reede, oktoober 20, 2006

Vahk

Niisiis juhtusin just hetk tagasi lugema ühte blogi, mis mul harja rohkem kui punaseks ajas. Kohutav vaimupimedus, kättemaksuhimu ja hapude viinamarjade sündroom. Elus vähe tunnustust leidnud meeskodaniku eidelik irin. Ma tahtsin, nii kohutavalt tahtsin salvata!
Aga ei, ma ei tee seda. Ma tean, mis sealt vastu tuleb. Võib-olla oma reaktsiooniga ma isegi vääriksin seda, kuid hey, I’m a dramaqueen!
Kunagi keegi ülimalt erudeeritud inglise meeskodanik läks meeletult närvi seepeale, et minusugune Ida-Euroopast pärit ja seetõttu lõtvade elukommetega naisterahvas julgeb üldse kasutada sõna „hedonist”, mille tõelist tähendust minu seksfantaasiaid täis blond pea ei aimagi. Ma olin piisavalt loll ja vastasin talle (ausõna – oma elu viisakaimal toonil), millest ta tegi järelduse, et ma olengi just see, kelleks ta mind peab – õige hedonist ei puuduks iial midagi, mis tema heaolu kahjustada võiks. Tegelikult ma suutsin sellest situatsioonist üsna hästi välja rabeleda, enamjaolt tänu vastase rõhuasetusele – tema välismaa mees, mina vaene Eesti naine, mina tahan teda väga, tema saab mind ära kasutada. Aga ma võtsin õppust ja ma tõesti üritan olla nime vääriline hedonist ja, nagu vanarahvas ütleb „sitta mitte puutuda”.
Ma loodan, et see kirjatükk siin aitab mind veidi maha rahustada, muidu võib juhtuda, et ma ikkagi lähen ja sülitan selle blogi alla paar vaimuvaesust ja ootan käte värinal, mida mulle vastu serveeritakse. Jah, ma tean, et maailmas on palju lolle, aga ikka usun, et äkki annaks midagi ära teha.

3 kommentaari:

Carry ütles ...

Linki, linki, linki!!! =)

Marit ütles ...

Ausalt öeldes ei jätnud ma seda linki ka nimme meelde...
Usu mind, midagi huvitavat seal ei olnud.

Carry ütles ...

Uki siis =(