palju siivsam ja mõistlikum kui selliste sinu arvates pilvedel hõljuvate naiivitaride oma. Ja mis veel hullem - õigus pole teil kummalgi ja õnne leidmine sõltub hoopis sajast muust asjast kui sellest, milliseid valikuid teha. Ja kui teile ka kasvõi ainult soe kliima, hea vein, reisimine jms meeldib, siis tasub vaadata :)

Raport

Huh, ma olen nüüd puhkusel, tegelikult juba aasta algusest, aga noh nagu puhkusel ikka, on pidevalt kiire. Mitte et ma mööda Beebimaailmu ja muud sellist tuiskaks. Hunnik riideid on ainult olemas, enamus sellest teiste pärand. Ükspäev sattusin mingisse poodi, mis pealtnäha paistis uute asjade pood aga lähedalt vaadates ilmnes, et ilmselt on enamik asju siiski nii umbes korra kantud - aga no kamoon - H&M, Marks & Spencer! Mida üks tartlane veel tahab. Eriti kui keskmine hind asjadel oli 20.- Ostsin siis 150.- terve garderoobi ulatuses roosasid hilpe kokku. Ja kui juhtub nüüd see ebaselge 5% olema, siis tuleb ilmselt Angela Aak. Ahjaa Kaupsis on hetkel see "ülinummi" roosa kuni kahekuusele mõeldud karvane mantlike 699.- pealt 499.- peale hinnatud ;)
Üldiselt elame siin nö viimsepäeva ootuses - tormame mööda meelelahutusasutusi, õgime sushit ("issand jumal, toorest kala sööd vä? sellest võib ju listeeria bakteri saada!" jah, nagu ka sinihallitusjuustust, kassi paitamisest jne 1 juhul tuhandest), vahime ööd otsa üleval jne. Ei, ma ei räägi endast mitmuses. Laupäevase pungiürituse suhtes muutsin küll meelt, sest mind ähvardati sellega, et varsti olen nagu need kahepäevase titega mööda säästupäevi tormavad emad...Kuigi tänapäeval on ju trendikas sünnitada Marilyn Mansoni kontserdil ja pensioniameti sabas.
Aastavahetus tuli ka väga lõbusalt, mitte süldilauas ila suunurgast tilkumas, kell 10.30 tukastades (kellelgi Perekoolis tuli niimoodi). Kelgutasin ("kle, sa võiksid minna demonstratiivselt kuhugi reisibüroosse ja küsida uuemate suusareiside kohta!") ja mängisin õhukitarri koos väga ebakainete inimestega.

Positiivsust advendiaega

Nii - mida me siis eelmisest postitusest ja kommentaaridest õppisime? Mulle tundub, et kokkuvõtteks võib öelda midagi sellist nagu - naiselikkus on defineeritav kui eneseväärikuse puudumine ning millegipärast on enamik naisi koledasti mehelikud?
Tegelikult on jube kõrini neist "suhteekspertidest", kes igalpool suure suuga sõna võtavad. Ei viitsi isegi mitte erutuda. Kes tahab, võib näiteks seda siin lugeda. Ehk siis vaene väike rikas eesti mees, keda kurjad eesti naised ära kasutavad. Võrratu üldistamisoskus ja traagiline lugu - "lausa pissu tuleb silma" (tsiteerides üht Perekooli dementset, kes nagu hilisemal vaatlusel ilmsiks tuli, pidas pissu all silmas pisarat. Nii nummi.) Vähemalt tore, et elus nii palju huumorit leidub :)
"Millises vaimses seisundis peab olema inimene, kes selliseid asju siia foorumisse kirjutab???" (Pissujutu kohta)
"Tibu on kana laps." (Sarkastiline kommentaar enamlevinud sünonüümile lapse kohta)
"Mina ei taha välja näha nagu poegiv emis." (Inimene, kes peab loomulikuks ka keerulises olukorras kauni välimuse säilitamist)
Nii et ärge öelge, et Perekoolis ainult hullud koos on. Täitsa siiralt kohe on seal ka päris paigas mõistusega tegelasi. Ega lolle siis niisama loodud - ikka teistele rõõmuks!

Kui poleks lollide pöörast armeed, kas tõuseks siis tarku, kes näitaksid teed?
(Singer Vinger - Vastandite ühtsus ja võitlus)

Mina olin juba 15-aastaselt väga erudeeritud ning laia silmaringiga tüüp. Sõbrustasin ainult õpetajatega ja nende hulgast ka ainult valitud helg-peadega. Vaimukused stiilis "julge hundi riist on rasvane" ja "häda ajab härja kusele" olid mulle juba mürsikuna mõeldamatult labased.
(Reijo Roos, tegelane Orkutist)

Diskreetsus on naiste puhul hälve, mida tuleks ravida?

Leidsin täna hommikul netiavarustest sellise arvamusavalduse (see oli anonüümne, seega loodan, et autor ei pahanda):
"Teile on sõnum."
Kas peaksin...? Või pigem mitte?
Ma pole kunagi diskreetsusest lugu pidanud. Kui keegi tahab midagi
saladuses hoida, siis peab ta seda minu eest varjama. Ja kui ta seda
piisavalt hästi ei varja, siis ei tohiks ta minu peale pahandada, kui ma
selle välja uurin. See on alati olnud minu põhimõte.
Hea küll, mul on kalduvus nuhkimisele, ma tunnistan seda. Ja ma ei tea
ühtegi naist, kes seda kalduvust minuga ei jagaks. Ma julgen isegi väita,
et diskreetsus on naiste puhul hälve, mida tuleks ravida.
Kujutlege vaid, et naine jätab lugemata käsitsi maalitud südametega
postkaardi, mis on tema meessõbrale adresseeritud. Haiglane.
Kujutlege vaid, et naine _ei viigi_ end kurssi oma armsama avatult
vedelevas märkmikus kirjapandud kohtumisega. Kahtlane.
kujutlege vaid, et naine leiab mehe kirjutaslaualt ümbriku märkega
"isiklik" ja jätab selle sisuga tutvumata. Või kuuleb mehe telefonist "
Teile on sõnum" ja jätab selle kuulamata. Täiesti ebanaiselik, täiesti
ebareaalne.
Mina isiklikult pean nuhkimist laiduväärseks siis, kui sellest jäljed
jäävad. Ma ei rebiks kunagi ümbrikke lahti, ei loeks kunagi võõraid
e-maile, kui ei oleks olemas funktsiooni "Mark as unread", ja ei otsiks
kunagi tema rahakotist kahtlaseid kviitungeid, kui ei oleks täiesti
kindel, et ta parasjagu väga sügavalt magab.
Ei, ma ei ole umbusklik. Olen uudishimulik ja tahan midagi uut teada
saada. Nuhkimine on tore, kuna sealjuures võib ju midagi avastada, see aga
enam nii tore ei ole.
See on loogika, millest kahtlemata kõik aru ei saa. Enamasti jõutaksee ju
niikuinii järeldusele, et mehel polnudki midagi varjata. _Ja millegipärast
ei rahulda see enamikku naisi._ Selles suhtes oleme lihtsalt kohutavad
dialektilised. Olgem ausad, kes tahab endale truud meest? Kes tahab
sellist, keda võib saata neljaks nädalaks Türki Ronisoni-klubisse ja talle
lahkudes " Lõbutse hästi!" soovida?
Sinu mees on truu? No palju õnne! Võibolla sellepärast, et keegi teine ei
taha teda?

Kõik teevad seda, kõik luuravad ja otsivad. Ainult mõned oskavad seda
suurepäraselt varjata. Selles pole kahtlust. Ja kui te arvate, et teie
elukaaslane on laitmatult aus ja teid kinnisilmi usaldab, kunagi ei vaata
salaja teie telefoni ja ei piilu teie taskusse väites, et tahtis seda
lihstalt pessu panna, ei terita oma kõrvu, kui telefonist kostub mahe
hääl, ei ürita sisse logida teie postkasti, siis on asjal kolm varianti.
Esimene, mis minu arvates ka kõige hullem, on lihtne: te ei huvita põrmugi
enam oma elukaaslast ja tal on teist lihstalt ükskõik. Ta pavetab niigi
iga päev, et teil keegi tekiks, nii saab ta rahus mängida ohvrid, keda on
mahajäetud.
Teine, mis on minu meelest ka kõige põnevam: teie kõrval on suurepärane
näitleja, kes oskab teid kõike uskuma panna, isegi seda, et te ise pole
kunagi nuhkinud.
Ja kolmas, mis on kõige lühem: teie kõrval on kuivik.

...Neljas variant? Ta ei nuhigi, kuna te pole andnud talle selleks
põhjust. Veel!

Algul see vihastas mind, aga tegelikult peaks vist teema üle järele mõtlema. Mida see nuhkimine siis annab? Põnev on kindlasti, aga tulemuseks tavaliselt ju ebamäärased kahtlused, millele kinnituse leidmiseks või ümber lükkamiseks peab veel nuhkima. Lõpuks muutud paranoiliseks hulluks, milliste kohta meeste hulgas legende liigub. Neid elavaid legende olen isegi kohanud - tibid, kes peavad 24/7 oma mehe kõrval passima, 8 korda päevas neile töö juurde helistama, väiksemagi kahtluse korral kõik mehe sõbrad üle kuulama jne. Ise nad kusjuures nimetavad seda tõesti armastuseks ja leiavad, et sinu tunded pole piisavalt tugevad kui sa samuti ei talita. Vaesed mehed seevastu ei tea, mida häbi pärast teha, vannuvad pisarsilmil, et nad tahavad tõepoolest ainult paar pudelit viina juua, aga nüüd tekib neil juba trotsist tunne, et peaks lõbumajja minema. Kõige hullem on see, et lõpuks usuvad ka need jälitatavad mehed, et selline see naise-mehe suhe olema peabki ning kahtlustavad ka kõiki teisi sellises käitumises. Ehk siis siit koorub välja ka põhiline põhjus, miks minu arvates nuhkimine jube on - see on alandav. See alavääristab mind ennast enda silmis justkui ei usuks ma, et keegi üldse minuga koos soovib olla. Asi ei ole mingis usaldamises, asi on just nimelt selles, et see paneb mind iseennast odavana tundma. Mitte kuidagi eriliselt naiselikuna nagu loo autor leiab. Minu eneseväärikus kahaneb läbi selle, et ma tunnen end asuvat sama pulga peal kui need paranoilised kanad, kellest varem juttu oli. Sellised, kelle üle tegelikult kõik naeravad.
Ah et kes tahab endale truud meest? Kuidagi koledasti "viinamarjad on hapud" suhtumine? Ja siis kui keegi teine mu meest ei taha - ma pole ka veel ühtegi "teise naise meest" kohanud, keda ma tahaks. Sitt maitse noh, ilmselt.
Kas tõesti on võõras selline mõtlemine, et kui keegi teine hakkab rohkem huvitama, siis lõpetaks kõige pealt esimesega suhted ära? Võib-olla olen loll, aga olen sellist käitumist ka teistelt eeldanud. Petmine ei ole põnev, see on alandav. Ja mitte ainult petetule. Ah jaa, see kui mees vaatab tänaval kellelegi järele või räägib mõne naissoost inimesega ei ole põhjus nuhkimiseks. Järele jääb variant, et olen tõepoolest jube kuivik. Ma millegipärast aiman, et selle all peab loo autor siiski väheke teist tüüpi inimest silmas.

Abielu annab turvatunde?

Eilses Postimehe abielu-artikli kohta siis minu arvamused. Mina kuulun ilmselt sellesse seltskonda, kes vastaks küsimusele, miks inimesed abielluvad, et nii on kombeks. Ma tõepoolest ei oska ühtegi nö ratsionaalset põhjust välja tuua (jah, ma ei ole väga kursis abielu juriidilise poolega) ning millegipärast tundub mulle "paadunud romantikuna" (hööhööhöö), et seda olekski kuidagi imelik teha. Antud artikli osa "Maailmapraktika" toob aga välja rea põhjusi, miks siis ikka see abielu parem peaks olema. No ma ei tea, igatahes mina arvan hoopis nii:
- "Eluase: kaitsta vaba kooselu partnerit ja lapsi ning nende õigusi eluasemele. Vältida olukordi, kui kooselu lõppemise korral partner, kelle hooldada jäävad lapsed, tõstetakse nende ühisest kodust välja, sest kinnisvara on teise part­neri nimel. Samuti võib tekkida olukord, kus eluase on ühe partneri nimel, ent aas­tate jooksul on eluasemelaenu tasunud teine." Ja te ütlete, et selle ohu vältimiseks on vaja justnimelt abielu? Ilmselt olen ma kohutavalt paranoiline tüüp aga ma ei julgekski "võõral territooriumil" poegima hakata. Minu arvates tuleks sellised küsimused kohe suhte alguses ära lahendada, mitte loota igavesele armastusele. Just see, et ma olen naine ja seoses sellega füüsiliselt nõrgem, võimalikult majanduslikult rumalam ja võimalikult haavatavamas seisukorras (saan näiteks lapsi) pean ma olema hoolikam oma tagala kindlustamisega. Liiga palju on juba vanemas põlvkonnas näiteid, kus ema ei saa ebarahuldavast suhtest lahkuda just seetõttu, et "kuhu ma oma palga ja lastega lähen". Selline tulevik on minu arvates üks koledamaid. Ja sõltumist on siiski turvalisem ise vältida, kui abielutunnistusele lootma jääda.
- "Elatis: anda vähem soodsas olukorras olevale, näiteks lastega kodus olnud ja mittetöötavale partnerile õigused elatisele, kui kooselu lõpeb." Põhimõtteliselt sama asi. Kogu vähemalt nii palju raha, et suudad ilma sissetulekuta mõned kuud vastu pidada. Teine asi muidugi see, et tõesti on ebaõiglane kui üks lapsevanem ühel päeval oma käed lihtsalt "asjast" puhtaks pühib. Millegipärast usun ma, et inimest tundes ei ole see nii tavaline ja teiseks saab minu teada meil elatist välja nõuda ka abielus mitte olles.
- "Vara ja pärandus: kaitsta nõrgemal positsioonil olevat partnerit kooselu lõppe­mise või partneri surma puhul. Vältida olukorda, kus testamendi puudumisel ei ole kooselupartneril mingit õigust pärandusele ning kogu vara läheb automaatselt partneri sugulastele või et lahkumineku korral jääb üks pool varatuks." No vara puhul jälle sama jutt, mis enne ja pärandus on nii nö "kauge" teema, et vaevalt keegi sellega abiellumisel arvestab. Ahjaa..igasugu Anna Nicole Smithid küll.
- "Immigratsioon: hõlbustada kodaniku või seadusliku residendi partneril elamis­loa saamist." OK, selle reegleid ma täpselt ei tea. Ilmselt siis see läheks arvesse, kuigi absoluutselt ebaromantiline põhjus.
- "Lähisuhtevägivald: laiendada paarisuhtevägivalla korral ohvrile seaduslik kaitse ja õigused." Sellest ma ei saa aga üldse aru - kas siis abieluvägivald on keelatud aga kooselus peksa palju tahad? Minu arvates on igasugune vägivald karistatav ega sõltu sellest, kas peksja on su abikaasa või korterinaaber.
- "Meditsiiniline eriolukord: tagada, et inimese äkilise haigestumise või õnnetuse korral käsitletakse kooselupartnerit lähima sugulasena." Ma tõesti ei kujuta seda ette, et libisen tänaval, kaotan meelemärkuse ja siis ei leita muidu kedagi, kes mu identifitseeriks? Või siis on suhted vanemate ja elukaaslase vahel nii halvad, et üks pool salatakse maha? Kui vanemaid ja sõpru ei ole, siis ei hakka keegi otsima ja tekib oht tundmatuna maha maetud saada? Ilmselt ei ole neid olukordi eriti palju, kus ma ise ei suuda öelda, keda ma enda haigevoodi kõrvale seisma tahan. Või et keegi püüab minu lähisugulasena esinedes mu voodi kõrvale seisma tulla.

Pigem on abiellumise puhul teema selles, et laste sündides ei saa Eestis lapsele panna mõlema vanema perekonnanime (huvitav, miks - mitmetes teistes riikides ju küll saab?) ja vabaabielus jääb üks pool justkui perekonnast välja. Mingit kindlustunnet see paber aga küll rohkem ei anna, et nüüd tõesti mina see "happily ever after" väljavalitu olen.

Üldistame ja hirmutame

Ma ei saa, ma pean plärtsuma nüüd! Blog.tr.ee enimloetud postitus on jälle sinna samma auku jutt, mida patravad põhimõtteliselt 95% üldistavatest "eneseabiõpikutest". Ehk siis nagu ajusid omavam osa naistest rangelt soovitab tuleks ennast sellest eemal hoida. OK, konkreetse blogis esitatud teema kohta ei saa ma 100% väita, et see nii ei ole, kuid minu kogemuse kohaselt ei ole ükski asi kehtiv KÕIGI inimeste puhul ja mis kasu saadakse siis KÕIGI inimeste hirmutamisest? Kellele toob kasu see kõigi asjade mustas värvides nägemine - "kõik mehed on sead ja petavad", "kõik naised on litsid" jne? Ma saan aru jah, et jube tore on end nii lohutada kui juhtumisi see üks ja sulle sattunud mees või naine seda olid, aga äkki peaks mõtlema ka nö järeltulevale põlvkonnale? Nagu ei ole ka kena minna punasega üle tee, väike laps kõrval, ei maksaks noortele ja kogenematutele pidevalt kaagutada kui õudne 1 või teine asi on.
Mis mõnu saab keegi sellest, kui kuulutab maailmale, et tema sünnitas 40 tundi, oli nabast kaenlaaukudeni lõhki, verd ja muud lendas laias kaares, 25st lisakilost ta enam lahti ei saanud, ükski mees teda enam ei tahtnud ja üleüldse on ta elu põhimõtteliselt läbi ning ilmselt ka sinu oma kui sa samasuguse Kolgata tee ette peaks võtma. Kui tahate, et iive tõuseks, siis olge vait! Mitte, et ma usuks, et just nii see lähebki, aga nõrgema närvikavaga inimesi võib see tõesti kahtlema panna.
Positiivsust inimesed!
Mõned näited:
- saledaks saamiseks ei pea 24/7 treenima ja kapsajuurikat närima
- targaks ei saa raamatukogus elades ja seltsielust loobudes
- kõik rasedad ei oksenda ega muutu elevandisarnasteks olevusteks, kes pidevalt vigisevad ning hammustavad igaühte, kes sõna "seks" mainidagi julgeb
- kõik lapsevanemad ei sulgu pärast maimukese sündi ekskrementide põnevasse maailma ega lähe üle pudikeelele
- kõik inimesed ei vihka oma tööd
- kõik ilusad inimesed ei ole lollid
- kõik paljulapselised ei ole asotsiaalid
- kõik rikkad ei ole varastamise teel oma vara kokku ajanud jne jne

Nalja kah, stseen ööklubist:
Noormees: "Oo neiu, milline kena figuur - mis trenni siis ka teete?"
Neiu: "Ma ei tee trenni, ma joon ja suitsetan."

Uus ja popp muusika aastast 2008

Avastasin eile, et last.fm on koostanud 2008. aasta TOP 10, mis baseerub portaali kuulajate enimkuulatud muusikal. Kuigi ma ei leidnud otsest statistikat, peaks valim päris suur olema, portaalil on kasutajaid ju igast maailma otsast. Toon siia ära ainult artistide TOP 10-ne:

1. MGMT
2. The Ting Tings
3. Sara Bareilles
4. Fleet Foxes
5. Katy Perry
6. The Last Shadow Puppets
7. Foals
8. Bon Iver
9. Does It Offend You, Yeah?
10. Santogold

Nii - mitut esitajat teie siit varem kuulnud olite? Ütlen ausalt, et mina olin kolme. Ja neilt kolmelt igaühelt põhiliselt ühte ja halba lugu.
Kas on üldse võimalik hõlmata kogu muusikat? Keskendudes ainult uuele, jääb unarusse vana ja hea ning nostalgitsedes jääme ilma uuest ja heast? Ma ei tea, kui palju on Eestis inimesi, kes kõiki neid bände teaksid, kuid kahtlustan, et peale muusikakriitikute on neid tavakuulajate hulgas üsna vähe. Juhtusin nägema mingit lõiku telesaatest, kus reastati üles Eesti selle aasta tuntumad hitid ja ega sealgi tegin ma mitu korda üllatunud näo, et mis lugu see veel on? Ma ei kuula nimelt peaaegu üldse Eesti raadioid, kui ma seda teeks, oleks mul ilmselt hoopis teised lemmikud. Mitte reklaami teha soovides ütlen, et peamise osa minu muusikast moodustab see, mida last.fm mulle soovitab, läbi selle "sinu lemmikutega sarnasuse" süsteemi olen enda jaoks palju uusi (tegelikult sageli iidvanu) bände avastanud. Ainus kanal, mille kaudu uue muusikaga kursis olen, on tv muusikakanalid, kus aga kõlab peamiselt uuem popmuusika, mis aga ei ühildu alati sellega, mis meie raadiotes kõlab või kuhugi "tõsiseltvõetavatesse" tabelitesse jõuab. Mida ma öelda tahan on see, et muusikaeelistused sõltuvad tegelikult suurel määral sellest, millise kanali kaudu me oma muusikat tarbime. Sellepärast ei osalegi ma juba mitu aastat näiteks Aastahiti küsitluses - ma justkui ei saa seal päris aus olla, sest mis kasu on saata sinna lugusid, mis on minu jaoks aasta meeldejäävaimad, kuid mis erinevad keskmise kuulaja arvamusest nii palju, et tabelisse neil niikuinii asja ei ole saades heal juhul kuni 5 häält, seetõttu peaksin sinna lugusid saates silmas pidama saate üldist formaati ja nimetama ainult lugusid, mille poolt hääletamine ka arvesse läheks.

