esmaspäev, märts 13, 2006

Põhimõtteline korralagedus

Kas see, et mul puuduvad põhimõtted, tähendab et ma olen erakordselt tolerantne? Üle kõige vihkan neegreid ja rassiste? Vihkan venelasi, aga juhul kui sina venelane oled, siis sinule teen erandi ja vihkan russofoobe? Muidu on see film saast, aga kui see sulle meeldib, siis ma ütlen ka, et pole viga?Kas olulisem on hoida oma põhimõtteid või inimsuhteid? Kas igas asjas üldse saabki põhimõtet omada? Kas oma põhimõtete muutmine tähendab automaatselt kahepalgelisust? Kui tihe põhimõtete muutmine aga tähendab? Kas meie põhimõtted on ainult vajalikud teistele, et meid mõista või on meil neid muuks ka vaja? Kui need on vaid teistele, siis miks ei võiks me neid teistele vastavalt ka muuta? Me ei kujunda ennast ju endale vaid teistele. Ise ma tean päris hästi, mida ma tahan. Või ei? Tähtis on, et teised ka aru saaksid, mida mina tahan. Valesid signaale ei tohi anda. Need võivad viia valede järeldusteni ja lausa vägivallani minu isiku suhtes."Kõik probleemid saavad alguse sellest, et inimene ei mõista rahulikult ühes kohas istuda".

Kommentaare ei ole: