Ma olen juba kirjutanud sellest, kuivõrd nõme on emaduse puhul nn "soorituse hindamine" aga eile tabas mindki see hetk kui tundsin, et olen mõnest teisest selles vallas üle.
Veetsin pea 2 tundi ainsa täiskasvanuna liivakastis oma last valvates + minu silma all oli veel 3 võõrast last meie kortermajast. Ma ei tahaks hakata jahuma teemal, kuidas keegi üldse julgeb oma lapse linnas üksi välja lasta (vanim laps seltskonnas oli suvel kuueseks saamas ja noorim suvel kolmeseks saav), sest kõigi korterite aknad olid mänguväljaku poole ning vähemalt väikseima lapse vanemad käisid tihti akna peal olukorda kontrollimas ning ilmselt polnud põhjust pabistamiseks, sest mina kui "suur inimene" olin ka seal. Ise ma oma last niimoodi õue ei lubaks - ja mitte just "kurjade inimeste" hirmus vaid ka seetõttu, et väiksel lapsel on seal võõraste laste "hundikarjas" ikka päris keeruline. Eks ma olen muidugi kuulnud ka arvamusi, et eks kortermajade lapsed niimoodi elukooli kätte saavadki ning seetõttu minu lapsepõlves peeti selliseid lapsi nn "võti-kaelas-lasteks" - ehk siis kehvem rass võrreldes meie aedlinnaosa lastega. Eks muidugi meil oli ka selliseid lapsi, kes võisid vabalt hommikust hilisõhtuni võõrastes aedades ringi joosta ja keegi nende tühja kõhu pärast muret ei tundnud. Aga noh "meil elasid enamasti ikka normaalsed pered, mitte nagu Annelinnas". See selleks, see osa mind väga ei häirigi.
Mingi hetk käis üks suurematest tüdrukutest toas ära ja tuli tagasi koti kõrsikutega. Teistele ta muidugi ei andnud, sest selles vanuses lapsed ju jagada veel ei oska ja ka hiljem on üsna piin oma head kraami poolele hoovile pakkuda. Läks veidi mööda ja teine, varem kadedusest nihelenud plika käis toas ära ja tuli tagasi terve paki Pim'si küpsistega. Jess! Üle trumpasin. Minu plika siis käis teistel järel ja muudkui korrutas, kuidas talle need küpsised maitsevad. Mis ma siis tegema oleksin pidanud? Toast midagi veel paremat tooma pidanud? Võõrast last oma asju teistega jagama sundinud? Mis mõttega anda lapsele kaasa TERVE PAKK küpsiseid kui on teada, et ta ilmselt neid teistega ei jaga ja teised peavad vesise suuga pealt vahtima. Andnud üks küpsis! Ja pealegi, kas lapsel mingeid söögiaegu ei olegi? Pakk magusaid küpsiseid asendab ju terve söögikorra ja ilmselt õhtul sooja söögi sööjat temast ei ole.
Teine case oli see, et väike poiss hakkas koledat häält tehes minu plikat taga ajama, minu plika kartis ja jooksis töinates eest. Klassikaline kiusamise juhtum - nii tore on ju ahistada kui teine kaasa mängib! Õnneks olin ise kohal ja sain oma last julgustada kiusajale vastu seisma, enam-vähem mõjus, natuke pidin ka ise kaasa aitama - jällegi üsna ebameeldiv olukord, sest mina ju ei tea, kuidas reageerib teine lapsevanem kui mina tema last kamandan. Lapse isa tuli aknale ja nägi olukorda ning kutsus poisi akna alla - ning selle asemel, et lapsele öelda, et nii ei ole ilus teha vms, kasutas tähelepanu kõrvale juhtimist ja viska lapsele aknast kommi. Laps õppis - tee pahandust ja saad tasustatud!
Kes olid minu lapse silmis head vanemad - kõik teised, kes oma lastele nänni jagasid. Mina olin see, kes pidi seletama, et üksinda magusat nosida ja teistele mitte pakkuda on ebaviisakas, kiusata on kole jms.
Õhtul rääkisime sel teemal ühe teise last kasvatada üritava persooniga ja tema olukord olevat veel hullem - nimelt elatakse otse poe kõrval ja tema laps peab iga päev nägema, kuidas üks või teine laps poest pidevalt jäätist või nätsu toob ning teiste ees nendega eputab. Seleta siis lapsele, et päevas ei saa viis korda jäätist ja kommid maksavad raha. Lõpuks jõudsime sinna, et tänapäeva lapsi ilmselt õuna- või herneraksus enam näha pole - milleks see vaev kui papa-mamma annavad taskuraha ja saab poest energiajoogimaitselisi värvainetest pungil pulgakomme osta.
Huvitav, kas minu "karmist kasvatusest" on kasu ka või tekitab see lapses vaid asjatut vimma ning tulevikus elab ta end välja ohjeldamatult šopates? Või on hoopis vastupidine efekt - see, kes lapsena papa-mamma raha eest kõike saama on harjunud (lapse soovid ei ole ju väga kulukad), saab šoki kui avastab, et tulevikus ta ei saagi endale kõike lubada (ning asub rikka mehe otsingule)?
Meil on Tallinnas kahe kortermaja peale üks hoov ja lasteaia-lapsed mängivad seal üsna üksi. Hästi mängivad, minu arust, ja õpivad koostööd.
VastaKustutaKrõpsupaki-laste vanematega tuleb lihtsalt suhelda. Et kui midagi tuuakse, siis toodagu kõigile. Kui ühe õue laste vanematel on väga erinevad põhimõtted, siis on muidugi tülikas.