neljapäev, jaanuar 29, 2015

Kust tulevad sõnad?

Oma ema sõnul olin ma geenius nagu loodetavasti me kõik*. Aastaselt oskasin 20 selget sõna ning kui arsti juures "Anna oinas!" käratasin, pidi arstil suu lahti jääma, et mis mõttes teeb lambal ja oinal vahet kui peaks ainult mää-määst aru saama. Ei tea pead anda, kas see kõik nüüd just sulatõsi ka on, sest minu lastel sääraseid hämmastavaid omadusi väljendunud ei ole (isa halvad geenid kindlasti).
Nüüd, kus Mikro püüab üha enam välismaailmaga inimkeeles suhelda, olen aga tähele pannud üht kummalist asja. Nimelt üritab Mikro sõnu õigesti järele korrata ning mingid oma fantaasiasõnad puuduvad tal täiesti. Olin nende jaoks tema kasvamist talletavas märkmikus iseenesestmõistetava lahtri jätnud, kuid paistab, et see jääb tühjaks, kuna ilmselt polegi see omadus universaalne.
Minu lapsepõlve sõnad on näiteks "missamassi - vihmavari" ja "naudu - jänes" ehk siis sõnad, mis oma kõlalt ei meenuta sugugi seda sõna, mida nad tähistama peaksid.
Mini oli ses osas vägagi leidlik. Näiteks väikelapse tavasõnad vanaema ja vanaisa tähistamiseks on enamasti mingid mamma-papa-dada sarnased, aga Minil oli vanaema ämmonii ja vanaisa ämmoree. Mitte mingil moel sarnased ka vanaema-vanaisa pärisnimedega. Liblikat tähistas pöllok. Oli see siis Sex Pistolsi "Never Mind The Bollocks" või  kuulus Ameerika kunstnik Jackson Pollock, kes teda inspireeris. Kui midagi kadunud oli, siis oli see nähhän. Keskmine topelt-h kõlas araabiapärase kurguhäälikuna. Terve lastehoid mõistatas, milles probleem, kui Mini kurtis, et tema karu on nähhän. Praegu ta enam põhjendada ei oska, kust ta need sõnad leidis.
Ainuke põnev asi, mis ka Mikrol seoses keelekasutusega väljendub on pikemates sõnades silpide ära vahetamine. Kui Mini ütles kappadi-kappadi asemel dikapp-dikapp (kui kiiresti öelda, siis pole ju mingit vahet, kumb silp on ees, kumb taga), siis Mikro ütleb kõdi-kõdi asemel dikõ-dikõ.
Kusagilt lugesin uuringust, mis tuvastas, et lapsed tuvastavad õigeid ja valesid grammatikavorme iseenesest. Kui öelda näiteks "palju lehmu", läheb lapsel peas punane tuluke põlema. Igasuguseid eesti keelele omaseid veidrusi lapsed küll linnulennult ei omanda. Mul konkreetset näidet ei tule meelde, aga näiteks ei tule laps selle peale, et sõna "kobras" võiks käänduda kui "kopra" mitte aga "kobrase", mis oleks iseenesest loogiline. Kust aga täiesti väljamõeldud sõnad pärinevad? Eks tegelikult on meil omavahel ka mingeid mitte-ÕSst pärinevaid sõnu käibel**. Näiteks "pussakas" pehme kaisulooma kohta (Dakil on küll samanimeline kass, nii et ma tõesti ei tea, ehk on sellest inspiratsiooni saadud). Üldiselt tulenevad sellised suurte inimeste väljamõeldud sõnad siiski kirjeldatava omadustest - no et nunnu  kõlaga sõna tähendabki midagi nunnut. Või siis väänavad olemasolevat sõna - "mitu õlutit sa võtad?" Esoteerik ütleks kindlasti, et laste naljakad sõnad on mälestused nende eelmistest eludest. Ahjaa, Mini avaldas mulle ükspäev, et mäletab kui ta sündis. Et kõhus olid soolikad (nabanöör siis ilmselt) ja kui ta välja sai, siis olid seal arstid ja igasugu aparaadid. Ma päris käsi kokku ei lööks, ma arvan, et see on pigem filmide põhjal tekkinud arvamus (me vaatasime kunagi mingit dokki inimese sünnist). Seega ma usun, et ka need fantaasiasõnad on aju sünnitis, mitte märk millestki muust. Nii nagu mõni lapsevanem ütleb, et tema laps oli kohe sündides Antsu nägu ja nii ka nime sai, tundus ehk Minile liblikas hoopis pölloki nägu olevat?


