kolmapäev, jaanuar 14, 2015

Kirjasõprusest*

Mõtlesin siin, et blogide lugemine-pidamine-kommenteerimine on justkui uutmoodi kirjasõprus. Mul oli kunagi ikka vääga palju kirjasõpru. "Meie Meelest" sai neid. Enamik mu kirjasõpradest olid tüdrukud, sest poisid kirjutasid enamasti ainult sellest, mis trennides nad käisid ja see oli minusugusele spordikaugele inimesele surmigav. Mõned perverdid sattusid ka ikka sekka muidugi. Neile ma ei vastanud. Suurema osaga kirjasõpradest sai ikka vähemalt aastajagu kirju vahetatud. Mis oli kõige parem tunne? See, kui ootasid postiljoni, kes tuli enamasti kell 12 ning tõi uue "Meie Meele" (vist kolmapäeviti?) ja mitu kirja. Ma näen vahel siiamaani seda unes. Kirjasõpru elas mul pea igas maakonnas, saartelt vist küll kedagi ei olnud. Vahepeal oli ka paar soomlast ja üks kreeklane. Lisaks kirjadele sai ka erinevat tavaari vahetatud - kleepekaid, lemmikbändi pilte, udukaid (kes veel mäletab, mis need olid?). Mul on siiamaani suurema osa endiste kirjasõprade nimed meeles, paljudega sai ka pilte vahetatud, needki on kusagil olemas veel. Kirjad on nüüdseks hävinud, eks nimedki hakkavad vaikselt meelest minema. Nimedega on ka see lugu, et paljud on vahepeal abiellunud ja nime ära vahetanud. Ja päris paljudel oli selline keskmine Eesti nimi ka, millenimelisi mitmeid leidub. Huvitav, kas keegi neist mind veel mäletab? Ega ma ei soovikski mingit vana tutvust üles soojendada, lihtsalt oleks huvitav teada, mis neist inimestest nüüdseks saanud on. Päriselt kokku ei saanud ma ka kellegagi neist. Lihtsalt inimesed, kellega mu elu kunagi mingis punktis põgusalt ristus, kes teadsid minu nime ja lemmikbändi. Aga mingil hetkel olid nad tähtsad. Ilmselt pihtisime rohkem oma saladusi kirjasõpradele kui neile, kes meid "päriselt" tundsid. Kas blogidega pole sama? Kes sind niisama ikka viitsib kuulata.
Tänapäeval on kirjasõbrad vist ikka väga vähestel inimestel. Kes suudakski käsitsi pikka kirja kirjutada. Oh, ja me veel kaunistasime oma kirju nii, et vähe polnud. Siis mingil hetkel sõitis päris-elu sisse ja kellelgi polnud enam aega mingeid kirju kirjutada. Huvitav mõelda, et eluaastatel 16-25 vms elasin ma hoopis mingit muud elu kui enne ja peale seda. Näiteks ei lugenud ma vabatahtlikult peaaegu mitte ühtki raamatut läbi. Ja nüüd tekib äkki nostalgia just sellele eelneva aja vastu, et mis mind siis mõjutas, kellega ma siis suhtlesin jne. Ma ei suhtle peaaegu ühegi inimesega  perioodist 16-25, sest siis olin ma alati keset seltskonda, aga nüüd iseloomustab mu nädalavahetust pigem selline vestlus - mina: "issand, mul selg nii jubedalt sügeleb!" L :"äkki on lamatised?".
Kas see ongi normaalne? Ja see tunne ka, et tegelikult on kõik need eelmiste ajajärkude "minud" minus kusagil alles? A mis ma nüüd elu lõpuni teen? Mul saab sügisel 10 aastat ühes töökohas - kas ma tõesti pean seal veel mingi 35-40 aastat vastu, kuni pensionini? Kolm korda rohkem kui praegu kokku? Ei ole ju võimalik? Kui palju muutusi veel ees ootab? Mulle muutused ei meeldi. Ma olen kogu oma elu pmst ühes kohas elanud (va 9 kuud Tallinnas). Mu pinginaabri vanemad käisid mu emaga ühes klassis - mu ema naabri"tüdruk" on siiamaani tema naabri"tüdruk". Kas ma igatsen ka sellist elu? Minu ema on eluaeg ühes ja samas ametis püsinud. Sellise elu jaoks oleks ma pidanud ka endale mingi traditsioonilise eriala valima. Ma ei kujuta ette, et peaksin enda "turvatsoonist" eemale kolima nagu vist suurem enamus inimesi teeb. Elu pole mind väga üllatanud (õnneks? kahjuks?) va see, et kui 2007. aasta sügisel oleks keegi mulle öelnud, et järgmise aasta jaanipäeval olen koos sellise isikuga nagu L. ja ootan last, siis ma oleks vist ennast pooleks naernud - milline idiootsus! Sirvisin korraks selleaegseid postitusi - what a nice mess I was! Aga draamat on vaja, draama kaunistab inimest, kui elu draamat ei paku, tuleb seda ise teha.
Eile just lugesin kellegi blogi ja mõtlesin, et ma ei saa mitte midagi aru, mida see inimene öelda tahab, täna olen ise samasugune. Ju siis on seda enesest väljakirjutamist lihtsalt vaja. Hea on, et pole kirjasõpra, kes sellele vastama oleks sunnitud, vaid lihtsalt mõned inimesed, kes võib-olla loevad aga pole kohustatud kommenteerima.

*Ehk kirjand teemast mööda

2 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Ma siis annan vastamise asemel vähemalt teada, et lugesin läbi.

Marca ütles ...

Väga hea, kivi langes kohe südamelt :)