reede, august 10, 2007

7 aastat keskkoolist

Ma pean selle siia kirja panema, et hiljem ennast sundida uskuma, et ma saan hakkama asjadega, mida ette võtan. Võib-olla on see enne õhtut hõiskamine, aga...Igatahes toimub täna klassikokkutulek, mida ma tegelikult juba ammu korraldada tahtsin aga mis sai viimase tõuke ühest väga koledast sündmusest. Enne kui roolijoodikud veel kellegi meist surnuks sõidavad võiks ju...7 aastat keskkoolist tundub kohutavalt pikk aeg. 8 elukaaslasega koos oldud aastat nii pikk ei tundu, sest ega seda eelnevat aega eriti mäletagi, aga kooliaeg oleks ju justkui alles eile olnud. Korraldusest niipalju, et tegelikult on eelarve muidugi ammu ületatud ja üldse enamus asju kaootilised aga kui maja just maha ei põle, siis peaks ju midagigi välja tulema. Loodetavasti ei juhtu ka nii nagu X koha suvepäevadel, kuhu kõik kohale tulid ja täie raha eest sõid, jõid ja laaberdasid, kuid hiljem kaebasid kui kohutav ikka korraldus oli ja bänd paha ning söök polnud kah tasemel. Ma mäletan oma klassikaalsasi kui normaalseid inimesi, me ei olnud ju mingi eliitkool ka.
Selline snobism, et kärss kärnas ja maa külmand, on vastik. Teised ju ometi pingutasid ega teinud asju meelega kehvalt. Tänapäeval on kõik nii kallis ka, et Kroonika seksikate pidu ei annagi kodustes tingimustes ja mõistliku osavõtumaksuga korraldada. Mina ka ei tahaks üle 300 krooni maksta, kuid juba klaas suht peeti veini maksab 20.-, see on selleks piiriks, millest lubatakse enda alkoholi kaasa võtta...Ja kui nüüd piisavalt ei võeta, siis eestlaste pidu ju käima ei lähe. „Ega te sinna ju jooma ei lähe!“. Nojah, aga mulle on üsna hägune piir, kust algab joomapidu ja kus lõpeb kultuurne koosviibimine. No ma tean kenasti, mis on joomapidu ja kultuurse koosviibimise nime all meenutan hardusega Stenbocki maja rõdul klaasikese kalli veini manustamist (kurat, see oli ilus päev! :P) aga need piirialad on segased.
Tulgu, mis tuleb, tegelikult on klassikokkutuleku puhul olulisim ju see, milline sa välja näed ja millise mulje endast teistele jätta suudad. Aga loodetavasti on ka see müüt. See on oluline elus üldse.
Vaadake „Romy ja Michele koolikokkutulekut“. Väga tore film, mu meelest. Ma arvan, et ma olin ka kooli ajal samasugune friik nagu need 2 tibi.
Ma lähen nüüd kleiti valima. /volksutab ripsmeid/

3 kommentaari:

Carry ütles ...

No mina olin "eliitkoolis" nagu sa ütled. Aga me olima ka, üllatus-üllatus, täiesti normaalsed inimesed. Siiamaani oleme. Pisukeste eranditega, aga need erandid on absoluutselt igas klassis, olenemata koolist. Igas klassis on õelaid ja kadedaid, ussitavaid nõmedikke. See on nagu omamoodi läiblõige ühiskonnast. Aga selles, kas tegemist on eliidiga või, nagu Tallinnas vähemalt veel mõni aeg tagasi kombeks oli öelda "Liivalaia Gümnaasiumiga", küll vahet pole.

Marit ütles ...

Eliitkooli all ma pidasin silmas pigem seda snoobilikku suhtumist, mis teatud seltskonnal on.
Seda, et selline käitumine n TÜ juristidele omane on, on palju räägitud ja ma ka ise kogenud.
Kindlasti on see üldistus, aga ka teatud Tartu koolis arvavad mõned inimesed, et tänu kooli nimele on nad kuidagi kõrgema sordi tegelased. Tavakoolis seesugune snobism ei tööta, sest seal nimi lihtsalt ei kõla nii hästi.

Carry ütles ...

Okei, segadus likvideeritud. Maiole TÜ juristidega veel kokku puutunud, aga jube põnev hakkas nüüd. Saaks jälle ise vaikselt pihku itsitada, kui kamp intrigeerivamaid tegelasi ette satub =P