Diskrimineeritakse! Ja veel keda? Mind!

Ma olen perfektsionist, mind jubedalt häirivad igasugused vead. Kuigi viimasel ajal tundub, et trendiks on just lohakus ja vigadele tähelepanu pööramist peaks hoopis häbenema. Kõik pidavat niigi aru saama, ei ole vaja juuksekarva pooleks ajada. Aga no tõesti kuidas on üldse võimalikud sellised asjad: "Tartu Ülikooli asutamise aastaga võib küll eksida, aga mitte samas Tartut käsitlevas raamatus kaks korda järjest, eriti kui raamatule on saatesõna kirjutanud ülikooli rektor ja linnapea." Pärit siit. Imesta või silmad peast...
Üks isiklik asi ka, mis mind häirib ja millest ma teistele vaevu julgen iitsatada, et nad mind ebanormaalseks ei peaks - kenasti eestikeelne nmängulelu laulab küpsistest, mida on "viite" sorti. Ma üritan seda kohta grammatiliselt korrektselt üle laulda, kuigi see on üsna keeruline ja võib-olla tõesti on ebakorrektne vorm sinna puht suulisest mugavusest sisse pandud. Ikkagi on tunne, et laps omandab nüüd selle mänguasja tõttu vale vormi. Mulle väideti, et koolis olevat muusikaõpetaja suisa öelnud, et lauludes võib kasutada muud kui kirjakeelt, aga minu arvates on suur vahe, kas öelda "langend lehed" või "viite sorti"...Luuletustes on jah igasugu keeleuuendused sees ja ilmselt olen mina jube pedant, aga see ei meeldi mulle ikkagi. Nii nagu ei meeldi mulle "püksikud", mis suisa ÕS-is nüüd sees. Eks pea tuleb ka "kampsik". No näed, vabandust, valetasin, ka see on juba sees...
Ah jaa, väga "vaimukas" kommentaar erinevatele artiklitele on: "Liiga pikk, ei viitsinud lugeda." Väga informatiivne. Ma vihkan lolle, tõesõna.
Tänane lollidevihkamine on tegelikult tingitud sellest, et mind diskrimineeriti (kui hästi ja õige nurga alt vaadata) - kvaliteedile eelistati kvantiteeti. Selle asemel, et kasutada minu abi ja töö kiiresti ning korralikult tehtud saada, kuid sealjuures teisi kõrvale jättes, kuid olles sunnitud neile selle eest maksma, kasutati neid teisi, et "neil oma raha eest ka midagi teha oleks." Selle kõige juures tehti saatuslik viga ja öeldi mulle, et kuna olen lapsehoolduspuhkusel, siis peaksin sokki kuduma ja puhkama. Loomulikult ei andnud ma naiselikult alla vaid saboteerisin kogu üritust ähvardades lahkumisavaldus kirjutada. Seda mul niikuinii teha ei lasta, kuna ei ole kedagi, kes tehtud töö üle oskaks kontrollida. Ehk siis selle sama töö, mida ma ise teinuna enam nii palju üle kontrollima ei peaks...Kui aga kvaliteet niikuinii enam hinnas ei ole, siis ei saa ka keegi minu vajalikkusest aru. Kuigi ma kahtlustan, et paljud peavad mind juba ammu lihtsalt suure egoga tegelaseks, kes teisi ei usalda. Nad ei tea küll seda, et tegelikult ei usalda ma isegi iseennast ja seda pean ma üheks inimese kõige kasulikumaks omaduseks. Ära usalda, kontrolli! Ahjaa, seda muidugi täpsust nõudvates asjades nagu töö, inimsuhetes ei ole mõtet paaniline olla. Aga see on juba üks vana jutt...