Lõppu ka üks sel aastal avastatud hea bänd:

Appi - hurraaa! Padar läheb vanemahüvitise kallale

Padar plaanis vanemahüvitiste kallale minna ja perekool läks kihama
Probleem iseenest ei olegi nii suur, sest päris ära ei taheta midagi kaotada, asi on alles mahaöeldud arvamuse vormis jne ja ega otseselt sellest kisa ei tõusnudki. Kisa ikka vanal teemal: madala hüvitise saajad sõimavad kõrgepalgalisi, kellele ainsana see muudatus negatiivselt mõjub ainult rahas arvestamises ja nõuavad võrdsust kõigile. Vanemad inimesed pahandavad, et nemad pidid nii ehk naa hakkama saama ja ärgu praegused üldse vigisegu. Kõrgepalgalised oigavad, et neil juba kõik planeeritud ja laenud kaelas ning mis õigusega võrdseks kui tegemist ei ole "emapalgaga" vaid palgahüvitisega, mis loomulikult ongi seotud palga suurusega. Ma ei hakka oma arvamust siia üldse panema, sest sellel teemal ei saagi olla ega tulla mingit konsensust. Igaüks kisab oma mätta otsast, sest oma särk ja rahakott on kõige lähemal. Mõni ju ütleb suisa otse, et ma olen nõus ise vähem saama kui ainult keegi teine rohkem ei saaks. Teine kaitseb, et miks pean mina kinni maksma teiste laiskuse, madala haridustaseme jms. Ehk siis vaesus teeb kadedaks, rikkus ihneks? Eks ma ise kaldu ka ühele poole, aga tundub, et see on paratamatu ja sõltub ainult sellest, millist elukogemust omad. Omasugused peaks omasugustega lävima - rikkad häärberitesse, vaesed getodesse ja nii et kokku ei puutu - kõige vähem konflikte?
Kõige suurem surmade põhjus pidi ju kah kadedus olema - inimene elab muidu normaalselt ära aga hakkab end siis naabriga võrdlema ja vaatab, et tollel ikka suurem auto ja kobedam maja ning töötab/stressab/joob ennast haigeks.
Tegelikult saab ka kavalusega - üks neiu, kes muidu suht keskpärases kohas sekretärina töötas, kuulutas alati igal võimalusel, et "kui palju see vanemahüvitise ülempiir ikka järgmisest aastast on, järsku ma kaotan veel raha muidu!". Iseasi, kas ta oli selle palga kuidagi sahkerdades nii kõrgeks ajanud või siis oli lihtsalt uhke tunne seda kuulutada ja mõelda, kuidas teised hinges kadestavad.

Inimlikkusest

Lõpetasin just Remarque'i "Elusädeme" lugemise. Väga kole raamat, nõrganärvilistele ei soovita. Kole ei tähenda siis siinkohal aga mitte halba. Huvitav on see, et tavaliselt kuulun ma ka ise nõrganärviliste kogukonda ja tean, et igasugused lingid selle hoiatusega ei ole mulle avamiseks (nädal tagasi tegin just selle vea ja üks tõsiselt võigas pilt tiirleb siiani silme ees...), kuid millegipärast kardan ainult visuaalseid jälkusi, lugeda see-eest suudan.
Igatahes, seoses raamatuga kerkib üles inimlikkuse teema ehk siis nagu raamatus - mis muudab ühed inimesed teatud olukorras kiskjaks. Mina olen suhteliselt veendunud, et teatud olukordades muutume kõik kiskjateks, kas just sadistideks, kuid ka see pole välistatud. Millegipärast tembeldas mu kunagine kirjandusõpetaja mu selle seisukoha eest "inimeseks, kes kõnnib tänaval mööda kui kellelegi nuga selga lüüakse". Üllatav arvamus minu meelest kui võtta arvesse, et mina püüdsin vaid öelda, et keegi ei suuda näha teiste ega enda olemuse pimedamatesse soppidesse ja kui kedagi on ikka pool elu alandatud, siis ei ole võimatu, et ta ühel hetkel endast nõrgemate peal oma musti tunge välja elama hakkab. Korralik koolilaps oleks pidanud siiski igasuguse vägivalla joonelt hukka mõistma ega mitte sellele nö "õigustusi" otsima. Ikkagi on minu arvates põnevam mõelda "miks?" kui hoobilt asju must-valgeks tembeldada. Jah, tegu on ebahumaanne ja tegija väärib karistust, aga miks see nii läks?
Võib-olla olen ka haige, aga millegipärast tunnen põlgust nõrkade ja minu ees lömitavate inimeste vastu. Ei teki tunnet, et peaks appi minema ja pead paitama, pigem ütleks midagi vastikut. Paralleel elust - kunagi kiusas üks õpetaja üht tüdrukut minu jaoks põhjendamatult taga (kas saab põhjendatult kiusata?). Tüdrukul oli puudumistõend, kuid õpetaja pani enne seda nägemata talle põhjuseta puudumise kirja. Tüdruk ütles, õpetaja vihkab mind niikuinii, pole mõtet minna talle tõendit näitama. Mina siis läksin ise tema eest õiglust nõutama. Õpetaja ütles mulle, et miks mina ennast selle pärast pingutan, tulgu tüdruk ise ja ma võtan tõendi arvesse. Seisku, krt, enda eest!
See tüdruk oligi selline seina ääres väriseja, teine lugu on nendega, kes moe pärast ennast pisendavad - oh ei, mis nüüd mina ja kui lõpuks kellelgi villand saab siis ohivad ja puhivad, et kuidas küll nii. Mul oli üks selline sõber, kes alati kui ma teda kuhugi kutsusin ajas sõrad vastu, et mis nüüd tema ja kindlasti ta ainult segab ja on nõme jne. Me ei suhtle enam, sest ühel hetkel sai mul mõõt täis ja ma karjusin ta peale, et mis krdi snoobiks ta mind peab, et mul kohe kindlasti ei kõlba temaga suhelda. Ta hakkas ulguma ja mul tekkis vastupandamatu soov talle vastu kõrvu anda.
See on iseenesest kole tunne kui sa hakkad mõtlema, et ei, ma ei lähe sellele äpule oma abi pakkuma, las kannatab ja siis tunned järsku magusat mõnu sellest, et teine kannatab. Ma ei tea, mis piirist ei tundu enam kohatu ja ebamoraalne kedagi tema äbaruse tõttu lüüa. Koolikiusamise teemal ei saagi minu arvates seetõttu lahendust olla - alati on nõrku ja alati on tugevaid. Nõrkust haistetakse juba kaugelt, tugevat ei kiusa kunagi keegi. Ma ei ütle, et kiusatav on ise süüdi - normaalse psüühika ja elukogemusega inimene ei ela end teise peal välja, aga minu arvates ei saa öelda, et see on puhtalt kasvatuse küsimus. Instinktid löövad lastel teatavasti tugevamini välja kui täiskasvanutel. Loomariigis tapetakse nõrk teiste poolt ära.
Kõik need "Kärbeste jumalad", koonduslaagrikogemused ja muu peaksid näitama kui õhuke on see humaansuse kiht inimkonna peal. Piisab üsna vähesest - kellele võim, kellele võimalus ellujäämiseks, et see unustada. Ei tasu mõelda, et maailm on must-valge, ühed jumalast, teised saatanast. Igaühes on mõlemat ja sõltub ümbritsevast, kumb neist võimaluse saab. Ilmselt ei saaks igaühest julma natsidoktorit, kuid olukord määrab, et selleks saab just nö "kõige õigemate" eeldustega inimene.

Peldikuteema

Nii, eile, olles äsja eelmise sissekande lõpetanud, läksin wc-sse ja avastasin, et keegi oli jätnud vee peale tõmbamata. Mul endal on sageli kahtlus, et äkki unustasin selle ära, olen isegi paar korda kontrollimas läinud, kuid siiamaani on see ainult paranoiaks osutunud. Inimene ei pane tegelikult teadlikult selliste rutiinsete tegevuste sooritamist tähele, see ilmselt ongi põhjuseks, miks ma kunagi ei mäleta, kuhu ma juukseklambri, telefoni või muu sellise jublaka koju tulles pistan. Ja kui veel miski segama juhtub, siis ei mäleta hiljem iialgi, mis järjekorras nüüd asju tegema pidi - nt pesen ma ennast teatud kindlas järjekorras ja kui ma vahepeal pean midagi muud tegema, siis võin vabalt näiteks hambad pesemata jätta. Ilmselt juhtus selle õnnetu veetõmbamisega samuti, mis ei välistanud muidugi võimalust süüdlast otsima hakata. Peale minu kasutab antud tualetti veel 5 meest meie korruselt - üks neist (ja me juba teame, kes) jätab pidevalt prilllaua üles, tule põlema jne. Tema oli muidugi esmane kahtlusalune. Ehk siis - kui sul on üks halb harjumus, ole kindel, et ka kõik ülejäänu kallatakse sulle kraesse!
Muidu on meil wc-ga normaalne olukord, mitte nagu ühes teises asutuses, kus lõpuks lausa silt tuli uksele kinnitada, et enda järelt paluks koristada...Seal asutuses kasutasid wc-d ainult naised, va üks mees, kellele patud muidugi kohe omistati. Ega me lõpuks ei saanudki teada, kes pidevalt poti triibuliseks jättis. Igatahes meie kabineti neiud hoiatasid teineteist alati ette kui jälle "triibutaja" käinud oli. Peale teda oli ju päris riskantne vetsu minna, sest väljudes võis keegi sind märgata ja nõnda hoopis sind triibutajaks pidama hakata. Teiste s*** koristamiseni me ju ka ei laskunud! Siis oli veel üks frukt seal, kes alati oma järjekorda oodates vastu ust nõjatus ja sulle väljudes rõõmsalt naeratas. Kuulas kõrv kikkis ukse taga? Ei tahtnud järjekorra kaotamisega riskida tagasi oma kabinetti minnes? Igatahes oli kohutavalt ebamugav. Karistuseks lasid tibid kõlaka lahti, et ukse taga passija on buliimik...
Keeruline teema selle wc-ga. Kunagi keegi lausa arutas, et peab ikka imelik olema kui ametikoha wc-s midagi muud peale pissimise teed, et kas siis kodus ei saa, teine jälle väitis vastu, et miks ometi kodus vett raisata kui töö juures saab tasuta...
Mind hirmutavad peamiselt ainult inimesed, kes ukse lahti unustavad (ma ei tea, miks MINUL just piinlik on, aga on) ning naisterahvad, kes oma hügieenitarbed vedelema jätavad. Viimasega seoses on ka ainuke kord kui ma teiste järelt kasima pidin - meie peamiselt meestest koosnevad kollektiivis oli tollal 2 naist ja see teine oli oma hügieenitarbe (mitte mingi verise asjanduse küll) prügikasti kõige peale asetanud, ma siis kaapisin hunniku paberit sellele peale. Et jumala eest keegi ei mõtleks, et see mina olin! Sellest, et avalikes käimlates palju hullemaid asju näha võib, ma parem ei räägi. Ma tõesti ei saa aru, mis loomad seal käivad. Ja mina ju külastan tavaliselt siiski naiste poolt.

Welcome to My Nightmare

"Noh, kas ostad juba väikseid tekikesi ja sokikesi kokku?"
"Ei, ma loen raamatuid Saksa koonduslaagritest."

Loen jah, kusjuures. Ja jube kõrini on sellest, et maailm peaks nüüd järsku ainult ühe teema ümber keerlema. Teistpidi on kõrini ka neist, kes üldse aru ei taha saada, et ma tõesti ei viitsi 2km jala läbi lörtsi ja sita kõndida ja mingeid akrobaatilisi harjutusi teha. Lugesin mingit päris lõbusat ja natuke (liiga vähe) sarkastilist raamatut selle kohta, kuidas ma peaks nüüd mingisse nö "salajasse naiskonda" kuuluma hakkama. No tere talv! Ma tunnen küll, et mind sinna tirida üritatakse aga tavaliselt peletan ma nad eos juttudega sellest, kuidas ma üle 20ne aastasena pidin umbes neljaaastast onulast hoidma ja nutsin enne seda haledalt ja lubasin ükskõik, mida teha, et mind sellest säästetaks. Õnneks laps magas kõik need 2 jubedat tundi, mil ma teda valvama pidin.
Teine asi, millega teisi hirmutada on see, et mu ema ütles, kuidas temal on küll neist tittedest nii siiber, et ei taha ühtegi näha. Jumal tänatud, et mul normaalne ema on! No ja nüüd on ju selge, miks ma lihtsalt PEAN lapse saama - nii häid geene ei saa raisku lasta! /Õel irve/ Vähemalt tean ma, et siiamaani on minuga kõik korras ja mingit koletut instinkti pole kusagilt välja löönud. Ja mul ei ole raseduspsühhoosi, mille all "tarkade" raamatute järgi kõik kannatama peaks - ma olen kogu aeg selline olnud. No kust võtab mingi EMT, et mulle jubedalt meeldib, kui mu telefon iga kord Villu Reiljani häälega teatab: "0,5 - pole paha" kui mulle mõni e-mail laekub? Ja seda salakavalat teavitust saab maha võtta ainult läbi wap-lehekülje ning kodulehelt selle jama kohta midagi ei leia. Krt, mul oli pool sõimukirja juba valmis! Kahju tõesti, et ma avastasin selle mahavõtmise nii ruttu...Aga see ei ole seotud minu kalli postkastiga nagu üks tüüp siin üritas mulle selgeks teha ka peale seda kui ma olin talle enda arvates 5 korda öelnud, et see nii ei ole. Ja mind üldse ei huvita, et ma lõpuks ühe koleda sõna ütlesin talle, mida ilmselt kuulis ka meie uus töötaja, kellel sel hetkel vist kõrvaklappe peas ei olnud. Ainus miinus on see, et inimesed mõtlevad nüüd automaatselt, et ah - see on tema seisundist tingitud. Brrr, ei ole!!!!
Varsti ei julge enam süüa ka, sest mingid müüdid räägivad, et rasedad õgivad nagu nuumloomad ja kui mind söömas nähakse, siis võidakse ka mind kaastundliku pilguga vaadata või öelda, et "Sina sööd ju meil ju nüüd kahe eest!". Ma tõesti tahaks seda Hesburgeri suitsujuustuburgerit proovida ja mul on ainult loetud päevad jäänud, mil ma maskeerununa seda õgima saan minna! Ma ausõna ostaks ainult ühe ja ilma Maxi-eineta! Kookide või jäätise poole ei julge üldse vaadatagi - siis pandaks ju kohe diagnoos.
Näh, jälle hakkas liiga lõbus ja peab adekvaatse minapildi säilitamiseks lõpetama.

