kolmapäev, oktoober 26, 2011

Rase või lihtsalt paks?

Ei see teema vaibu! Hiljuti küsiti jälle FB-s, et mitme lapsega oled SINA panustanud Eesti rahva edasikestmise projekti? Silme ette kangastub see nõukaaegne sõjaväkke värbamise plakat, kus kurja näoga onu näpuga sinu pihta osutas. Täna ei kavatse ma üldse selle projekti mõttekusest rääkida vaid millegipärast meenus, et ühest lapsesaamise aspektist on kahtlaselt vähe räägitud aga mina ei tea mitte ühtegi naist, kes sellest mingil määral mõjutatud ei oleks olnud. No mis on see, millest ükski naisteveerg üle ega ümber ei saa? Eks ikka kaal. Eks mõned on paksud ja rahul ka (või kogunisti kõhnad ja sellega mitte rahul - jah, on küll ausalt selliseid ka) aga enamik siiski püüab kas kaalu alandada või säilitada. Raseduse ajal see teatavasti väga ei õnnestu (ja need, kel õnnestub, pannakse tilgutite alla...). Alles hiljuti nägin mingis naistelehes pilti minu silmale täiesti normaalkaalus lauljatar Pink'ist - pildiallkiri kiitis, et Pink olla nõnda tubli kui oma beebirasva ei häbene! Alati ju hõisatakse kui mõni äsjasünnitanud staar tippvormis punasele vaibale tipib - mis sest, et kaalulangus ei ole alati pingutuse vili või isegi kui on, siis tavainimesele pole sealt midagi eeskujuks võtta - staaridel on ju kõigil eratreenerid ja spetsiaalprogrammid. Igatahes jääb mulje, et beebirasv on vältimatu ja sellest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada. Mida mõtleb selle peale üks keskmine naine - paksuks küll minna ei taha! issand, kui sellest pärast lahti ei saagi! Ja keskmise naise all ei kangastu mulle mitte meetriste küüntega alakaalus blondiin vaid ma usun, et suur-suur enamus mõtleb sellele kas või korra. Lisaks tean ma päris mitut inimest, kelle jaoks kaalu hoidmine pingutust sisaldab ning kes seetõttu sügavalt kaaluvad, kas saada veel üks laps või mitte.
Kui mina värskelt sünnitanuna seltskonda ilmusin, siis imestas kah üks noormees, et ma ei olegi paks ning et see annab talle julgust ka enda naise lapseplaanide peale positiivselt vastata. Huvitav kui palju mehi tegelikult on laste saamise vastu just hirmust endale paks naine saada? Eks mõni ütleb selle vast välja ka (no kindlasti ütleb) aga kui paljud mõtlevad? No kasvõi nii, et läheb paksuks siis läheb, pole midagi teha. Kujutage ette olukorda, kus naine tuleb koju uudisega kahest sinisest triibust ja kellele mees siis vihjab, et paks naine on kole. Naisel on madal enesehinnang (sellise mehega koos elades peab olema) ning hirmust paksuksminemise ees ja sellega kaasneva võimaliku mehepoolse hülgamise ees, läheb ja teeb naine abordi. Pärast mehed kiruvad netikommentaariumis, et naised on kõik rahaahned libud, kes enesekesksuse tõttu Eesti rahva püsimisest midagi kuulda ei taha ja aborte vorbivad.
Millegipärast usun, et sellel kõhnuskultusel on lisaks söömishäirete tekitamisele ja enesehinnangu alandamisele roll ka inimeste paljunemises.

4 kommentaari:

  1. Ma tglt ammu tahtsin öelda, et mulle täiega meeldib see postitus, aga ei leidnud õiget viisi.

    VastaKustuta
  2. Tänan tänan :)

    VastaKustuta
  3. Lisaks veel see, et kui kõhnumishooga alakaalu jõutakse, siis ei pruugi enam võimalikki olla rasestuda.

    Üks nüanss on aga veel see kahvel: "naine, kes saab lapse nii viletsa mehega, et see ei ole korraliku isa eest väljas, on egoistlik" ja "naine, kes lapsi ei saa, on egoistlik".

    VastaKustuta
  4. st sünnita või ära sünnita, raudselt leidub keegi, kes leiab, et oled egoistlik tõbras. "tegi õnnetule mehele lapse" vs "vaene mees, naine ei ole last sünnitanud".

    VastaKustuta