*Mulle tundub, et inimesed tunnevad end paremini kui neile öeldakse, et nad olid sünnipäraselt andekad (milles neil endil ju osa ei olnud), mitte aga siis, kui nenditakse, et neil polnud just kõige helgem pea, kuid see-eest nägid nad kõvasti vaeva misläbi oma eesmärgid saavutasid. Viimases on inimese enda tublidusel ju palju rohkem kaalu, kuid ilmselt nullib selle ära lause esimeses osas olev negatiivne hinnang.
** Ei andnud rahu ja kontrollisin. Pussakas ÕSis täitsa olemas: etn lai kootud meestevöö; argi saamatu, vilets, kehv. Absoluutselt pole kuulnud. 

13 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

"inimesed tunnevad end paremini kui neile öeldakse, et nad olid sünnipäraselt andekad (milles neil endil ju osa ei olnud)"

Mhmh. Ja eriti naised tunnevad end hästi, kui neile öelda, et nad on ilusad. Mis on enamjaolt geenide ja nooruse, mitte kiidetava enda teha. (Muidugi saab välimust riietuse jne abil rõhutada, aga enamik noori emaseid on lihtsalt loomupäraselt kenad.) Nii et jah, inimestele meeldib saada kiitust asjade eest, mis lihtsalt on.

Indigoaalane ütles ...

see on täiesti kreisi teema.

Mu laps rääkis rääkima hakates 2 soome keeles"- äidi, apua, omena... kusjuures, me elasime Lõuna-eestis, ilma igasuguse Soome mõjuta.
Ja kui rohkem rääkima õppis, siis jutustas piki lugusid oma vennast, keda tal pole iialgi olnud.

täielik müstika.Tänaseks ei oska ta sõnagi soome keelt:) Oleks neist " eelmistest eludest" siis vähemalt mingit kasu.

Marca ütles ...

Kaur: nõus, põhikoolis saime kõik oma klassikaaslaste kohta anonüümselt arvamust avaldada (jube tegu õpetaja poolt) ning ma olin pisarate äärel kui kõik mulle "tark" kirjutasid ning mitte keegi et "ilus".
Indigoaalane: see on suisa kummaline jah. Äkki saaks soome keelt seletada ühise keeletaustaga, et äkki soome sõnad kuidagi sarnasemad ürgsele sõnavormile vms. Või võib-olla rääkis ka minu laps fantaasiasõnade asemel reaalselt mingis vähetuntud keeles eksisteerivate sõnadega :) Neid nö eelmiste elude mäletamisi on ju Internet täis, eriti just laste puhul. Ma ise kipun arvama, et asi pole mitte selles nagu suudaksid lapsed esimeste eluaastate jooksul veel oma varasemaid elusid mäletada, vaid nende ajud lihtsalt ei tööta veel nii lepase reega kui suurtel. Olevat ju lastel ajudes olemas palju rohkem ühendusteid kui suurtel, sest suurtel kasvavad vähekasutatavad teed lihtsalt rohtu ning nii me ratisionaalseteks muutumegi.

Rents ütles ...

See keeleteema on huvitav. Mul üks sõber räägib, et ema käis temaga isegi arsti juures, sest ta ei rääkinud - hakkas rääkima kolmeselt, aga siis kohe täislausetega. Hiljem koolis mingeid probleeme polnud, kuigi eelistas reaalalasid ja ka tööle hakkas arvutimaailmas.

Marca ütles ...

Meil üks samasugune tööl, samuti lapsena enam-vähem lolliks tunnistatud, hakkas ka nii kolmeselt rääkima, eks ta praegugi suht sõnaaher tüüp, aga koolis sai kenasti hakkama, õppis samuti it-d.

notsu ütles ...

no see ilusakskiitmise rõõmustav vägi tuleb vast sellest, et see annab ju lootust paariline leida. ma ise olin teismelisena võrdlemisi rahul, kui mind targaks nimetati, aga vbla olid ilusa-viinamarjad lihtsalt hapud. ma olin veendunud, et ma suren oma suure koleduse pärast süütuna and not for the lack of trying. selles kontekstis oleks kellegi poetatud "ilus" olnud maailma alustalasid vapustav sündmus - "ot mis te tahate öelda, et kunagi keegi on nõus minuga päriselt ka voodisse minema või?"

