Samsung on saast

Taaskord läksin oma kiire ideedest vaimustumise õnge. Tuli selline tark mõte, et miks printida välja sadu lehekülgi õppetööks vajalikke artikleid kui on olemas sellised suurepärased tehnikasaavutused nagu e-lugerid. Loomulikult ei viitsinud ma ise nende valikusse süveneda vaid andsin selle ülesande L-le, kes otsustas, et meil on vaja Samsung Galaxy Tab-i, mida jooksutab Android kui hetkel kõige paljulubavam operatsioonisüsteem. Ma natuke kahtlesin ka ja lootsin, et kui me tõesti üldse ei sobi, siis saan Samsungi poodi tagasi viia aga 14 päeva tagastamisõigus pidi kehtima vaid netist ostes ja ilmselt ei lubaks L mul teda tagasi viia ka, kuigi ma alguses seda kindlalt soovisin. Mis tal siis viga on? Tal on üks suur viga, mille olemasolu peale ma üldse ei tulnud: alustame siis sellest, et mul on puutetundliku ekraaniga Nokia telefon (fuhh, Symbian, surnult sündinu jne - väga tubli telefon hoopiski!), lisaks on mul küüned ja Nokia aktsepteerib mu küüsi ilusti - väga mugav on küüntega näiteks netilinke avada, lisaks on Nokial küünetutele ja muidu peenutsejatele ka spetsiaalne pulk (või ilus värviline kolmnurk) kaasas. Aga see Samsung! Tema on võtnud pähe, et arvutit võivad kasutada vaid päris inimesed, mitte kunstküüntega küborgid (tõe huvides olgu öeldud, et mul ei olevatki kunstküüned vaid geeliga kaetud päriskünned - vohh, saite nüüd!) - tema ekraan reageerib vaid soojadele sõrmeotstele. L muidugi pärast teatas, et kas ma seda ei teadnudki - kõik beibed olevat sama asja tõttu oma IPodide ja Padidega hädas. Samsungile leiab ka netiavarustest spetsiaalseid pulgakesi aga need maksavad 20 € ringis - väljapressimine! Võttes arvesse Eesti naiste küüntega varustatust, ei ole Samsung ilmselgelt meie turule mõeldud.
Nüüd ma ei teagi, kas ma julgen oma Samsungiga kooli minna - linkide avamiseks pean ekraani võimalikult suureks zoomima ning seejärel sõrmeküljega üritama linki tabada - üsna naeruväärne näeb see välja. Esmakordselt Facebooki aadressi sisse toksides eksisin ma näiteks täpselt 6 korda enne kui näoraamatusse sisse sain...Ausalt öeldes on ka küüntetu aga jämenäpne Lgi selle ekraaniga üsna hädas, ainus, kelle pisikesed sõrmed selleks tööks ideaalselt sobivad, on lapsuke. Kusjuures on päris kõhe vaadata, kui kiiresti üks kahe ja poolene tehnikaga kohaneb - tema elus ju polegi olnud puutetundlike ekraanide eelset aega ning "vanaaegsed" telefonid tekitavad temas tõelist hämmingut.
Tegelikult pole ma "oma" Samsungit juba paar päeva katsuda saanud, sest L näpib ja konfigureerib seda pidevalt, tõmmates sinna peale erinevaid mõttetuid appse. Ja mis mõttes ei ole Bejeweled Blitzi appsi? Nokial küll on! Mida ma nende ovulatsioonikalendrite ja vinnipitsitaja-mängudega teen? Nu Pogadi "hunt püüab korviga mune"-nostalgiline apps oli küll tore idee aga kahjuks ei läinud see käima...Peab ikka paika see tarkus, et mida vähem asju, seda vähem probleeme.

Aga koolis on muide täiesti tore käia! Esimest korda avastasin, et mulle pakub huvi see, mida ma õpin ja mulle meeldib teha kodutöid ning ma ei mõtle neid tehes, kuidas kirjutada nii, et võimalikult hea hinde saaks vaid kirjutan nii nagu ise tahan ja arvan. Huvitav, kuidas see hiljem hinnetes kajastub? Varasem kogemus ütleb muidugi, et hinnetel ei ole absoluutselt mingit seost sellega kui palju õpiti või mismoodi tundus endale töö minevat. Kui saaks nüüd ühe põneva magistritöö teema ka kokku...Esialgse variandi peaks juba kevadeks ära esitama kuigi lõpetamine on eeldatavalt alles astal 2013.