teisipäev, veebruar 10, 2015

Kuu aega unetuid öid garanteeritud

Kui taevas alla kukub, siis suudan ma külma närvi säilitada, aga igasugu minust sõltuvad pisiasjad tõmbavad mul kõhust õõnsaks. Kas teie teadsite, et lapse sünnipäevaks peab ruumi kinni panema juba rohkem kui kuu aega varem, sest muidu on saadaval ainult ebamõistlikult hilised ja varased ajad? Mina ei teadnud, ma ei ole kunagi seesugust sünnipäeva korraldanud. Nagu pulmad juba. Ma olen alati imestanud, mis mõttes planeerivad inimesed pulmi aasta otsa ette. Nüüd hakkan vist mõistma, nagu ka seda, et kui mina peaksin pulmi planeerima, ei saaks ma lausa aasta aega öösiti magada, mis omakorda jätaks märgatava jälje mu välimusele, mille tulemusena ei tahaks enam keegi minuga pulmi pidada (ei taha praegugi, nii et hüpoteetiline värk niikuinii). Igatahes sain ma eile hilisõhtul aru, et otsus kuupäeva ja kellaaja suhtes tuleb KOHE ära teha. Normaalset aega enam ei saanud, aga vähemalt mingisugusegi oleks veel saanud. Ma vihkan kohe otsustamist, sest ma suudan siis alati täiesti ebamõistlikke järeldusi teha. Loomulikult ei saanud ka eile lihtsalt kuupäeva ära broneerida, vaid pidi ka teadma, mitu külalist tuleb ja milliseid lisateenuseid soovitakse. Kas külalised on ainult lapsed või ka nende vanemad, kellest mõned, kes oma lapsest ikka hoolivad ka, mitte nagu mina, jäävad ka ise sünnipäevale? Kuidas ma saan kuu aega ette teada palju neid lapsigi tuleb, eriti kui arvestada, et tegemist on kevadise viirusteperioodiga? Kõige hullem on see, et suutsin Mini välja pressida sünnipäevade osas kõige tihedamal varakevadisel ajal (vähemalt minu tutvusringkond on siis sünnipäevi täis) ning loomulikult on Mini parimal sõbrannal sünnipäev vähem kui nädal enne teda nagu samuti veel ühel tüdrukul, kellega Mini sõpradering ühildub. Varasematel aastatel olemegi Mini sünnipäeva pidamisest loobunud, kuna kõne alla tulevatel kuupäevadel on alati kellegi teise sünnipäev olnud. Loomulikult ei leppinud ma ka sel aastal midagi kokku teiste tüdrukute emadega, sest a) teised inimesed tekitavad ju ärevust b) niikuinii on juba liiga hilja selleks. Eks nüüd siis istume pöidlad pihus ja loodame, et suudame olla esimesed, kes oma sünnipäevakutsed välja jagavad. Väga vara vist ka ei sobi, siis unustatakse äkki ära.
Broneeringu puhul unustasin märkida, et sooviksime pool tundi lühemat aega (muidu läheb sünnipäev lihtsalt liiga hilja peale), mis omakorda annaks ka veidi rahalist kokkuhoidu, aga kui selle muutmiseks on liiga hilja, siis mis seal ikka. Olen kogu elu pidanud arvestama, et loll peabki olema valmis rohkem maksma. Tellisin ka õhtujuhi, sest nii on vähemalt tund aega väiksem võimalus, et keegi midagi kohutavat korraldab, kellelgi jube igav on või keegi ennast vigaseks kukub. Sai valida tegelaskuju. Ma valisin printsessi. Miks, oo, miks? Ei tea. L. juba käratas, et poisse tuleb ju ka sünnipäevale. Ma nüüd ei tea, kas on veidi imelik kui soovin broneeringus muuta nii kellaaega, võimalik, et külaliste arvu ning printsessi Lotte vastu vahetada. Peamine ülesanne elus on ju mitte näida teistele imelik. Või valida hoopis Pipi? Või Kloun, kes teeb õhupalliloomi? Pipidega on mul oma teema, kord selline tegelaskuju mõnitas mind ühel üritusel, ütles, et ma ei oska kaugushüpet hüpata. Ebaõiglus ei unune, ma küll ei väida, et kõik Pipid lapsi alandaksid, aga Pipi juba kord on selline alfa. Kloune mina ei karda, aga äkki tänapäeva lapsed on piisavalt amerikaniseerunud, et kardavad? Loo moraal - ärge saage lapsi!
Miks ma kodus sünnipäeva ei pea? Mul on naabritest kahju sel juhul ning ma ise ka väga ei taha seda karja oma koju kaost tekitama. Pealegi on see esimene kord kui me nö alla anname, et suur sünnipäev korraldada. Ma tõesti ei mõista inimesi, kes juba aastase lapse sünnipäeva mängutoas korraldavad - see on ju ikka hullem organiseerimine ning lapsel endal sellest mingit mälestust ei jää.
Ahjaa, kingitused! Paljud kirjutavad kutsele, et soovivad kingiks ainult kinkekaarte. Lugesin samas mingit artiklit, kus manitseti, et lastele ikka kinkekaardid ei sobi, sest kaob ära isiklik seos kinkija ja kingituse vahel, laps ei mõista kinkekaardi põhimõtet jms. Teiselt poolt on kodu niikuinii täis lademetes mänguasju, mis lihtsalt vedelevad. Mini nimelt ei mängi mänguasjadega vaid eelistab joonistamist ja meisterdamist. Ja ei ole see põhjus selles, et me pole talle mänguasjadega mängimist õpetanud, Mikro kasutab mänguasju sünnist saati sihipäraselt. Just oli kusagil artikkel sellest ka, et lapsevanem jumala eest ei tohiks oma lapsega koos mängida, sest koopainimesed küll nii ei teinud. Ja peab siis olema see isiklik seos lapse ja asja vahel? Mul näiteks pole ühegi asjaga isiklikku seost, palju lihtsam elada, sest asjad ju ometi kuluvad ja purunevad. Mini paistab samasugune pragmaatiline tegelane olema, ei ole tal iial probleemi olnud oma asjade jagamisega. Mikro seevastu sureks oma nartsuks armastatud kaisukassi pärast, keda mitte keegi näpuotsaga puutuda ei tohi. Mõnikord olen ma ise sünnipäevalaste vanematele helistanud, et mida kingiks eelistatakse ja siis on ikka päris sageli vastatud, et oh, kingitus pole üldse tähtis, peamine on sõbrad ja pidu, aga kuidas sa ikka tühjade kätega tuled, või siis, et jumala eest, ainult mitte rohkem Legosid! Ehk siis mänguasjade alla uppumine on kõigi probleem.
Mainimata jäi veel söögiprobleem - kas üldse ja mida süüakse? Kas jääb puudu või üle? Kui kartulikrõpse lauale ei pane, kas muud üldse süüakse? Tort? Kas võib Selverist suvalise osta või peab laskma teha, väikeste ponide ja lapse nimega peal? Palju see veel maksma läheb?
Kas mu laps jääb oma sünnipäevaga rahule või mitte? Tegelikult on vist peamine, et üldse sünnipäev korraldataks, täpselt samuti nagu suurte inimestegi puhul - peaasi, et sõbrad tulevad. See "lapse sünnipäev peab olema ideaalne alates joogikõrte värvist kuni lubatud dresscode-ni" on pigem üritusekorraldajate lobitöö. Mis kuidagi ei aita mul uinuda.