Kust mehed tulevad?

Ükspäev sai arutatud, et mis hetkel ometi sai ühesugulisest ja rõõmsalt poolduvast vihmaussist kahesooline inimene. Milleks see mutatsioon kasulik oli? Ärge hakake kohe rääkima kui igav elu ilma meesteta oleks vaid mõelge ka kui palju jama ära jääks! Nagu ma mitu korda öelnud olen, siis soorollid on minu silmis pigem ühiskondlikult pealesunnitud kohustus mitte miskit loomulikult kujunenut ja sama hästi võiksime kõik võrdsed olla - kupli all pole erinevatel sugudel niivõrd radikaalseid erinevusi. Kas tänapäeval üha enam igapäevaseks muutuv geikultuur ja unisex wc-d ei näita ka, et tegelikult ei ole sooküsimus nii oluline? Mingid muudatused tekivad evolutsioonis ja arenevad edasi siis, kui need kuidagi populatsionnile kasulikuks osutuvad. OK - pidevalt rasedal ürgnaisel oli keeruline endale toitu hankida, aga enne seda? Miks ei arenenud ühesugulisus edasi? Miks nö arenenumad eluvormid omavad endas isas- ja emaspoolt? Minu arvates oleks täitsa ok praeguses mõistes "vastavalt vajadusele sugu vahetada". See imelik y-kromosoom, mis kangesti ühe jalaga x-kromosoomi meenutab (kas ei näita selle "kahtlast" päritolu ka see, et enamus mitte eluvõimelistest loodetest omab just y-kromosoomi?), kust see tuli ja miks teda vaja oli? (Mul ei ole meeste vastu mitte midagi, absoluutselt neutraalselt mõtlen seda, vabalt võiks y ka naist tähistada, kui see nii oleks). Y - kui kole mutant, kes ise oma sugu jätkata ei suuda ja vajab selle jaoks nö "peremeeslooma"? Ma jõuan jah tavaliselt oma arutlustega kohutavate järeldusteni...

***********************

Buduaari foorumist: Rase tibi:"Mis te arvate, kas rasedana peaks käima tööl või istuma kodus?"
Tark tibi nr 1: "Loomulikult istu kodus, milleks sul siis mees on?????"
Tark tibi nr 2: "Raseduse ajal tuleb sind kohelda nagu kuningannat, ära tööle küll mine!!"

Sellepärast ma nüüd polegi ammu kirjutanud, et istun kodus (oma vabast ajast ju blogi ei kirjutaks) ja lasen ennast ümmardada. NOT. Tegelikult on seoses igasuguste ümberkorraldustega kole palju tööd, mitu uut inimest välja õpetada jne. Minule kui autistlike kalduvustega tibile on selline rutiini murdmine üsna piinarikas.

Natural Born Killers

Ei hakka konkreetset teemat üldse lahkama, lihtsalt üks tähelepanek vaatenurga kohta, millest seal artiklis ka peamiselt juttu on - kuidas sõltuvalt vaatenurgast ühte ja sama asja absoluutselt erinevalt näha võib. Mina kui pragmaatiline pessimist loen sealt välja, et äkki oleks siis aeg endale tunnistada, et mingit eetikat ja moraali ei eksisteerigi? Inimene ongi omakasupüüdlik olend, kes iseenda heaolu nimel mitte millegi eest ei kohku. Osad inimesed seda tunnistavad (mis sest, et siis artiklis toodud võltseetika varjus - "naise enesemääramisõigus" jne), teised püüavad aga väevõimuga eetilisust kehtestada (keelame kõik abordid). Ja mismõttes "meie maailm liigub inimeste kui tühjade anumate, materiaalsete ja vaimutute pakendite suunas, kellele inimelu pühadus on tundmatu kategooria." Nagu artiklis välja toodud ajaloolised faktid näitavad, siis oleme me alati sellised olnud. Sama meelt on ju ka kõikvõimalikud tsivilisatsiooni hävimise teoreetikud - kui küsimus on ellujäämises, siis ei huvita inimest mingi moraal - kõik nõrgemad lüüakse maha ja süüakse ära. On see miinus? Loomulikult on sellele kõhe mõelda, aga kui seda instinkti üldse ei oleks, jääks siis inimkond üldse püsima? Lennukis tuleb ju ka kõigepealt endale hapnikumask pähe tõmmata ja seejärel teiste abistamist kaaluda. Mõnel loomaarmastajal on ka nii suur süda, et ta endale koju paarkümmend koeravolaskit võtab, kelle eest ta siis enam hoolitseda ei suuda - on see siis hea? Asi on kindlasti keerukam kui lihtne dilemma kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, aga äkki tasuks sellele siiski mõelda?

Piinlik teema

Astume siis ka intiimsete teemade libedale rajale. Üritades siiski delikaatseks jääda - seoses vältimatult lähenevate sündmustega hakkas mul taas kummitama vana teema sellest, mida inimene ise tahab ja mida ühiskond talle peale surub. Kas kõik, mis vanasti oli tabu, oli seda ainult "kurja kommunismi" pärast või oli selles ka kübeke tõtt? Kas mina olen imelik kui tunnen väikest võõristust asjade ees, mida tänapäeval kui täiesti loomulikku asja serveeritakse? Et kui ma sisimas tunnen, et publikut pole vaja, ja kui "publik" ka just uksest sisse ei murra, siis tunnen end ikkagi kuidagi mahajäetuna, et näed kõigil teistel ju on teisiti (mis sest, et kõigil kindlasti pole). Kui teil on paha ja ilmselt ka piinlik (ei, ei saa ju piinlik olla - see kõik on loomulik), kas te siis soovite kedagi nö kätt hoidma? Surute hambad ristis, et ma ei tohi piinlikkust tunda, sest keegi teine ei tunne? Kas kuskilt läheb või peaks minema ka mingi piir? Kas liigne avameelsus/lähedus põhjustab probleeme? Minu isiklik arvamus on, et jah. Ma tõesti ei saa aru paaridest, kus üks peseb hambaid ja teine istub samal ajal poti peal. Kui ma tean inimesest absoluutselt kõike, kas ta siis tõmbab mind enam? Kas selline lähedus, et ma saadan mehe poodi tampoone tooma lähendab mind temaga mingis vajalikus suunas? Lähendab see kindlasti, kuid kas ta ei muutu mulle siis kellekski isa/venna/parima sõbra sarnaseks? Või juhtub see muutumine varem või hiljem niikuinii hoolimata sellest kas ta teab iga detaili sinust?
Need suure läheduse loomulikuks pidajad imestavad sageli, et mis suhe see üldse selline on, kui mees su menstruaaltsüklit ei tea (näide elust). Ehhh...Mul liigituvad sellised inimesed jälle sinna gruppi, kuhu ka iga päev emale helistajad. Muidu pole viga, aga kole kui ise sellise otsa satud. Tema süüdistab sind eemalehoidmises ja sina kardad, et ühel päeval teab kogu tema suguvõsa sinu intiimprobleeme.
Ma ei ole mingi vagatseja aga häirib kui keegi seltskonnas oma intiimelu lahkab - tavaliselt kui selle inimese teine pool sama laua taga on, püüab ta kõige selle juures veel rõõmsat nägu teha. No vähemalt minu meelest "püüab", sest ma ei suuda uskuda, et nii võib mugav olla. Ma tõesti ei taha teada, mida Mart ja Pille voodis teevad! Ilmselt on mul mingi hälve - saunapidusid ma ka ei kannata. Aga ma ei tunne, et ma selle "hälbe" all kannataksin ja abi vajaksin.

"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme"*

Vahepeal on kuulda olnud, et igasugu pahadest asjadest nagu narko, nälgimine või koolitulistamine tuleks vähem rääkida, et neid mitte noorte jaoks ahvatlevaks muuta. Ma ei tahaks sellise konservatiivse seisukohaga küll nõustuda, kuid tuleb tunnistada, et tegelikult olen nendega ühes paadis.
Viimasel ajal ilmunud raamatud ja linastunud filmid - mina kui maalt ja hobusega (või pigem valest põlvkonnast) imestan küll siiralt selle üle, et kas tõesti ongi sellised asjad igapäevad. No võtame "Mina olin siin", "Magnus", "Mõru maik" jne. Viimatinimetatud raamatu just lõpetasin ja hoolimata kraanikaussi ummistavatest vereklompidest tunduvad söömishäired kuidagi "glamuursed". Ilmselt on viga siiski minus ja enamikes noortes ei peaks selline asi ahvatlust tekitama. Eile hakkas mul Säästumarketis väga paha, nii paha, et istusin põrandale maha (mis kena riim...). Külm higi kattis keha ja silme ees sähvisid tähekesed. Sama tunne kui tavaliselt enne oksele hakkamist. Aga mulle meeldib - tunda mingeid äärmuslikke tundeid, mida tavaliselt ei tunne. Avalikus kohas ka artistlik rõõm selle üle, et nad ei saa iialgi teada, mis mul viga ja võivad mind jumal-teab-kelleks pidada. Eile oli ilmselt tegemist söömatusest tingitud reaktsiooniga, sest vererõhk on mul korras ning hemoglobiinitase ainult natuke madal. Tavaliselt selliseid asju ju minuga ei juhtu ja kui juhtub siis olen nii erutatud? Kui iga päev juhtuks, siis ilmselt läheks see nö teravate elamuste otsimise kihk üle? Kevadel oli mul nii kole valus haigus, mille tagajärjel valedest avaustest valesid asju tuli, karjusin valust, aga samas oli jube põnev...Vastik olek peab olema nii terav, et ohustab eksistentsi, siis on huvitav, niisama uimane pohmell on jama - pea peab lõhkuma ning magu streikima. Seetõttu ma toitumishäiretega ilmselt lähedalt sõbraks ei saagi - enne terava halva tundmist tuleb tavalises näljas vireleda. Muidu oleks ju jube glämm hommikusöögiks peotäis tablette neelata?
Millised saledustööstuse ohvrid me ikkagi oleme - ma olen hetkel nii 3 kilo juurde võtnud ja kaugel pole hetk, mil ma saab ületatud maagiline 60 kilo piir. Ei saa öelda, et isegi kõiki objektiivseid põhjuseid silmas pidades see mind ei häiriks.

Nalja kah - "I personally despise grammar mistakes"-rubriigist: neiu, koolitatud politseinikuks, kirjutab oma töökogemusest, et "olin müüa". Enne karjääri riigistruktuuris elatasid ennast prostitutsiooniga? Mul oli kohutav kiusatus see küsimus ära saata...

*Kurjam - "Kaalujälgija"

Õudne kiusatus on panna mingi ninnu-nännu pealkiri

Tere!

Mind pole ammu näha olnud. Mul on uudiseid ka. Mäletate, et ma ütlesin, kuidas see aasta on väga kummaline, täis igasuguseid ootamatuid pöördeid ja juhtumisi? No neid ikka jagub jah.
Ma kardan, et edaspidi ei saa ma seda blogi endistviisi jätkata. Asi selles, et ma ju nii ausalt oma nime all kirjutan siin, aga ma ei tahaks kirjutada inimestest, kes pole selleks mulle luba andnud ning keda oleks lihtne minuga seostada. Ma ei saa kuidagi luba küsida ka ja ega ma ei teagi, kas tahan sellest isikust väga kirjutada. Aga ilmselt ta hakkab mind mõjutama ja kes tahaks ometi lugeda järjekordsest "kruusimaalijast"? Või noh, eks ma salamisi loodan, et äkki mina jään normaalseks, mis omakorda annaks mulle ainukordse võimaluse ülejäänud "kruusimaalijaid" aasida, ilma et nad mulle "kui sa ise ka, küll sa siis näed" öelda saaks. Ses mõttes oleks ehk tore parooli all jätkata. Ma ei tea ise ka. Äkki keegi annab nõu?

Muidu on kõik ok, sõidan mootorrattaga ja teen muid "normaalseid" asju.

Suviseid märkmeid

Kuna suvel on kiire, siis lihtsalt noppeid toimunust.
Lellel sai käidud. Tänapäeva noorus on ikka rämedalt hukas. 18-aastased tüdrukud joovad hommikul kell 9 viina, keeravad endale plotskit ja arutavad rahumeeli, kes seekord politseisse viidi ja kui palju võrreldes eelmise aastaga trahvi saadi. Ja meie veel arvasime, et meie oleme hukas...Ei, uus ja tugevam põlvkond kasvab peale. Mulle muidugi dekadents meeldib ja ausalt öeldes ei ole ma armsamaid lapsi ammu näinud kui need seal olid :) Ja see, et nad öösel mulle paar korda pähe astusid (otseses mõttes siis) ei ole ka märkimisväärne.
Ja see liiga suur empaatiavõime alkoholi tarbivate inimeste seltskonnas, millest Carry kirjutab kehtib minu puhul ka. Muuseas, ma suutsin isegi solidaarsusest oksendada...Nippe ka - alkoholi saab üritustele sisse smugeldada jala ümber teibituna. Jube valus on need meetrid kõndida aga kui asi seda väärt, siis tuleb kannatada. Ja 2 ühes kasu ka ei saa - paberteip ei eemalda jalakarvu eriti efektiivselt.

Eile sai mulle osaks üks elu meeldivamaid teenindusi kui Suudlevate Tudengite baarman meile sõbrannaga baari kulul joogid tahtis tuua, kuna me olime väidetavalt seal kõige kauem aega veetnud külastajad. No mida teha, kui vihm üle minna ei taha! Me olime liigselt viisakad ega võtnud pakkumist vastu.
Meeldiva õhtu suutis rikkuda mingi debiilik musta Lexusega, kes meile (või noh, kuna sõbranna seda ei näinud, siis ilmselt mulle) autoaknast ilma igasuguse põhjuseta keskmist sõrme näitas. Ma ei peaks südamesse võtma, aga tõesti selline nõmedus häirib. Oleks pidanud auto numbri üles kirjutama. Otsides asjast positiivset (iroonilises toonis) siis "fuck you" tähendab ju, et vägistan su ära. Äkki mõne meelest on see kompliment? Et igaühte kah vägistada ei tahaks?

Suvilas pole muud teha kui juua

"Ma lähen siis Jaanipäevaks suvilasse."
"Kuhugi sa ei lähe, eelmine kord oli kõik ära lagastatud!"
"Mis mõttes? Mina ei teinud midagi, koristasin kõik enda järelt ära."

