esmaspäev, jaanuar 19, 2015

Müürilill

Ritsik kirjutas ühel äärmiselt intrigeerival teemal. Roosid ja taustataimed, kartulid ja apelsinid. Peaks mainima, et ei roosid ega apelsinid pole minus kunagi erilisi emotsioone tekitanud. Ei päris ega ka metafoorsed. Eks enamik ilmselt ennast sellise jaotusega ei koorma kah - "puhtaid tüüpe on vähe".
Ma olen vist pigem ekstravert, aga mitte selline klassikaline. Ma olen alati koolipidudel seina ääres seisnud ja oodanud, et saaks "daamide valiku" ajal mõne vastassoost veidriku endaga tantsima tirida. Kogu aeg mõtlesin, et mida kuradit mul viga on, et ma kellelegi ei meeldi - otseselt nagu kõige koledama välimusega ei olnud, õppisin küll hästi, aga oli ka teisi selliseid, keda nohikluse patust hoolimata tantsitati. Ilmselt ei osanud ma normaalselt suhelda, olin enne kooli kodune olnud ja mul ei olnud kogemusi, aga mis põhiline  - mul oli poisipea! Asi, mida millegipärast on kõik ka hilisematel aegadel mind ümbritsenud mehed täieliku turn offina nimetanud. Ei tea mina, mis ürgne instinkt see on, et naisel peavad pikad juuksed olema, aga seda on absoluutselt kõik mehed korrutanud. Mingis eas see küll taandub - proua Rüütli pahmakat pole ka just keegi kiitnud. Eks ma kurtsin seda teemat kodus vanaemale (vanematele oleks kuidagi kohatu olnud) ikka korrapäraselt - lisaks sellele, et mul sõbrannasid pole, ei meeldi ma veel ühelegi poisile ka, ma olen igaveseks üksildusse määratud! Böäää! Vanaema oskas muidugi öelda, et ma lihtsalt mõjun teistele hirmutavalt  - olen selline uhke, ilus ja edukas, lapsed siukseid ei salli, küll aga tulevikus minevat mul paremini kui neil põhikooli populaarsetel. Eks ma tahtsin seda uskuda, aga keeruline oli. Tõepoolest, kui sain 16, avastasin, et juuksed on lõpuks aktsepteeritava pikkuse saavutanud ja enam minust mööda ei vaadata. Välja arvatud siis need, kes teadsid minust eelnevate aastate põhjal mööda vaadata. Deja vud kogesin selle aasta kooli kokkutulekul, kus sattusin just nende põhikooliaegsetega kokku - polnud isegi enam ühtki toonast veidrikku tantsima rabada, sest suurem osa neist ei jõudnud keskkooli lõpuni ning "normaalsete" jaoks olin endiselt nähtamatu. Kohe täitsa naljakas oli taas niimoodi seina ääres seista, aga õnneks oli kohal ka võõrast rahvast, kes minu põhikooliaegsest veidrikustaatusest miskit ei teadnud ja mind tantsule paluda julgesid. Kaua ma seal saalis ei kügelenud ka, sest muusika oli ikka väga mitte minu maitse.
Kogu elu olen alateadlikult seda Courtney välja öeldud tõde järginud ning osaliselt ilmselt see mind veidrikuks teinud ongi. "Niimoodi küll mehele ei saa!" arvasid kõik mu toonased klassiõed - igasugu ennustusõhtutel olin alati mina see, kellele pendel kõige hiljem abieluõnne lubas (no ikka nii 23-aastaselt, kui teistel pidavat juba 18selt mees ja vähemalt 1 laps olema). Flirtida ma ka ei oska, kipun meestega hoopis muusikast rääkima. Või niisama argiteemadest. Ma isegi ei tea, mis selles bravuurikat või feministlikku on, aga nii bravuuritariks kui ka feministiks on mind seetõttu peetud küll. Kas mittebravuurikas ja mittefeministlik oleks oma arvamust mitte avaldada ja meeste naljadele vaid kaasa kihistada? See, et ma ise midagi olla tahan, teeb mu kuidagi "raskeks juhtumiks"? Tegelikkuses tuli muidugi välja, et väljaspool koolimaailma eksisteeris terve hulk inimesi, kes mind sellisena aktsepteerisid, mis sest, et vahel ikka solvas kui mulle sünnipäevaks lilli ei toodud ja põhjendati seda minu "karm eit" olemisega.
Tegelikult olen ma õnnelik, et ma lapsepõlves popp ei olnud. Mitte keegi ei rääkinud mulle titest peale kui ilus ma olen ega muutnud mind sellega ülbeks. Ma kardan siiani ilusaid inimesi, sest enamik neist on just sellise tee läbi käinud. Ilusa ja enda ilust teadliku inimese elu jääb enamasti tühjaks, sest peale enda peegelpildi imetlemise muuks aega ei jää. Teisest küljest kardab ilusaid enamik ning neile julgevad läheneda vaid kõige robustsemad ja nö elukogenumad tüübid, kes ilusa inimese sellega ära rikuvad. Teismelisena on jube üksi seina ääres seista, aga enamasti näitab elu igaühele kätte seltskonna, kuhu ta sobib just sellisena nagu on.

Meenub üks looke kunagisest Tähekesest - lapsed arutavad, mis on ilmas kõige hirmsam - surm, sõda jne. Kellegi vanem õde ütleb, et kõige hirmsam on olla müürilill - see tüdruk peol, kellega keegi tantsida ei taha. Ma ei tea, kas seda oleks pidanud irooniaga võtma, aga mina lapsena võtsin seda kui hoiatust.

Kommentaare ei ole: