teisipäev, september 06, 2011

Tartu vs Tallinn

Pea igapäevaselt vastab keegi FB-s küsimusele stiilis "Tartu või Tallinn?". Ei küsita siis mitte sinu elukoha kohta vaid ikka eeldatakse selles igikestvas võitluses poole valimist. Tartu enamasti võidab, sest olles küll rahvaarvult kõvasti väiksem, koonduvad Tartu taha ka paljud mittetartlastest (suur)linnavihkajad ja ilmselt ka need, kes pealinna Edgariga seostavad. Käib mingisugune üldistamine, et Tartus elavad vastavalt valitud poolele siis kas intellektuaalid või imelikud pesemata kampsunid ning Tallinnas ajudeta rahakultuse kummardajad või moodsad avatud maailmakodanikud. Eks ma ka tunnistan, et mingisugused inimtüübid on ühes asumis ilmselt tõesti rohkem esindatud, kuid kindlasti ei saa rääkida, et intellektuaal ei leiaks pealinnast mõttekaaslasi või oss Tartust kiirendusesõpru.
Ma ise olen mõlemas elanud. Tallinnas muidugi tunduvalt vähem aga alates pubekaeast on see mu unelmate sihtkoht olnud - no teate küll, tüdruk väikelinnast unistab Tallinnast, Tallinna tüdruk Helsinkist, Helsinki tüdruk Stockholmist, Stockholmi tüdruk NY-st. Või umbes nii. Kahjuks minu unistuste Tallinn minu päris-Tallinnaga ei ühtinud. Sattus olema vale koht, valed inimesed, deprekas sellest kõigest ja õigetesse kohtadesse ma ei jõudnudki. Aga ma tunnistan, et õiged kohad ja inimesed on Tallinnas kindlasti olemas ja neid on tunduvalt rohkem kui Tartus, sest Tallinnas lihtsalt on kõike rohkem. Julgeb keegi tartlane öelda, et Tallinnas on vähe kultuuri? Ei ole ju - igasugu üritusi toimub seal kõvasti rohkem, head esinejad jõuavad peamiselt vaid pealinna, ääremaile tilgub neid harva. Kõik need kultuskohad - kohvikud, baarid, peod, teatrid ja kinosaalid - ma olen terve inimene ja tahan neid kõiki saada! Tartus on muidugi ka palju head, aga Tallinnas on veel rohkem. No eks ilmselt ole ka halba seevõrra rohkem. Aga rohkem on ju ikkagi uhkem?!
Miks Tartu? Samal põhjusel miks Eesti: minu inimesed. Igas võõras kohas peaksin nad üles leidma ja see on mu meelest pagana raske ülesanne, pealegi ma pole selles üldse kõva käsi. Kergem on jääda omadega ja õhata kauguste poole. Või vinguda, et miks meil ei ole või tunnistada, et viinamarjad on hapud. Neid viimaseid üritan mitte teha ning keeldun kategooriliselt Tallinna ja Tartut vastandama.

4 kommentaari:

  1. Ohjah.
    Ei piiäki vastandama Kiluliina ja Taaraliina - pigemb om olleman vastassais Kiluliin vs Eesti...

    Nimmelt, minu vanuksen (42) tahass inemine midägi rohkembat engele ka. Kiluliinan toda eriti ole'i. Väike erand mudugist: http://hulkur.pri.ee/?p=8284

    Isi olle' elänü nii Kiluliinan ku Taaraliinan (perämidses nõuka a'al olude sunnil).
    Mõni aasta tagasi kolisi' Kiluliinast är ütte lähivalda ja ei kahetse terägi.
    Liinan käi' nüit ainult tüü peräst.
    Ja kultuuri lövvä' mujalt Eestist kuhjaga, esiki Ida-Virumaalt vai Kihnust. Mingi ütepäiväliblikute konsa koskil lauluväljakul ole'i miu jaoss inämb argument.

    Suhteline, eksole.

    VastaKustuta
  2. Mina olen Tartuga rahul aga näiteks kuskil kahe korrusmajaga kolhoosikeskuses ma küll elada ei tahaks. Väga suur osa Eestist on aga just selline.
    Kihnust ja Ida-Virumaalt leiab kultuuri küll aga vot neis unustatud külades...ma ei tea. Ja minu meelest kipub just väikelinnade kultuur olema see ühepäevaliblikate kontserdid a la Niki suvetuur - suures linnas on valikuid rohkem. Eks muidugi tuleks ise teha kui häda käes, aga väikses asulas massist erinev olla on ikka kõva katsumus.

    VastaKustuta
  3. Hmm. Ütleme nii, et minu jaoss omma ütepäivälibliku' ntx Mika vai 30 Second To Mars ja muu' säändse' odava' üllesaibitu' staarikese'.
    Õllesummerist rüükmädä.
    Miu perämidne konsa-elämüs Kiluliina lauluväljakul olli 2006. aasta Metallica, lisass ka üts laulupidu, kon üits tuntu' elilooja pani miu kah rongkäigun marssima :D
    Peräst toda inämb eriti asja ole'i olnu'. Egä uvita ka.

    Uvitav muusääs, et mia küll ei tunne, et siin tsirka 5000 asukaga asulan ei julgess olla Mina Isi. Tan om egäüits isimuudu isiksus ja lask tõisilgi olla tuu, kes ta om.
    Säänne värk sis.

    VastaKustuta
  4. Maitse asi, ilmselt olen ka ise juba piisavalt vana, et Mika ega 30 Seconds To Mars mulle midagi ütleks. Viimane laulupeokogemus mul suisa "teisest ärkamisajast" ja tuleb vist samuti nentida, et lauluväljakul sai viimati Metallicat vaatamas käidud. Rock Cafesse ja Tapperisse aga läheks küll.

    VastaKustuta