Teine reaalsus

Üldiselt ma telekat ei vaata, sest see on liiga vananenud tehnoloogia - ma ei mõista, miks peaksin sunniviisiliselt vahtima reklaame kui tahan vaadata midagi muud või seadma oma päevaplaani mingi saate järgi. Uuema aja inimene tahab kõike ja kohe! Vaatan seda, mida tahan ja millal ise tahan. Eile oli aga L arvuti blokeerinud ning mul olid nutitelefonis juba kõik appsid läbi näpitud, seega pidin selle iganenud meediumi ikkagi sisse lülitama - tavaliselt vaatan ma ainult muusikavideosid aga seekord avastasin, et ETV2-s oli just teemakohane teemapäev "Teine reaalsus".
Esimese filmi algus jäi nägemata aga ülejäänud 2 nägin korralikult ära. Täitsa huvitav oli, kuigi enamikku näidatust teadsin ennegi. Jah, lapsed elavad internetis, nende tähelepanu on killustatud erinevate tehnoloogiliste vidinate vahel ja sellel kõigel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Eks ma ise olen ka kahevahel: üldiselt lollid mind häirivad, eriti enesekindlad lollid ja enesekindlad kõik need samal ajal meile saatvad, esseesid kirjutavad, netis surfavad ja loengut kuulavad noored olid. No kes julgeb väita, et niimoodi tõmmeldes tulevad tulemused paremad kui korralikult ühele ülesandele keskendudes? Viie minutiga raamatute kokkuvõtete lugemine netist on mulle samuti üsna häiriv. Ma ei saa sinna midagi parata, et sellised inimesed tunduvad mulle ja ilmselt enamikule "vana aja inimestele" kerglased. Teiseltpoolt olen ma veendunud, et kui tegemist on arenguga, siis ei saa meie hinnata, on see positiivne või negatiivne, selles suhtes tundub igasugune vastuseis arengule masinapurustusliikumisena. Aga mis teha kui inimese aju arenebki selles suunas, et keskendumine on midagi ebavajalikku ning etaloniks saab erinevate allikate vahel surfamine ja paari lausega asja tuuma lahtiseletamine. Kuhu jäävad pikad analüüsid, lehekülgedepikkused kirjeldused, inspireerivad arutelud? Inimesed ei blogi vaid säutsuvad ja uuendavad FB staatusi - see on ju juba juhtunud ja mitte ainult noorema põlvkonnaga. On see tingimata halb? Jah, muuga harjunutele tundub see halb, et mismoodi nii saab, inimesed jäävad rumalamaks jne aga kui see on paratamatu areng? Filmis toodi välja väga hea võrdlus, et samamoodi oli inimese vaimsetele võimetele laastav kirjakeele kasutuselevõtt kuna mälu vähenes drastiliselt - kes kujutab tänapäeval ette, et Homerose "Ilias" kellelgi tervenisti peas oleks? Peab õnne tänama, et vähemalt olen ma sellest põlvkonnast, kes internetist midagi teab, minu vanemate jaoks on see juba üsnagi hoomamatu valdkond, rääkimata sellest, et lapselapse internetikasutusest ei saaks nad ilmselt enam üldse aru. Mis ei tähenda, et tehnoloogia areng ei võiks tulevikus minu ja minu lapse vahel arusaamatusi põhjustada. Katsu siis maha suruda endale omane mõtlemine süvenemise tähtsusest ja uskuda, et tulevikumaailmas ei ole see enam nii tähtis oskus. Mina võin veel kindlalt öelda, et ei suuda killustatuna mitte midagi teha, isegi oma isa oskust telekat vaadata, ajalehte lugeda ja naise juttu kuulata pole ma omandada suutnud. Naised pidavat multitaskinguga muidu paremini toime tulema. Kui võtta lapse mähkmete vahetamine, pudru keetmine ja pesumasina tööle panemine, siis ehk on multitasking mõeldav, kuigi ka siis kipub puder põhja kõrbema (no parem variant kui laps mähkmislaualt maha veeremine) aga mõttetööd ja süvenemist nõudvate asjadega seda küll öelda ei saa. Konkreetne näide on näiteks sõnalised raadiosaated, mida mina ei ole suuteline kuulma netis surfamise taustaks. Äkki on asi ainult minus?
Õhtu viimane film "Teine elu" rääkis teisest asjast, mis mulle võõras on, nimelt elust virtuaalses keskkonnas Second Life'i näitel. Seesuguseid keskkondi on muidugi veel ja ma olen isegi neisse kontosid teinud aga pole iialgi üle nädala vastu pidanud. Kuidagi pealetükkivad on need keskkonnad mu jaoks - tahaks nagu natuke ringi vaadata aga kohe pead hakkama mingite võõraste inimestega suhtlema. Päris elus me ju ei karga esimese vastutulijaga vestlema, tavaliselt jääb meil huvitava inimesega enne aega üksteist kaugemalt vaadata, et siis sobival momendil julgus kokku võtta ja kella küsida vms. Ok, enamasti päriselus ju võõrastega üldse ei tutvutagi kui ainult siis ühiste harrastuste kaudu ning ausalt öeldes ma ei tunne teistsugustest suhetest puudust ka. Virtuaalkeskkondades on inimesi ju nii palju ning enne pead ilmselt tervet karja konni suudlema kui ühe printsi leiad (no üldises plaanis siis, ma ei mõtle üldse ainult paariliseotsinguid). Filmi tegelastel ei läinud oma virtuaalse eluga sugugi hästi ka. Kaks inimest leidsid teineteist aga oma suhet pärisellu tuues avastasid, et see on ikka kordi keerulisem kui virtuaalne flirt ja suutsid muidugi enne selle koleda avastuse tegemist ka oma päriselu suhted metsa keerata. Teise inimesega juhtus enam-vähem sama, ta leidis küll enda, kuid päris-armastatu jättis ta maha ning oma leitud minaga ei osanud ta ka enam muud teha kui otsustas elu lõpuni virtuaalmaailma jäädagi. Kurvad lood mõlemad.
Tegelikult ma usun, et erinevad subkultuurid ei kao siiski kuhugi ja alati jääb alles neid, kes uuest tehnoloogiast ei vaimustu ning selle asemel vanamoodsaid raamatuid loevaid või telekast seriaale vaatavad.