9 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Jah, laste sünna korraldamine läheb tõenäoliselt sama kalliks kui enda sünna pidamine. Kui täiskasvanute sünkarile peab viina ostma, siis lapsele tellid sama raha eest printsessi. Või Lotte.

Minu poolõe 7. sünnipäev oli suuremat sorti vastuvõtt. Seal Sõbra keskuse mängutoas. Lapsi oli vist 40 (ilma naljata) ja mõned vanemad. Söögi tegi minu vanaema (pirukad, lihalõigud, salatid, singirullid, täidetud munad ja igasuguseid asju veel) ja ikka leidus näiteks selline laps, kes arvas, et mõttetu laud, mitte midagi süüa pole (peale viinamarjade). Et jah...pole lihtne kõigile meele järgi olla.

riin drongo ütles ...

Ühel sünnipäeval, kus pakuti kartulikrõpse ja limonaadi, jäi toitu järgi. Lapsed ei tahtnud krõpsu ja limonaadi. Teistel sünnipäevadel on ka toitu üle jäänud, aga ikka seepärast, et lastele on olulisem ringi jooksmine. Muidu porgandid ja kommid ja vesi on ikkagi põhiline olnud. Täiskasvanud on need, kes põhiliselt söövad :D
Haldjapere mängumaa Tartus on väga kihvt koht mu meelest.
http://minumitteelu.blogspot.com/2014/11/kus-pidada-lapse-sunnipaeva-tartus.html

Kaur Virunurm ütles ...

