Sa oled ikka veel sama mehega koos?*

Elisabeth siin kirjutas koledast reaalsusest ning sealne kommentaarium tõi mulle meelde ühe teema, mis mind jäi painama Kristi Dela China raamatust "Minu Filipiinid". Nimelt kohtab Kristi Filipiinidel üht kohalikku noormeest ning jääb paar kuud hiljem lapseootele. Oma seesugust otsust, lapsesaamisele mitte takistusi teha, põhjendab ta üsna huvitavalt, nimelt (täpset sõnastust pole kahjuks käepärast) - oluline on, et lapsel oleks isa varajases lapsepõlves, kuna suhted saavad enamasti mingi aja möödudes on läbi, on mõttekam saada laps suhte alguses, mitte aga näiteks peale viieaastast kooselu, mis pool aastat peale lapse sündi puruneb. Eks ta ole, lapse lisandumine paneb suhte kindlasti proovile, äkki on seda lihtsam "taluda" kui suhe alles värske ja armastus õhus? Kristi olukord oli kindlasti veidi teine, sest oli ta ju last saamas täiesti võõras keskkonnas ega olnud kindel, kas saab/soovib sinna kogu eluks jääda, samuti ei saanud ta garanteerida, et mees kunagi temaga koos Eestisse oleks nõus tulema. Inimesed on erinevad, mina oleks ilmselt sellises olukorras igasuguse suhte-mõtte maha matnud, aga no mine sa tea, eks. Kas aga ongi mõistlik see, et inimesed arvestavad juba suhte alguses, et see ühel hetkel, enne kui surm meid lahutab, otsa saab? Statistikat vaadates vist oleks. Ma sain ka lapse kohe suhte alguses, aga mingit kainet kaalutlust stiilis, küllap me varsti lahku lähme, ehk saab laps vähemalt paar esimest aastat mõlema lapsevanema olemasolu nautida, küll ei olnud. Ma eeldan ikka alati, et mind mehega kõrvuti maetakse. Ja ta mul veidi enne surra laseb, et ma vähem üksindust kannatama peaksin (lootusetu lootus, vaadates demograafilisi näitajaid). Jah, väga paljud paarid lähevad lahku. Samas olen tähele pannud, et enamasti leitakse mingi aja jooksul uued kaaslased ning saadakse uued lapsed ehk siis kärgpere stiil suurendab laste arvu - mul on päris mitu tuttavat, kel esimesed paar last noorusarmastusega ning siis veel paar hilisema kaaslasega. Neid, kel ühe kaaslasega rohkem kui kaks last, on ikka vähem.
See küsimus, kas inimene on üldse monogaamne loom, on ju igivana. Üks mu kunagine klassiõde vastas sellele kord perekonnaõpetuse tunnis põhjapanevalt. Nimelt küsiti, millised omadused peaksid tema tulevasel kaasal kindlasti olemas olema. Toona napilt alaealine, kuid elukogenud vastas: "Kuna meeste puhul ei ole füüsiline truudus võimalik, siis eeldan, et minu mees oleks mulle alati emotsionaalselt truu." Huvitav oleks olnud näha, mis näo õpetaja sellise vastuse peale tegi.
Ma ei ole ikka üldse pragmaatiline naine. Käin reaalsusest kauge kaarega mööda ja usun muinasjutte, kes oleks seda arvanud.

* Mul oli üks tuttav, kes seda minult iga kord kohtudes küsida tavatses. Ma ausõna ei ole selline, kellest Rents siin ja siin kirjutab.