*********************************************************************************

"Kuule, mis ta mõtles sellega, et suvila oli ära lagastatud?"
"No, et keegi oli ta voodi ära reostanud."
"Reostanud? Keegi s***us voodisse vä???"
"No enam-vähem selline plekk oli jah!"
"???!!!!"

*********************************************************************************

Pistan mina käe oma suvilas oma voodi alla ja mis mulle kätte satub - tühi kondoomipakk! Kohe on kõik selge, millele vihjati ja mis teema tegelikult oli. Ja no ausõna, mina ei tea sellest mitte midagi! Rõve rõve. Inimestel võiks ikka mõistust olla enda tagant ära koristada kui nad teiste omandit ekspluateerivad. Nagu kolme karu muinasjutus, aga seal vist pesi tibi pärast linad ikka ära...

Veel Jaaninalju:
"Ma tahtsin sulle ainult sellepärast helistada, et öelda, et sa ei jooks."
"???"
"Sul ju tõmmati tarkusehammas välja ja see võib mädanema minna kui sa jood."
"Sellepärast helistasidki? Olen ma mingi tuntud alkohoolik vä?"
"Ei, no ma mõtlesin, et homme on Jaanipäev ja kui te seal..."
Hääl taustalt: "No puhast viina võib ju ikka juua!"

Ahjaa, mul tõmmati tarkusehammast niimoodi välja, et mu käsivars ja teksad olid vereplekke täis, nägu paistes nagu morsal ja 3,5 päeva elasin valuvaigistite peal :)

Kohustuslik ülesanne

Mul ka kole kiire, aga üritan siiski täita Marjaka antud ülesannet:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Pikkade arutluste ja arvutuste tulemusena tuleb välja, et see oli siis suvi 10nda ja 11nda klassi vahel ehk siis viimane aeg, mil ma ei tundnud peaaegu ühtegi inimest, kes mulle "halba mõju" oleks avaldanud. Imelik, aga ma arvasin, et see oli enne 10ndat klassi. Igatahes oli see üks äärmiselt murranguline aasta. Muuseas, mingi numeroloogia vms ütleb, et mul olevatki murrangulised aastad iga 10 aasta tagant. Peab täitsa paika siis.

2. Viis asja "Vaja teha" nimekirjast?

Üldiselt mul sellist nimekirja ei eksisteeri...Ma ei suudaks seda välja kannatada kui miski suruks kolbas, et VAJA teha..või siis on kõik, mis vaja olemas?
No päikest oleks vaja saada, mere äärde oleks tagasi vaja, depillatsioonis oleks vaja ära käia (aga ma panin juba aja kinni :p), sõbranna(de)ga oleks vaja pudel veini ära juua, ilma kahtlusteta õnnelik võiks kah osata olla.

3. Lemmiksnäkid?

"Give me ALL the food!!!" Oliivid, sinihallitusjuust, valgehallitusjuust, oh, kõik juustud, pärlsibulad, pistaatsiad, muud pähklid, vinnutatud liha, küüslauguleivad. No üldiselt kõik, mis on rasvane, soolane jne. Ei sellerivartele.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

"Ära Argentiinasse kohe peale viit." Ei hakkaks laenu tagasi maksma ega midagi soetama. Sõltub ka, kas see miljon oleks ühekordne pakkumine või ma oleks "jätkusuutlik" miljonär? Kui ma palmi alla Cuba Libret libistama põrutaks, siis ilmselt see esimene variant...

5. Kohad, kus oled elanud?

Kahes kohas Tartus ja Tallinnas Pelgulinnas.

Kuna enamik blogirahvast on sellele juba vastanud, siis las vastavad need, kes ise tahavad.

Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud?

Lugesin aprillikuu Lilitist artiklit "Feministide eraelu" (ausõna, täiesti loetav ajakiri, netist teda veel ei leidnud, seega linki ei saa anda). Seal on kirjas ühe rahvusvahelise naisliikumise eestvedaja, Gloria Steinemi seesugused karmid sõnad: "Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud." OK, see on šokeeriv, aga kui mõtlema hakata - äkki ongi nii? Ma olen kohanud päris mitut meest, kes väidavad, et nad ei tahaks naised olla peamiselt seetõttu, et naised PEAVAD sünnitama (jah, ma olen tõesti selliseid teemasid meestega lahanud). Ja minu imestuseks kohtab ikka veel rohkem abordivastaseid mehi kui naisi. Ma olen täiesti nõus, et lapse sünd on mõlemapoolne asi ja meest sellest välja jätta oleks ebaõiglane, kuid mismoodi saab mingi võõras mees väita terve vastassoo kohta, et nad ei tohiks aborti teha ja see on igal juhul kuritegu? Pealegi, olgem ausad, lapse esimestel eluaastatel on ta siiski rohkem emaga seotud kui isaga ning ema on see, kes last 9 kuud enda sees kandma peab ja kõik sellega seonduvad muutused üle peab elama. Loomulikult on osa mehi sellest ka aru saanud ja arvab, et kogu vastutus ongi naisel, sh raseduse ära hoidmine - nemad lihtsalt ei taha lapsi, kuid kuidas selle eest hoolitseda, et neid ei tuleks, nemad oma pead ei vaeva.
Kunagi vaatasin ise ka viltu neile, kes olid aborti teinud lihtsalt põhjusel, et a la "pill läks meelest ära" ja kes siis kahe kuu pärast jälle sama portsu otsas olid. Ma ei tea, kas ma olen nüüd vanemaks ja targemaks või siis hoopis rumalamaks saanud, aga nüüd usun ma pigem, et igaüks peaks tegema seda, mis talle antud hetkel õige tundub. Kui naine tõesti seda last ei taha, siis peaks tal olema võimalus lapsest loobuda - ka sel juhul kui tal on kõik olemas, et laps üles kasvatada. Kõik need abordivastaste koledad pildid veristest loodetest ja loosungid, et loode on inimene, ei mõju, sest need seavad veel sündimata inimese õigused suuremaks sellest, kes juba elab. Operatsioonil, kus tuleb valida, kas päästetakse ema või loode, valitakse alati ema, sest temal on elu olemas - on olemas suhted, ta on kellelegi oluline, teda on millekski vaja jne. Loode ei saaks üksinda hakkama.
Põhimure on vist selles, et nii meeste kui naiste hulgas on inimesi, kes lihtsalt ei soovi lapsi, kuid õnnetuseks satuvad paljud neist kokku sellistega, kes soovivad. Ma ei tea, kui palju on neid, kes tõesti mingi hinna eest lapsi ei taha ja kui palju on selliseid, kes ütlevad, et ei taha, kuid kui laps olemas oleks, siis nad lepiks olukorraga või siis veel hullem, laste mittesoovimise avalik kuulutamine on lihtsalt poos või kompleks. Teistpidi leidub ka nende õnnetute hulgas, kes ise lapsi tahavad, aga kelle partner ei taha, palju neid, kes loodavad, et see laste mittetahtmine on poos või mööduv tuju. Aga kui ei ole ja nö salaja siginenud laps (meest ei huvitanud, kas midagi võeti ette ja naine lootis, et ehk siis ei ole see lastevastasus nii suur) mehele kohe üldse rõõmu ei tee? Vastupidisel paaril, kus mees lapsi tahab ja naine ei taha, on veidi lihtsam (kui tunded mängus, siis lihtne see just pole, aga) - kui naine ei muutu, siis otsitakse uus. Huvitav, milline oleks olukord siis, kui mõlemad sood saaks sünnitada?