esmaspäev, märts 12, 2007

Toomas Paul: "Vastutus ja mälu" Postimehes

Laupäevast Postimeest lugedes sattusin ühele viimase aja parimale artiklile . Parimale ses mõttes, et täpselt samal teemal olen ka ise mõelnud, kuid ei teadnud, et sellele ka teaduslik selgitus olemas on. Miks tekivad nö mäluvead ja kas me ikka saame alati kindlad olla sellele, mida mäletame? Ei saa. Ja süüdi pole mitte see, et konkreetne indiviid kuidagi rumal oleks vaid meisse kõigisse on see eksitus sisse programmeeritud. Väga mõttetu on vaielda mälestustel põhinevatel teemadel, kus üks ütleb, et oli nii ja teine vaidleb vastu, et sul on ikka mõistusega midagi korrast ära, sest see asi oli hoopis nii. Tuleb välja, et meie nö originaalmälestus võib olla nii mitu korda ülekirjutatud, et me ei "mäleta" enam ammu, kuidas asjad tegelikult olid. Ometi tuleb selliseid mälestustel põhinevaid vaidlusi päris tihti ette ja siis ehmatamegi, et kes meist siis nüüd loll on. Mismoodi mäletab keegi teine sama sündmust hoopis muul moel? Kelle mälu petab? Arvatavasti petab mõlema mälu.
Artiklist lähtudes tegeleb kirjutav inimene veel kõige rohkem oma mälu petmisega. Kirjutame üles ja siis hakkamegi uskuma kirjutatut mitte tegelikult toimunut. Ja siis veel see artikli lõpus toodud näide sellest, kuidas aju unustab teekonna, kuid jätab meelde tulemuse. Isegi olen mitu korda imestanud, et mismoodi ma mingi mõtte peale tulnud olen - eriti öösiti saab ju vaid tulemus kirja pandud, kuid mitte mõttekäik, kuidas selleni jõuti.
"Evolutsioonilise bioloogia kohaselt ei ole inimese aju mingi abstraktse, absoluutse tõe väljaselgitamiseks loodud organ. Kui mõne inimese aju selliste teemadega vahetevahel tegeleb, siis on see vaba aja vallatlemine. Aju on ikkagi juhtimispult, mille ülesanne on koordineerida organismi tegutsemist olelusvõitluses." Loogiline ju tegelikult. Inimene töötab nagu arvuti.
"Mine tea, võib-olla on isegi mälu valivusel ja moonutustel oma bioloogiline otstarve, kuna nendel võib põhineda inimese loovus ja kujutlusvõime, mis enam kui miski muu annab inimesele nii ainulaadse positsiooni teadaolevas universumis." Ehk siis mingist kõrvalekaldest on sündinud midagi väärtuslikku. Minu arvates võikski nii sõnastada elu põhiolemuse - ainult "erroritel" on võimalus areneda.

Muuseas, sellele teemale saabki vist olla ainult 2 lähenemist, mida ka mina kuulda sain:"ah, mis sa targutad" ja "täitsa loogiline ju" :)

5 kommentaari:

Carry ütles ...

=)
Mina olen selles suhtes kiiksuga, et mu aju salvestab igasuguseid olukordi ja vestlusi käändelõpulise täpsusega. Nii et teinekord tullaksegi mu käest küsima, et kle, kuidas sellega ikkagi oli.

Aga näiteks üks tüüp, kes mulle kunagi aastaid tagasi vastu vahtimist virutas, väidab siiani, et seda pole juhtunud ja et ma jooksin niisama minema, pisarad silmis. Mina aga mäletan täpselt, kui vastikult kõrvetav tunne see on, kui keegi lahtise käega vastu põske annab. Valu ei saa ju valesti mäletada ometi...?

Marit ütles ...

Selliste asjadega on vist veel muu kamm. Näiteks see, et me püüame unustada ebameeldivad asjad (mis jälle mulle vale tundub, sest solvang püsib alati paremini meeles kui kompliment...) Ma kaldun ka mäletama enda suhtes teostatud vägivalda või siis just edukaid vastuhakukatseid, kuid aastaid hiljem see konflikti teine pool eitab kõike. Ma arvan, et mõnel on lihtsalt häbi ka...

Margot ütles ...

Küll on hea, et ma su blogi just lugema hakkasin. Äärmiselt huvitav ja kasulik artikkel on tõesti.

Kusjuures, kuna ma näen viimasel ajal tihti unes väga tavaelulisi situatsioone, mis on väga otseselt minu eluga ka seotud, tekib mul vahetevahel segadus, et mis juhtus päriselt ja mida ma nägin hiljuti unes. Tavaliselt jõuan ma vist siiski üpris õigele teele, kuid üks päev leidis aset väga huvitav olukord. Tõusin üles, läksin kööki hommikusöögitaldrikule järele nagu iga päev ning siirdusin suure tuppa diivanile, nagu ikka. Jäin diivani ees seisma ja mõtlesin, et kas ema pakkus mulle köögis ka teist võileiba - heeringaga võileiba - või mitte. Kuklas kummitas justkui selge pilt heeringavõileivast kraanikausi kõrval pestud nõudega kandiku äärel, samuti ema sõnad. Läksin siis üpris veendunult kööki tagasi - aga mida ei ole, seda ei ole. Heeringapurk oli ilusti kapis, ühe võileiva materjal sees. Ema nimelt ei ole nii maias kui mina ja nii juhtub, et ma söön kaks kolmandikku millestki heast, tavaliselt siiski šokolaadi(kommikarbi)st ära ja sunnin ennast siis ülejäänut emale jätma, et ta ilma ei jääks. Nädal aega olin heeringale suud vesistanud ning olin just ärganud ja ei saa öelda, et ma piisavalt kaua maganud oleks, nii et need võivad suuresti selle olukorra põhjuseks olla. Igaljuhul tegelikult oli üpris hirmutav.

Marit ütles ...

Unega on mul ka samad tähelepanekud, et ma ei saa enam aru, kas miski toimus unes või ilmsi ja pigem on see jah juba hirmutav kui põnev.
Ükskord oleksin näiteks terve päeva maha maganud kui olin tegelikult vaid paar tundi maganud. Olin nii kindel, et käes on järgmise päeva hommik, mitte sama päeva õhtu, et sattusin lausa vaidlusesse...

Carry ütles ...

Mul sama! Kusjuures ma pean unes oma kaaskondlastega vestlusi maha ja siis päriselus olen pahane, et no mitu korda ma pean sinuga sedasama asja arutama??! =)
A kõige halvem on selle asja juures see, kui jätad mõnele tähtsale meilile vastamata, kuna vastasid unes juba ära. Ma konkreetselt nii teengi unes: istun arvuti taha ja vastan meilidele. Üksikasjaliselt. Täiesti haige ju!

Me peaksime kõik kuhugi uneuuringutele siirduma kiiremas korras!