Marca ütles ...

Jah, juba lapsest peale teame me, tüdrukud, et meeste tähelepanu saamiseks pole muid kriteeriume peale ilu :)

notsu ütles ...

jajah, ja et ühtlasi on see üks hiigla haruldane omadus, mitte nagu Kaur räägib, et "enamik noori emaseid on loomupäraselt kenad". Kenad on ikka need üks-kaks tüdrukut, kellele poisid tähelepanu osutavad.

Hilisemas elus on sama ilukeskne hoiak muidugi raskemini seletatav. Harjub teismeeas sisse?

Marca ütles ...

Kaur vaatab naisi juba vana mehe pilgu läbi ilmselt :)
Harjumusel on kindlasti suur jõud, aga ega enda ümber ringi vaadates suurt midagi muud naiste puhul ülistatavat ei näe ju ka.

notsu ütles ...

no ei tea, suured kirjanikud on ikka suured kirjanikud. ja Marju Lauristin on üks respekteeritumaid poliitikuid jne.

Kaur Virunurm ütles ...

Ma tahtsin juba hommikul kommida, aga nüüd lihtsalt pean. Ma mäletan ühte mõttevahetust oma noorusest, vahetajateks minu ema ja minu tädi, ja see käis umbes nii:
"Kas poisile mõni tüdruk juba meeldib ka või?"
"Oh, selles vanuses poistele meeldivad kõik tüdrukud."
Ja omakorda mina mõttes noogutasin kaasa, et õige jutt.

On muidugi see päris-armumine (mis tabab nagu välk ja võtab jalust ja nii edasi), aga üldiselt on enamik poisse ja enamik tüdrukuid vastassoo jaoks vähemalt aktseptaablid, kui mitte enamat, ja suhted arenevad välja igal pool, kus neile ainult võimalus antaks.

Tähelepanuga on aga nii, et tähelepanu paistab välja vaid siis, kui tähelepanija ise on tähelepandav isik. Alfa-isased on julged ja lärmakad, kui nad mõnda tüdrukut tahavad, siis märkavad seda kõik. Alfad aga saavad endale lubada valimist, ainult kõige-kõike kepikamate isendite püüdmist. Ja nii ongi, et tähelepanu saavad vaid need "kõike kenamad". See tähelepanu, mida saaks kõik ülejäänud, jääb aga tähele panemata, sest see on vaikne ja vaka all ja seda ei väljendata uljalt ega ülbelt. Nii ehk tekibki mitte-alfa-emastel tunne, et nad pole kenad, sest poisid ei käi neil sabas? Ehkki poisid käiks küll, aga ei julge...

Ekstravertsematel rahvastel võiks lood teisiti olla, seal on kõik tunnete väljendamisel julgemad ja ka tavalised (kenad) poisid julgevad tavalisi (kenasid) tüdrukuid tantsima võtta või niisama flirtida.

Et siis, poistele meeldivad kõik tüdrukud. Muidugi on mõned, kes on hiiglama popid ja kes meeldivad kõigile (või kelle suhtes on seisukoht, et nood peaks meeldima kõigile). Ja on mõned objektiivselt krokodillid, kes ei meeldi kellelegi (või kelle suhtes on võetud seisukoht, et nood ei peaks kellelegi meeldima, ka siis, kui krokodill on tegelt tark ja hell ja hea vestluskaaslane).

Ebakindlust ja "suren süütuna" mõttekäiku on kindlasti pooled noored täis, ja nüüd on meie (täiskasvanute, lapsevanemate) töö oma lastesse või sõprade lastesse enesekindlust süstida.

notsu ütles ...

A. on rääkinud sama asja veidi robustsemas sõnastuses - et pea iga tüdruk võib mürki võtta, et mõni klassivend on tema peale kunagi pihku peksnud.

notsu ütles ...

a teemasse tagasi - muist seletatamatult tekkivaid sõnu on ehk seletatavad selllega, et need on lihtsalt sellise häälikulise koostisega, et titel lihtne välja öelda. ja sama põhjus võib seletada seda, miks need häälikukombinatsioonid on mingis iks keeles hästi keskse tähenduse saanud ("ema" on ju tüüpiliselt esimesi sõnu, mille laps välja ütleb).