"Ma vihkan inimesi!"

L. tuli selle lausega koju Genklubist, kus esitleti ühe Lõuna-Ameerika-reisi fotosid - rahvast oli nii palju olnud, et ta oli pidanud poolteist tundi püsti seisma külg külje kõrval võõraste inimestega. Oo õudust! Vähemalt ei huvita inimesi ainult joomine.
Ma ise olen ka tegelikult natuke inimsoos pettunud, just selles, et inimesed muudkui tulevad ja lähevad, keegi ei taha kohale jääda ning siis kui sa üritad mõnele meenutada tema tähtsust, tehakse nägu, justkui ei tuntakski sind. Ega ma ise ka eraldumise patust puhas ei ole. Näiteks oli mul vana-aasta õhtul plaan saada aasta nohiku auhind, õhtu otsa õppida ning siis minut peale keskööd oma kodutöö netti üles riputada - et kõik ikka näeksid, millised on minu prioriteedid. Plaan rikuti muidugi ära, sest mõni inimene leidis, et on koletu mul niimoodi vana-aasta õhtul üksi kodus konutada lasta ning pakuti seltsi (mille peale L. muidugi jõudis süüdimatult küsida, et ei tea, kas ta ikka tahab külalisi, ta pidi õppima...). Saagu ometi aru, et naisterahva puhul sisaldab iga tegu ja tegematajätmine žesti!

Õppimisega on iseenesest hullud lood - ma olen ikka uskumatult maniakaalne! Kadestan kõiki, kes suudavad asja lõdvalt võtta - peaasi, et ainest läbi saan. Ok, arvestuslikud ained ei tekita ka minus võitlusvaimu aga niipea kui terendab võimalus mingi täht saada, lööb saatanlik tuluke põlema. Kõige hullem on see, kui algul läheb kõik imeliselt hästi, püsid seatud kursil - ja siis tuleb kõige lõpus mingi töö, mille osakaal on nii suur, et ebaõnne korral ähvardab see rikkuda kogu senise panuse. Siis muudkui vahid ja vahid oma valmisvorbitud kullakest ning jama on selles, et mida rohkem sa teda vahid, seda armsamaks ta sulle saab ning kaob ära üldse mingi võimalus, et kuhugi võiks veel miskit lisada - no on ju täiuslik! Mul on üks kuum kartul juba nädal aega käes olnud lootusega sinna miskit veel lisada aga ilmselt seda ei juhtu. Ilmne analoogia minu puhul ostlemisega - kui ma esimesest poest ostetuga ei välju, pole mõtet edasi minnagi - niikuinii ostan ikka selle asja, mida esimesena nägin ja kui esimeses poes seda asja pole, siis pole ka kusagil mujal.
Aga üldiselt meeldib mulle ikka õppida kõvasti rohkem kui töötada. Tööde juures olen ma enamasti kokku puutunud ainult ülesannetega, mis on liiga lihtsad, et väljakutset pakkuda või siis ületamatult rasked (loe: nii igavad, et ma ei proovigi neid lahendada). Ah jaa, arusaam igavusest on muidugi absoluutselt individuaalne - meie kursuse foorumis arutatakse praegu näiteks selle üle, et väga huvitav tundub olevat aine "Euroopa Liidu ametlik dokumentatsioon ja andmebaasid". No tule taevas appi!