Oh halastust!!!! Ma ei saa nüüd aru, kas see on sul tõsiselt mõeldud kirjatükk või mingi sarkasm. Kui tõsiselt... siis... sa vajad abi. Lapse sünnipäev ei ole küll asi, mille pärast kuu aega stressata.

Ma ei tea, kui vana on su laps, aga
1) Mängutubasid ja kohti, kus sünnipäeva pidada, on miljard. Miljard!!!! Kui kõik on kinni, saadad lapsed uisuplatsile või pead Pirita rannas pikniku või kutsud ujulasse. 7a jaoks käib juba variant "bowling + afteparty kodus", ja võib vabalt ka päev enne bronnida. Noh, kutsed tahad teha nädal-kaks enne, aga kuud aega küll ette mõtlema ei pea.

Lapsi ei morjenda eriti söök, nad ilmselt ei pane tähelegi, kui seda pole. Juua tuleb anda. Tort võiks olla. Kingitused - ära ütle midagi ja las see jääda külaliste mureks. Miks sa Legosid kardad? Neisse ei saa uppuda, mida rohkem neid on, seda parem. Sama asi raamatutega. Ma pole kohanud sünnipäevadel "midagi kohutavat korraldavaid" lapsi. Ühesõnaga, ära mõtle üle.

Kui nõu tohib anda, siis hoolitse hoopis sünnipäevale jäänud vanemate eest. Sest neil on seal tõenäolisemalt igav kui lastel. Tee neile viktoriin või joonistusvõistlus või plastiliinist barbide voolimise töötuba või mängige raha peale kaarte vms.

(Lastele võib ka kaardimänge õpetada, mu 7a oskab valetamist ja potiknoid varsti paremini kui ma ise.)

Kaur Virunurm ütles ...

"ikka leidus näiteks selline laps, kes arvas, et mõttetu laud"

No ja mis sul sest, et arvas? Mitte "pole lihtne kõigile meele järgi olla", vaid ei peagi olema. Nkn on mõni veeganite või toortoitlaste pere või juudilaps seas, kui püüda KÕIGILE meele järele olla, tohiks ainult vett pakkuda. Krõpse ei tohi - loomarasv!

Marca ütles ...

riin: sinu blogist ma oma otsinguid muuseas alustasingi :) Valisin selle mängumaa, millest sul pikem postitus on.

Kaur: ma pigem läbi sarkasmi ikka, aga magada ei saa ma päriselt ka kui midagi planeerin. No mitte nii, et terve öö ei saaks, aga segab uinumist.
Minu suurim viga oligi see, et vaimustusin kohe esimesest ettejuhtunust, ilmselt oleks tõesti leidnud otsides sellisegi, kus kellaaegu ja kuupäevi lahedamalt valida. See bowlingu teema on huvitav, sest plika (saab 6) on soovi avaldanud, aga isa arvab, et ta ei jõua seda mängida veel. Aga aitäh nõuannete eest, jätan meelde!

Mariliis ütles ...

Kaur, ära praga. Marca on Tartus ja seal ei ole kindlasti kohe miljardit mängutuba. Muidu tükk ise on kindlasti väikse "arooniaga" kirja saanud. Just seetõttu, et laste sünnipäevadest on saanud suuremat peavalu valmistavad üritused kui enda omad.

Kaur Virunurm ütles ...

6a on bowlingu-peo jaoks väike. Aga mine proovi temaga. Pane rada kinni ja võta laps kaasa ja mängi tunnike. Siis ta saab päriselt teada, kas see meeldib talle v ei.

Mängutubasid on lõpmata rohkem kui silm näeb. Kirjuta Perekooli ja küsi! (Ausalt ka, töötab.)

Mariliis ütles ...

Huvitav, kas Tartus enam päris keeglit pole? See on väiksemate pallidega (ilma aukudeta) ja lapsele lihtsam mängida. Vanasti oli Ihaste Hotellis (oo, aegu ammuseid). Pole õrna aimugi, kas tänapäeval midagi sarnast enam on.

Marca ütles ...

Ma tegelikult leidsin päris palju neid mängutubasid, Riinu blogis oli hea ülevaade ja Perekoolis oli ka muidugi neid küsimusi esitatud.
Keegli osas ei tea tõesti, et enam seda kusagil oleks. Mul jääb endalgi tunni ajaga bowlingus käsi valusaks. Isegi bowlingusaale on meil siin "kolkas" ainult üks järele jäänud.