Jagatud rõõm

Alati kui ma millestki vaimustun, siis tahan oma vaimustust ka teistega jagada.
No on jube hea raamat, plaat, restoran jne. Ma saan aru jah, et teise inimese reisipilte pole kunagi huvitav vaadata, iseasi kui ise samas kohas varem käinud oled. Aga ma ju püüan oma kogemust sullegi huvitavaks teha! See on vist maailma raskeim ülesanne, sest heal juhul ütled sa, et on jah, on küll (kalailmel ja sügavamat diskussiooni vältides), halvemal juhul ei tee üldse välja. Nii halbu sõpru mul õnneks ei ole, kes „see on täielik p***!” karjuksid.
Eriti hull on lugu normist erinevate pärlitega. No on jah Black Sabbath ilgelt vana ja tegi oma parimad lood enne minu sündi, aga kuula seda, palun! Geniaalsus on tuntav ka läbi vanamoodsa soundi. Ja duubelplaadi teine plaat on veel kõvasti parem esimesest. Aga seda on sind juba võimatu kuulama saada kui oled avastanud, et esimese plaadi esimene lugu oli mingi aeglane „jura”, mis sulle ei meeldinud.
Ma avastasin mingi hirmlaheda restorani, aga sina ei julge sinna tulla, sest kardad, et see on liialt „uhke” ja siis ma pean sinuga mingis täissuitsetatud ja mikros soojakslastud toitudega kohas istuma.
Raamatute tsiteerimisest ma parem rääkima ei hakka.
Kõige hullem on see, et võib-olla sulle isegi meeldib, aga kuna sa ei näita välja minule omast vasikavaimustust, siis tundub mulle, et sulle ei meeldigi, sind ei huvita jne. Samas kui keegi näitaks, siis näriks mind jälle kahtlus, et ta seda ainult minu pärast teeb :)
Tegelikult on ju imehea asju ainult endale pidada ning vaikselt nautida. Kogu su sõpruskond ei pea kuulama sama plaati, mida sina. Aga samas on olemas selline kole vanasõna nagu: „Jagatud rõõm on suurem” :)