neljapäev, juuni 12, 2014

M. Haddon "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" ning koledad vanemlikud tunded

Üks koleda kujundusega raamat, mida ilmselt tausta teadmata kätte ei võtaks. Raamatut ei tuleks muidugi kaane järgi hinnata, nii ka sel korral - sisu on hoopiski omapärane. Lugu on jutustatud läbi 15-aastase autistist noormehe silmade, kes kirjutab raamatut koera mõrvaloost, kuid läbi selle paljastub palju muudki "normaalsete inimeste" maailma kohta.
Autismi võib pidada üheks õudsemaks haiguseks, sest tegemist on olukorraga, kus autismihaige ja ülejäänute vahel oleks justkui sein - üksteisemõistmine on võimatu. Ka selles raamatus peab enamik kõrvalseisjaid haiget veidrikuks või siis leiab, et too manipuleerib teistega ning on puhtalt õelusest veel endaga rahulgi. Tegelikkus on see, et autist lihtsalt ei mõista tundeid, tema jaoks on kõik sirgjooneline ja sõna-sõnalt võetav. Autist ei ole õnnelik. Ka raamatus on üheks kurvemaks kohaks poisi lemmikunenägu, milles kõik "normaalsed inimesed" on surnud ja ta saab lõpuks ometi maailmas tülitamata ja segadust tekitamata elada. Meie ei sobi tema maailma ja tema ei sobi meie omasse. Raamat lahkab teistki rasket teemat - mis siis, kui autistiks osutub sinu enda laps? Raamatus hävitab autistlik laps oma vanemate kooselu ja õnne, ilmselt juhtub seda ka tavaelus tihti. Erinevalt keskmisest lahkub ema (tavaolukorras jääb puudega lapse eest hoolitsema enamasti üksikema, kuna ilmselt on naised keskmiselt kannatlikumad), kes on nn "keevavereline" ega suuda poja "veiderdamisi" alati rahulikult taluda.  Kas faktist, et tegemist on sinu enda lapsega, piisab, et seletada lapse käitumist haiguse, mitte kangekaelsuse ja sihilikkusega? Kas sellest, et sa oma last armastad, piisab selleks, et teda taluda? Ma kujutan ette, et see on üsnagi tabuteema. Ikka leitakse ju, et oma last tuleb tingimusteta armastada ja mõista. Aga kui kõrvalseisjad seda ei suuda, miks peaks lapsevanemad kuidagi teistsugused olema? Vt ka L.Shriver "Me peame rääkima Kevinist". Jah, vanemad peavad enda heaolu laste omast tahaplaanile seadma, sest muidu muutuvad nad ühiskonna silmis rongaemadeks-isadeks. Kui su laps on autist, pead sa kogu oma elu tema järgi ümber kujundama - sa lähed ühe korra elu jooksul perereisile, nagu normaalsed inimesed teevad, ja su lapsele jääb sellest eluks ajaks kole mälestus. Ilmselt ka sulle endale, sest tunned süüd, et püüdsid enda heaolu lapse arvelt suurendada. Sa pead leppima, sest see on sinu laps. Kui paljud seda tegelikult suudavad? Mina ütlen ausalt, et mina (vist) ei suudaks. Aga mis mul üle jääks? Ses osas on tänuväärne algatus puuetega laste hoiukodu, mille idee looja on muuhulgas välja öelnud kibeda tõe selle kohta, kuidas ta end tegelikult raskematel hetkedel tundis. Ahjaa, see kole "Pere ja Kodu" vanemlike tunnete edetabel, kus teise ja kolmanda koha eest võitlesid raev ja viha - sellele vastasid ilmselt enamikus tervete laste vanemad. Kui juba "normaalne" laps võib su hauda ajada, siis mil moel paneb närvid proovile erivajadustega laps? Aga taas - see ei ole viisakas teema, lapsed peavad olema rõõmupallid ja meis ainult kauneid tundeid esile kutsuma. Mulle tegelikult meeldib see "Pere ja Kodu" edetabel - ehk paneb see end vähem süüdi tundma vanemad, kes alati roosat mulli enda ümber säilitada ei suuda.
Cipralexi saab vist kahjuks ainult retseptiga?

Kommentaare ei ole: