Ja ma ei treeni, ma ei söö

Ma ei tea, kas ma olen kuidagi eriti õel ja halvimat kahtlustav inimene aga kui eile ilmus uudis (mida ma lugema ei vaevunud, ainult pealkirja nägin), et raseduse ajal treenimine on kasulik ning kui üks tuttav meesterahvas seda kommenteeris, et "näe, sai õigesti otsustatud", tekkis mulle kohe silme ette pilt sellest samast mehest oma paisuva kõhuga kaasat hindava pilguga vaatamas ning tähendusrikkalt sõnamas, et "ei, me jätkame treeningutega!" Kuidagi see "meie" vorm mehe poolt tundub mulle nii patroniseerivana (või noh, antud juhul ei kasutatud isegi mitte "meie"-vormi vaid aru saada võiks ka nii, et mees otsustas ainuisikuliselt naise treeningute üle).
Viimasel ajal on silma hakanud fitnessi tõusev populaarsus - "strong is the new skinny" jms. No mina olen lihasefoob ja mind ei veena need pildid, et fitnessiga tegelevast naisest ei saa Schwarzeneggerit vaid hoopis "seksikate lihastega beib". Ma tahaks ikka küsida, et a mis neil vahet on? Eks ma olen muidugi tahtejõuetu ka - kõhn olen ka sellepärast, et ma vahepeal lihtsalt ei viitsi süüa. Olude sunnil on nüüd aga mu olematud lihased sunnitud olnud end kokku võtma, sest ma olen avastanud, et mulle meeldib jalutada. Ma kujutan ette, et samasugune tunne võib tabada autojuhiload värskelt kätte saanud inimest - et, hei - ma võin nüüd ju kusagile sõita! Kuhugi kaugele! Kuhu iganes! Mina võin jalutada - keset päeva, kasvõi Tähtverre, tänavatele, kus ma kunagi käinud ei ole, vaatama maju, mida ma kunagi näinud ei ole! Ma suudan teha ükskõik kui suure tiiru, sest mu jalad ju kannavad mind! Vau - ma olen sama hea kui auto! Meenuvad popipäevad põhikoolist kui sai veel linnaliinibussiga terved tiirud kaasa sõidetud ja ilma avastatud (keskkoolis algasid ja lõppesid popipäevad kohalikus baaris). Aga! Selgus, et mu jalad on salakavalad - nad kannavad mind küll aga maksavad kätte õhtuti ja vahel terve öö valutades. Põlved valutavad nii jubedalt, et mõni õhtu ma lausa lonkan. Kas see ongi vanadus? Et tahtmist ja aega on aga tervis ei luba? Appi! 

Kultuuri mandumisest kah - see sama Tähtvere - kunagine eliitlinnaosa, professorite elurajoon - ma polnud seal ammu käinud aga taevas appi  - see on ju täielikult lagunemas ja räämas! Karlova ja Supilinn arenevad aga Tähtveres ei jäänud silma pea ühtki korralikult taastatud elumaja. Kas see näitlikustab hästi vaimuinimeste elujärge ja madalaid palku? Või on noored ja edukad sealt lihtsalt jalga lasknud?

Ahjaa,  mulle must huumor meeldib ja jube kahju, et need nn "pro-anoreksia" T-särgid tekstiga "Nothing tastes as good as skinny feels" ära keelati, mul oleks üht säärast body oma beebile vaja. Või siis "Say no to food"-trussikuid nagu Pinki videos, sest üle 100 grammi see neiu korraga sööma ei nõustu. "I totally ate more than 200 calories today - that's so unsexy!"