kolmapäev, detsember 12, 2007

Valus tõde

Täna avastasin Punase Hanrahani blogi kommentaaride hulgast enda jaoks vägagi šokeeriva arvamuse - seda siis seetõttu, et tundsin ennast ära. Ramloffi mõte on nimelt järgmine:
"Väga tihti kimbutab väga privaatseid inimesi siiski suhtlusringkonna väiksus või asjaolu, et kuna ta ise ei vali oma suhtlusringi, siis on selles palju selliseid inimesi, et tema “hingekeeli ei puuduta” ja teiselt poolt ta teab ja tunneb inimesi, kellega tahaks suhelda, aga ei julge nendega kontakte luua."

Kunagi öeldi mulle ühe mu parima sõbra kohta lausa otse, et miks ma küll sellise inimesega suhtlen, kellega mul mitte midagi ühist ei ole. Ega ma osanudki muud vastata, kui et me kuidagi sattusime juhuse tahtel suhtlema. Ja tõepoolest, ma tunnen liigagi tihti, et seal kusagil on inimesi, keda ma palju enam enda sõbraks pidada tahaksin, aga noh, kuidas ma nüüd lähen ja ütlen, et "sa meeldid mulle ja ma tahaks väga su sõber olla"...Enamasti ma isegi tunnen neid inimesi, selles mõttes, et ütleme tere ja vahel satume (ah, mind härib see üksik "t", kuid kui enamik seda varianti armastab, siis las olla) ka samasse seltskonda, aga ei midagi enamat.
Kergem on vigu ju teistes otsida, et miks nemad minuga suhtlema ei tule (sellele leiti ka hea põhjendus - ma olevat kangesti ülbe näo ja moega) aga kas ma ise julgeks kellegagi tutvust sobitada? Ikka ju mõtled, et ah mis ma teda tülitan, tal kindlasti omad tegemised ja sõbrad.
Jubedam pool sellest arvamusest on tegelikult hoopis see, kui palju on inimesi, kes tegelikult "hingekeeli ei puuduta" ja kes ise selles põrmugi süüdi ei ole. Ometi on karta, et mitte miski ei parane - püüad olemasolevate sõpradega kuidagi hakkama saada ja teisi toredaid inimesi distantsilt jälgida, nende ellu tungimata.

P.S. Kellelgi ei tasu muretseda, et kui ta seda loeb, siis ehk ta ongi see mulle tegelikult mitte korda minev sõber. Ma julgen vast 99% tõenäosusega öelda, et nemad seda ei loe.

5 kommentaari:

arni ütles ...

Kusjuures minuga on täpselt nii, et ma hoidun reaalsuhtlusest ja järgin inglise viisakust just seepärast, et MITTE TUTVUDA suvaliste ja juhuslike inimestega.

Nõnda ongi juhtunud, et minu praegune aktiivne tutvuskond koosneb kas vanust sõbrust, kes jäänud juba 80-date lõpust ja 90-date algusest, või siis inimesist, kellega ma olen tutvunud interneti, peamiselt just blogide, vahendusel.

Signe Israel ütles ...

Eestis on mitmeid vahvaid noorteorganisatsioone, kus on lihtne oma tutvusringkonda suurendada.

Eelnevalt tuleks lihtsalt natuke kodulehel surfata, mõnel üritusel käia - kogeda, kui soojalt vastu võetakse ja vaadata kas väärtushinnangud ühtivad ja kas sellesse seltskonda kuulumine võiks anda Su elule midagi juurde.

Näiteks Rahvusvahelise Noortekoja (JCI) kohta saab rohkemat infot siit:
www.jci.ee ja http://jci.ee/index.php?main=202

[Näiteks RatRace`i tead? See on JCI korraldatud :)]

Marit ütles ...

Mul on vist just see probleem, et need vanad sõbrad, kes kunagi nö "külge on jäänud" on kas aja jooksul muutunud või siis on see muutumine mind tabanud...
Interneti teel tutvunud olen küll, kuid siis on see tutvus ka internetti jäänud.
Igasuguste organisatsiooniliste kogunemiste suhtes olen ma pisut allergiline, ei kujuta hästi ette, et sobiksin kuhugi aktiivikute gruppi :)

Marjakas ütles ...

Ma olen ka aktivistide gruppi ükskord proovinud ja lõi kah kublad üles. Ülekantud tähenduses. Seega mulle ka ei sobi.

Internet on ikka üks võimas asi, siit saab palju tuttavaid, mina olen küll saanud ja ei arva üldse, et see tutvus peaks netti jäämagi :)

Vanad tuttavad, kellega mul midagi ühist pole, olen ma lihtsalt maha raputanud. Päris avalikult kohe. Ma arvan, et igaühel on õigus seda teha.

Carry ütles ...

Mina olen kõigiga nõus =)

Tegelt ka.
Ega proovimine tükki küljest ära võta, kuigi võib juhtuda, et pärast soovid, et poleks proovinudki...